Arhitektide liidu filmitellijakogemus ulatub ammusesse 2000ndate aastate alguse aega. Toonase, Margit Mutso ja Peeter Brambati koostöös valminud „Maja“ filmiseeria eesmärk oli info jagamine. Eelmisest aastast dokumenteeritakse audiovisuaalselt ka arhitektuurivaldkonna aastapreemiate nominente. Need filmilood keskenduvad autorimõtte ning valminud hoonete füüsise fikseerimisele. Ehituskunsti tunnetuslik pool jääb pigem tagaplaanile.
Oktoobri keskpaigas linastunud arhitektuuri lühifilmide nelik on kolmas komplekt arhitektide liidu ning Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi (BFM) koostööst sündinud linateostest. Neis on algusest peale rõhku pandud atmosfäärile ja keskkonnas tekkivale tunnetusele. Esimesed kaks lendu jäid ka kõige fantaasiarikkamate lugude korral arhitektuurilähedaseks. Värske komplekti teosed on iseseisvad, mitte majade filmikeelsed ümberjutustused, ehkki lähteülesanne on kogu aeg sama olnud: luua teosed, mis aitavad arhitektuuri tutvustada ja populariseerida.
Käsitlusviiside erinevus tuleneb osalt kindlasti sellest, et seekord on majadega tegelnud mitte kohalikud, vaid rahvusvahelise magistriprogrammi „Kino Eyes“ noored filmitegijad, igaüks pärit ise kultuuri- ja keeleruumist, tudeerinud Tallinna kõrval ka Edinburghis ja Lissabonis.
Vishal Vittal, „Ülal“ / „Above“ (6.32 min). Eesti Rahva Muuseumi peahoone (arhitektid Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane).
Vishal Vittal on ERMi portreteerimiseks kehtestanud kindlad mängureeglid. Ta ei vaatle maja kogu selle lennukas pikkuses, vaid tegeleb üksnes nn sabaosaga. Ta ei uuri hoone keset ehk ekspositsiooni või selle suhestumist maja mahuga. Vittal keskendub paarile ERMi kõige iseloomulikumale arhitektuurilisele tunnusmärgile: läbipaistvusele ja peenekoelisele maastikuga haakumisele ning toob lugu koos hoidva metafoori hoopis ise filmi sisse. Mööda vaadeldavaid ruume hõljuma pandud suurt habrast seebimulli võiks esimese hooga pidada (Eesti) vabaduse tähistajaks. Võimalik, et režissöör vajas lihtsalt universaalset elementi, millega keskkond ning seal toimetavad inimesed omavahel ühendada. Muuseumi ekspositsioonitemaatikat on samuti käsitletud, aga mitte konkreetse, äratundmis- või avastamisrõõmu pakkuva käpikupaari, vaid taas autori kujunditena: katusel punaste lõngapusade vahel istub keegi vanem daam ja koob, all pandusel väntab eakas mees paikseks fikseeritud jalgratast.
Kui ERMi puudutavate faktide osas võib filmi pidada mänglevaks, et mitte öelda ebatäpseks, siis tunnetuslikult on „Ülal“ / „Above“ majaga ühel lainel. Mõlema olemuses on rahu ja avarust. Teosele võib ette heita inimese kaasamise viisi. Vittal on otsustanud osatäitjaiks kutsuda mittenäitlejad, ERMi enda töötajad. Paraku reedab psühhofüüsis väiksemagi ebamugavuse. Ka kõige lihtsam tegevus, nagu paigal seismine või mööda nõlva sammumine, eeldab osatäitjalt ettevalmistust. Eriti juhul, kui inimene on filmis mitte dokumentaalsel, vaid abstraktsel kaalutlusel, nagu kõnealuses filmis.
Haendel Gabriel ja ChengHan Lin, „Kivi keeramata“ / „No stone unturned“ (7.04 min), Tartu Pauluse kirik (arhitekt Eliel Saarinen, rekonstrueerimisprojekti autorid Merja Nieminen, Kari Järvinen, Markku Norsi).
Haendel Gabrieli ja ChengHan Lini kahasse lavastatud „Kivi keeramata“ / „No stone unturned“ avakaadrid ei anna kohe aimu, et filmitegijail ei ole mingit kavatsust kajastada Tartu Pauluse kiriku arhitektuurilist olemust. Vähemasti mina mõistsin alles aegamööda, et teos esitab pigem üht võimalikku sisemaailma teekonda, mille pühakoja külastaja läbi teeb. Seejuures saab vaataja teada, et tegu on sakraalhoonega, üksnes filmi tutvustusest. Pole krutsifikse ega pühalikke helisid. Näidatav orel oma vilekomplektiga võib kuuluda kirikusse, aga ei pruugi. Kaadrid peenest lae- ja seinapindadele maalitud ornamentikast ning puidumeistrite tööst vahelduvad samavõrd detailsete plaanidega krobelisest kivipinnast. Viidatakse paradoksile, et samal ajal kui kristlased Jumala auks oma parimad oskused mängu panevad, ilmutab loodus/Looja ise end milleski väga lihtsas ja rustikaalses. Võib pidada paradoksaalseks, et tornikellahelin ja orelimuusika, mis nagu Pauluse kiriku rikkalik interjöörgi on sündinud mahuka inimliku panusena, filmis kajastamist ei leia, imetlemisest rääkimata. Kuuleme hoopis abstraktset, justkui ventilatsiooniseadmete kuminat …
Andrijana Krcmar, Abdallah Sada „See, mis jääb“ / „What remains“ (7.35 min). Kuke külalistemaja (arhitekt Emil Urbel, sisearhitektid Pille Lausmäe, Mari Põld, Liisa Põime).
Film „See, mis jääb“ / „What remains“ tekitab kohe alguses sama mõtte, mis ERMi portree puhul kokkuvõtlikuna meelde jäi: tavalist inimest, kes ei toimeta oma keskkonnas, vaid täidab etteantud ülesandeid, on kinolinal raske uskuda. Tõdemus püsib pidevalt esil, sest kogu Kuke külalistemaja lugu on antud Naise tegevuse kaudu. Naine korjab metsa all oksaraagusid. Kastab elutoas lilli. Nopib nöörilt pesu. Maastikurada, pelargoonipoti suurus ja pesunööri kõrgus pole tema lihasmälus. Osalt on küsimus muidugi toimingute valikus, mida filmis näidatakse. Samamoodi nagu arhitektid vormistavad võistlusplanšette inimhulkade ja tegevusega, mis tõelisuses kunagi aset ei leia, ei mõju Naise askeldamine sisuliselt, vaid jääb dekoratiivseks. Teistpidi võib selles näha soovitust, et vahelduseks asjalikkusele leiaksime aega ka sihitule, otsese kasuta tegevusele. See kriitika jääks tegemata, kui Naine oleks filmis ilmselge üldistus, abstraktsioon. Nagu ERMi filmis, toetab tinglikkust metafoori kasutamine. Filmi „Ülal“ / „Above“ puhul ühendab tegevust ja paiku hubisev seebimull, filmis „See, mis jääb“ / „What remains“ väikesed, arhetüüpse viilkatusega valged majakesed, mida Naine hoones ja selle ümbruses askeldades ikka ja jälle leiab. Aga jah, häiritus tekib, sest tinglikkus pole ühtlane ja püsiv.
Filmitudengitele ette antud lähteülesande lahendamine, hoone iseloomu avamine on filmis „See, mis jääb“ / „What remains“ praegusest kvartetist kõige veenvam. Selgeks saab maja asukoht, uue ja vana ning õue- ja toaruumi tasakaalu toonitav arhitektuuriline identiteet. Sisearhitektide tugev, väikekodanlikku armsust välistav joon.
Israel Bañuelos, „Kodu“ / „Home“ (7.21 min). Koda (Kodasema; Hannes Tamjärv, Taavi Jakobson, Ülar Mark, Marek Strandberg, Kalev Ramjalg, Kadri Tonto).
Fotogeenilisus, mis moodulmaja Koda ülemaailmselt arhitektuuriblogide ja -rubriikide lemmikuks on teinud, on ka siinse linateose kasuks pööratud. Kaadrid on ilusad. Kuna tegu on minimaalsesse, ühe toa formaati taandatud elamisühikuga, on ka režissöör oma käsitlusviisis fragmentaarne. Israel Bañuelos, nagu ka ülejäänud kolme filmi autorid, reedab, et ta ei ole arhitekt: detailidest rääkides ei peatu ta sõlmelahendustel, mida hoonete autorid alati nii oluliseks peavad. Bañuelos toob välja pinnad ja tekstuurid. Tabavalt mõjub betooni jäädvustunud purjekangamustri ja inimnaha kõrvutamine. Maja kui keha ümbritseva rõivatüki motiivi ei joonista autor kahjuks päris välja. Professionaalse tantsija kehastatud Tüdruk suhestub Kodasemaga väga intiimselt ja kujundlikult, siis aga juhtub nii nagu filmi „See, mis jääb“ / „What remains“ Naisega: mäng jääb pooleli.
Mind kui ruumiga tegelejat rõõmustab nii filmi „Kodu“ / „Home“ kui ka kõigi ülejäänud filmide puhul see, kuidas režissöörid on arhitektuuriga suhestunud. Lood ja elud, mis majadesse ja neis tegutsejatele on konstrueeritud, mõjuvad küll nukrapoolselt, aga ühelgi puhul ei saa hooned selle eest etteheiteid. Samal ajal ei ole inimlikus ebaõnnes keskkonna süüdistamine mängufilmides ju üldse haruldane.
Veel taban end mõttelt, et tahaksin nendesse majadesse (jälle) minna. Filmid on head huvitekitajad hoolimata sellest, et kokkupuude konkreetse arhitektuuriga on kohati vaid põgus. Pärast esilinastust saavad arhitektuuri lühifilmidest ehituskunsti populariseerijad üksnes juhul, kui neid hästi levitada.
