Nii et tegelikult oli rumal põhjaeestlane sel ajal siiski maailmast halvemini informeeritud  kui tark lõunaeestlane ja veelahe, mis jooksis kusagilt Rapla tagant, polnud mitte nii järsk, kui filmist mulje jääb. „Elu on suurepärane, sest ma näen Soome televisiooni,” kinnitab üks peategelane, kelle lapsepõlv langes enam-vähem 1980. aastatesse. „Disko ja tuumasõda” on suurepärane film sellest suurepärasest elust. Termin „mänguline dokfilm” tekitas enne vaatamist kerget ebamugavust, umbes nagu  „vedel praad” või „tahke supp”. Tegelikult andis mängulisus, mis avaldus narratiivi jälgimises läbi laste silmade, hoopis tugevama kunstilise ning meelelahutusliku väärtuse. Nostalgiline helgus lapsepõlve süütutest muretutest mängudest, eriti „Ritari Ässä” ja „Dallase” ainetel, tuletab meelde „Väikest Illimari”. (Aga muidugi elas Illimar Ahjal ega oleks Soomet parimagi tahtmise juures näinud.)

Eriti vaimukalt mõjub „Dallase” jumaldamine.  Tegu polnud ju lasteseriaaliga, kuigi selle vaatamine ei eeldanud rohkem intelligentsi kui viieaastasel lapsel. Või nagu üks omaaegne propagandist targalt tähendas: „Tegevus toimub üksnes kahe teema ümber: kes kellega magab ja kes kellel naha üle kõrvade tõmbab.” „Disko ja tuumasõda” on naer mineviku üle. Aga see on hästi tasakaalustatud naer, mis leiab ainest nõukogude propaganda rumalusest  ja saamatusest, eneseirooniast, satiirist ja huumorist. Muidugi mäletavad inimesed samu asju erinevalt ja veel sagedamini nad mäletavadki erinevaid asju.

Minu Soome televisioonist saadud suurim ilmutus hoopis oli Los Angelese olümpiamängude ülekanded 1984. aasta augustiöödel, sest siis sain oma silmaga nähtavat sünkroonis võrrelda selle jamaga, mida ajas meie meedia. Veendusin, et elan küll värdjate  juhitud riigis, aga need värdjad on õnneks äärmiselt rumalad ja nõrgad. Teisest küljest mäletan eriti võigast stseeni 1986. aastast, kui olin haiglas väga haige ning kogu sanitaride kollektiiv jõllitas puhketoas mitu tundi üksisilmi prints Charlesi ja printsess Diana pulmatseremooniat. „Disko ja tuumasõja” kõige  kõnekamad kaadrid on ainsast teleintervjuust, mis Karl Vainoga Eesti iseseisvumise järel tehtud. Seda, kuidas sai nii primitiivne inimene kümme aastat olla Eesti valitseja, on tagantjärele võimatu selgeks teha ka iseendale, rääkimata praegustest noortest või välismaalastest. Vaino jutt, kuidas inimesed Eestis nägid Soome televisioonist, kui hästi seal elati, kui ilusaid asju tehti, ning tahtsid sellepärast iseseisvust,  on ühest küljest väga loll, aga ka väga ilmekas. See asetab EKP peasekretäri samale tasemele tema võimu ajal iga päev Pihkva rongist maha karanud eidekarjaga, kes seepi ja võid kokku ostma tormas.

Ega Vaino, vaeseke, vist selle peale mõelnud polegi, miks tahtsid iseseisvaks saada ka lätlased ja leedulased, kes Soome televisiooni üldse ei näinud. Filmi läbiv ideoloogide karm nõudmine üha tõsta valvsust ja võidelda manduva lääne  hullutava mõju vastu oli tegelikult oma nõrkuse näitamine. Teinud siis Eestis paremaid saateid kui Soomes – aga ei! Kanti hoopis orjalikult üle surmigavat Kesktelevisiooni „Vremjat”, mis võis ette teadmata venimise tõttu kogu õhtuse saatekava segi lüüa. Samas ei jäänud mul Soome TV tõttu „Kitsas king” või „Kõige suurem sõber” kunagi vaatamata. Ajal, mida on kujutatud filmis „Disko ja tuumasõda”, aeti EN SVs ametlikult paralleelselt  kahte vastandlikku juttu. Esiteks kiideti Nõukogude Liidu võimsust ja vägevust, nimetati kommunistlikku korda kõige täiuslikumaks maakera peal, kusjuures see muutub kogu aeg veel täiuslikumaks. Samas oli see „võitmatu jõud” kohutavalt nõrk, teda ohustasid isegi punkarid, erootilised filmid,  popmuusika, pikad juuksed – kogu see „pehme jõud”, millest film räägib. Must-valgelt seda lõhet ei näidata, aga vaataja mõtted viiakse nõukogude propaganda absurdsuseni korduvalt. Ja mis siin veel diskost ja „Dallasest” rääkida, kui isegi Soome lahe taga telestuudios liha lõikav kokk oli CIA alatu salasepitsus. Nõukogude Eesti propaganda pidi tegelema  raske ja ropu tööga: tõestama, et kõverpeegel, milles ta ise elu peegeldas, on õige ja hoopis vaba ühiskonna peegel valetab.

Tagantjärele on neist inimestest isegi natuke kahju. Usun, et kui nad 1978. aastal keelasid kolmevärvitrükis ajalehtedes (Sirp ja Vasar, Spordileht) sinise värvi kasutamise, sest koos musta trüki ja valge lehepinnaga moodustas see vastalise värvikombinatsiooni, olid nad oma jälitusmaaniaga juba lõplikult segi läinud. (Leedus näiteks  samal ajal valgusfoore ära ei keelatud.) Lisaks vabastavale naerule nii iseenda kui Eesti ühiskonna lähimineviku üle saab filmist ka huvitavat infot. Näiteks termomeeter-antenni tegemise õpetus või fakt, et tegelikult alustati propagandasõda Soome lahe lõunakaldalt, sest Eesti televisioon sündis kaks aastat enne põhjanaabrite oma. Et üheksa kuud pärast „Emmanuelle’i” näitamist Soome TVs tõusis Eestis iive hüppeliselt, oli mulle küll  teada, aga ma ei osanud neid kahte asja seostada. „Diskot ja tuumasõda” võib võrrelda Harri Rinne raamatuga „Laulev revolutsioon”. Mõlemal juhul on keskendutud popkultuuri ühe osa tähtsusele Eesti taasiseseisvusvõitluses ning teevad seda ammendavalt.

Ja muidugi mõjutas Soome televisioon ka Eesti popmuusikat (veel rohkem aga siinset muusikalist maitset). „Diskole ja tuumasõjale” võikski kõige rohkem ette heita ühe kanali absolutiseerimist, lääne  mõjud pääsesid siia ometi veel mitmel moel, kas või Radio Luxembourg’i kaudu. Samas pole „Disko ja tuumasõda” ju ainus allikas selle ajastu kohta. Kellele filmi vaatevinkel kitsaks jääb, lugegu muid mälestusi juurde. Küsimus, miks Soome TV saateid ei segatud, Ameerika Häält aga küll, jääb filmis vastamata, ehkki selle teemani jõutakse korduvalt ning jääb mulje, et plaan oli kogu aeg õhus. Ilmselt joonistasid Kilmi ja Aarma vaataja  emotsionaalse raputamise nimel tondi seinale hirmsamana, kui ta tegelikult oli. Ja võib-olla tegelesid selle probleemiga tõesti ainult Karl Vaino sarnased „vaimuhiiglased”, kellede arvates parim Soome TV segamise vahend oli sada meetrit kõrge võrgu ehitamine Naissaare taha merre.