“Kivid sinu taskutes”: lavastuse särav
duo Argo Aadli ja Indrek Ojari. SIIM VAHUR
Marie Jones, “Kivid sinu taskutes”. Tõlkija Peeter Volkonski, lavastaja Jaanus Rohumaa, kunstnik Aime Unt. Mängivad Indrek Ojari ja Argo Aadli. Esietendus Tallinna Linnateatri väikeses saalis 3. III.
Tühjal mustal laval õlg õla kõrval seisab kaks T-särkide ja teksadega noort meest. Publik näeb aga mitmesajapealist ajaloolistes kostüümides statistide massi, nende selja taga Iirimaa erakordset loodust ning ees filmimaailma tipptehnikat ja – hullumeelsust. Taamal püstitatakse toitlustustelki, värvitakse rekvisiite, õpitakse teksti. Pilved lähenevad, aga produtsendid keelduvad ülekulu eest maksmast. Kuni saabub vaheaeg ja suundutakse Linnateatri keldrisse küpsiseid sööma. Muheldes on publik enesega rahul, kuna kujutlusvõime on taas kord töökorras.
Televisiooni ja filmi pealetungi on juba lugematutes pattudes süüdistatud, seega siinkohal – olles veendunud, et kumbki veel niipea ei kao – keskendun nendega kaasnenud positiivsustele. Näiteks uutele tuultele teatrilaval. Filmi näiliselt piiramatute võimaluste maailmaga rinda pistes sai teatrist esialgu ebalev sabaslonkija, kes särava venna trikke igati matkida püüdis. Üsna kiiresti tõestati, et saali ei täida ei massid, pidev meeleolumuusika ega jõuetu näitlemine. Samas jäi ka “vana hea” teatri tegemine ekraaniga hellitatud publikule vahel veidi lahjaks. Pärast mitmeid ekslemisi tundub aga, et lava on oma häält ja kuulajat taas leidmas. Uutmoodi ja uue jõuga.
Jaanus Rohumaa on teinud Marie Jonesi auhinnatud näidendiga julge valiku, mitte temaatika ega vaatenurga poolest, vaid tehniliste võimaluste poolest. Iiri tükke on eestlased küll ja küll näinud, tutvunud ka mõnevõrra Lääne-kriitikaga ning isegi kiired varjamata rollivahetused pole enam tundmata. Mis Rohumaa “Kivid sinu taskutes” lavastuse puhul uus, on teatrile ainuomase näitlejavõimu ja lavavõõra filmikeele edukas põimimine. Värske mängutunnetus on oma lihtsas loogikas nii lummav, et selle esmakordsus tundub peaaegu uskumatuna. Ometi pole kauaoodatud sulam tööpingsate aastate tulemus, vaid uue olukorra sujuv aktsepteerimine ja taju, Argo Aadli ja Indrek Ojari särav duo aga ainumõeldav esitaja.
Jonesi “Kivid sinu taskutes” on näitlejanäidend. Üle pika aja on raskuspunkt loo, lavastaja, kunstniku või muusiku asemel taas näitleja õlgadel. Kõik oleneb temast. Ja see näitleja peab olema kiirem, paindlikum ja tundlikum kui kunagi varem. Peale teatri peab ta tundma filmi kaamera ees, sees ja taga, tajuma samaaegselt nii tegelase, tegija kui ka vaataja pilku ning mõistma, et neljandat seina ei olegi olemas. Ta peab olema valvas ja ergas nagu superstaar fotograafide sõõris. Filmi ja teatri sulam on elavhõbedana voolav mass, tulvil tehniliselt täpseid tundeid ja rabavat julgust. Lavataguste puhkepauside ja lugematute duublite puudumise korvavad piiritud võimalused täita saal tihkete värvidega. Ja tõesti, Aadli ja Ojari tulid olukorraga toime. Esialgu veel turvaliselt ja tasakaalukalt, kuid aina kasvava enesekindluse ja lustiga mängisid nad lakoonilisse ruumi (Aime Undi ainuvõimalik ja delikaatne lahendus) manatud kaadritega. Rabedus siin-seal kiiretes rollivahetustes ja segunevates tekstides kuluvad ehk kogemusega maha, mujal silmanähtavaid segadusi ette ei tulnud. Publikumenust ei tunne ilmselt ei Tallinna Linnateater ega hea komöödia just puudust.
Traagilisele sündmusliinile ja nukrale taustmeeleolule vaatamata võib näidendit “Kivid sinu taskutes” siiski üldistavalt komöödiaks pidada. Ja ega kaasaja mitmekesisuses seda stiili palju puhtamaks sõelugi. Jonesi jutustatud loos võib rõhku vastavalt vaataja isiklikule suvale nihutada siia-sinna, kuid lavastaja on selle kuhugi (enese)iroonia ja rahvusliku traagika kohale jätnud. Need kaks ei segune just kergelt, mistõttu on pärast sissejuhatust tunda etenduse rütmis nihkeid. Esimese vaatuse helge hoogsusega võrreldes kipub teine pool veidi staatiliseks ja sentimentaalseks. Suutäie naerda saanud publik ei jõua nii kiiresti reageerida, eksistentsiaalsed mõtted jäävad mitmete koomiliste stseenide vahel lõpuni mõtlemata ning ripuvad kuidagi poolikult pea kohal.
Peene sisemise tempo tabamisest olulisemaks võib aga kujuneda publiku-uurimuslik küsimus, kas ja mida tajub eespool kiidetud teatri-filmi kombinatsioonist filmikauge vaataja. Kõnealuses lavastuses leidub otseseid viiteid ja aimatavaid vihjeid konkreetsetele linateostele lausa hulgi ning nii mõnigi stseen pakub teataval filmiajaloo taustal suuremat naudingut. Kuivõrd on võimalik hüüdlauseid, tunnusmeloodiaid ja -liikumist mõista kontekstiväliselt, on filmiaustaja ja -tundja jaoks raske arvata. Kui selge on aga erinevus harjumuspärase ja uue kaameraliku suunaja vahel, jääb ilmselt tuleviku näidata.
Ja veel üks küsimus: kui palju üldse on neid Aadli ja Ojari vanuseid (ja nooremaid) teatriinimesi, kes filme ei vaata ega tunne?