Kinobussid sõidavad peale Eesti ringi ka Iiri- ja Prantsusmaal ning ka seal on nende missiooniks filmide viimine väikeasulatesse, kus püsikino pidamine pole otstarbekas. Vahe on ainult selles, mida pidada väikeasulateks. Prantslastel ja iirlastel on mõlemal ligikaudu 11 000 elaniku kohta üks kinoekraan. Eestis on hetkel üks kinoekraan 60 000 inimese kohta ja tuleb veel silmas pidada, et pool neist paikneb ühe katuse all Tallinna Peapostkontori kõrval. Statistiliselt oleks juba Pärnu seega väikeasula, kus püsikino koha võiks täita Kinobuss. See pentsik seik peegeldab liialdatult, aga mitte täiesti valesti meie kinovõrgu seisu.

Kinobuss ei saa asendada kõiki Eesti väikelinnades tühjalt seisvaid kinosid. See on ja jääb aseaineks, kirsiks tordil, mitte taignaks selle all. Selle eest, et omakandi rahvas kinos saaks käia, peavad lõppkokkuvõttes hoolitsema kohalikud omavalitsused koos eraettevõtjatega, saades selleks riigilt toetust. Praegu on olukord väga hea, aga viimase aja suundumusi vaadates siiski mitte lootusetu. Siin-seal üle Eesti on uuesti uksi avamas 1990. aastatel suletud kinod, enamasti mitmeotstarbelistes kultuuri- ja rahvamajades. Seda vaikset tagasitulekut toetab kultuuriministeerium, kuigi on selge, et tõelise pöörde tegemiseks peaks järgmiste aastate kinotoetuste numbrid nii linna- ja vallavalitsuste kui riigieelarves olema suurusjärgu senisest suuremad.

On veel üks põhjus, miks Kinobuss seekord lastefilmi näitab. Kinovõrgu lagunemine on kõige valusamalt tabanud just lapsi, kellest paljudel pole oma vanematega võrreldes olnud kunagi võimalust kodukohas kinos käia. Kui üldse. Loodetavasti võib Kinobuss juba järgmisel aastal mööda sõita mõnest kohast, kuhu ta tänavu mais veel õuele veereb: Kuusalu, Jõgeva, Kodila, Tõstamaa, Saku, Kunda, Luunja, Loksa, Viru-Nigula, Albu, Antsla, Kanepi, Vastse-Kuuste, Rannu, Kolga-Jaani, Väike-Maarja jt.