Mind on alati huvitanud, kust läheb (lühi)filmi ja videokunstitaiese piir. Miks üks on üks ja teist peetakse teiseks? Kord vaatasin ma Helsingis Kiasmas seitse tundi arvutist videokunsti, ja uskuge mind, vähemalt veerandi neist töödest võiks vabalt defineerida filmideks. Neil on oma lugu, mis areneb, neil on sõnum (tihti karjuvalt publitsistlik), mõned lõppesid koguni puändiga. Videokunst peaks minu meelest olema sisult sarnane tahvelmaaliga, ainult et see ei ole teostatud pintsli ja värvidega, vaid kaameraga. Igasugune liikumine videotaieses on nagu häppeningiski süþeetu, sellest ei arene intriige, see ei peida dramaturgiat.
Euroliidu laienemist tähistas kuulus Saksa telekanal ZDF paeluva projektiga. Kõigist 15 liikmesriigist ja kümnest liitujast kutsuti üks reþissöör tegema viieminutilist filmi Euroopa teemal. Rikkus ei anna häbeneda! 1. mail, liitumispäeval, näidati siis neid töid mitmel pool Euroopas, ETVs jõudis esimene sats ekraanile 16. mail. Nägime rootslase Jan Troelli filmi ?Kollane märk? (?The Yellow Tag?), lätlanna Laila Pakalnina tööd ?Lahedalt? (?It?ll be fine?), iirlase Aisling Walshi etteastet ?Nähtamatu riik? (?Invisible State?) ja meie mehe Arvo Iho filmi ?Euroflot?.
Puhtaks videoks peaksin ma ainult meie lõunanaabri Pakalnina tööd, see koosnes peamiselt seltskondadest, kes nagu poseeriksid pildistamise jaoks. Või niisama? Operaatoriks on meie Arko Okk, see on üles võetud Tallinnas, tunneme ära tuttavaid paiku nagu Liivalaia ja Endla tänava, Kivimäe kooli. Ilus nagu head fotod, visuaalne teostus on priima, töö mõjub efektselt. Ent mulle jäi seos Euroopaga täiesti mõistetamatuks. Ja üldse ei leidnud ma selles asjas mingit erilist iva. Võibolla on autor üksinduse vastu, näitab, kuidas inimesed otsivad teineteisega kontakti, ent pole eriti võimelised seda looma. Aga ilmselt olen ma selle mõtte ise tööle juurde leiutanud.
Raske on filmiks pidada ka iirlase Aisling Walshi tööd. Tegemist on kaameraga üles võetud etlemisega, millele on sisse monteeritud videokunsti elemente. Näitleja tuleb lavale, istub toolile ning loeb majakovskilikku värssi euroliidu migratsioonipoliitika vastu. Loeb hästi ja kõigele, mida ta ütleb, kirjutan ma kahe käega alla. Jumal lõi meid ligimesteks, õdedeks ja vendadeks, ent euroliit diskrimineerib, jagab inimesteks ja mitteinimesteks. Ühed elavad ühel ja teised teisel pool Euroopa müüri, väljaspool olijad peavad taluma lausa jubedaid kannatusi, kui nad tulevad salaja Euroopasse orjadeks. Neid veetakse nagu seakeresid konksude küljes. Siiski õhkub iirlase kõmisevast paatosest mingit naiivsust, nagu üldse Lääne kunstnike poliitilistest taiestest. Meie teame, tänu oma nõukogulikule päritolule, kui salakaval on võim, nemad mitte, nemad jooksevad peaga vastu müüri.
Jan Troelli töö on kahtlemata film, kuid see tundus mulle kahuritega varblaste laskmisena. Reþissöör võitleb Euroopa Liidu direktiivi vastu, et kõik koduloomad kandku kõrvas kollast ripatsit, kust ametnikud saaksid siis vajaduse korral infot looma ja tema omaniku kohta. Minu teada kandsid meie kolhoosilojused juba numbreid ning Rootsis markeeriti tõpraid ammu enne euroliitu. Oleks Troell keskendunud ainult juhtumile, mil Brüsseli käsul lasti Rootsis maha kaheksa märgistamata lehma, aga ta on selle õuduse kuidagi üle illustreerinud, teinud liiga kunstipäraseks, nõnda et publitsistlik sõnum hajub näitlikustamises. Kõik on puust ette tehtud, oma peaga ei olegi midagi mõelda. Jah, ametnikud tegelevad iseendale olemasolu õigustamise leiutamisega, püüavad kogu ühiskonna oma haardes lämmatada.
Ametnike vastu sõdib ka Arvo Iho, kelle töö on minu meelest kõige puhtam film. Iho on lisanud ametnike taunimisele kohalikku spetsiifikat: me näeme nende naeratavate nägude taga kalkust ja osavõtmatust, neile ei maksa mitte midagi jooksutada naisreisijat kassast kassani, kuniks too väsimusest libiseb, põrandale prantsatab ning turvameestele kahtlasena vahele jääb. Seejärel toimub uskumatu pöörak: reisijal on rohelist islamivärvi trussikud (mida turvamehed käsivad näidata) koos poolkuudega ning seetõttu kaotab ta 30 aastaks sissesõiduõiguse USAsse, kuhu ta ei soovinudki minna. Ja ta ei tohi minna enam teistessegi riikidesse, ainult Venemaal ootaks teda üheotsapilet Magadani, mis teatavasti oli üks küüditamiskeskusi. Ma olen nõus kõigega, mida Iho ütleb, kuid oleksin tahtnud näha pisut suuremat veenvust. Halb ju, kui traagelniidid välja paistavad.
Norisin, mis ma norisin, kuid tegelikult on ZDF projekt ligitõmbav, igatahes mina jään ootama järgmist kobarat.