Praegu on orkestri peadirigendiks Alan Gilbert. Kuna minu amet ajakirjanikuna juba nõuab tähenärimist, siis seekord tahaks närida nimekuju Juri Ahronovit? kallal ? nii on ta üles tähendatud sisutihedas bukletis. Minu subjektiivse arvamuse kohaselt võiks kasutada eestikeelset varianti ehk Juri Aronovit?, vähemalt nii oleme harjunud seda korduvalt meid külastanud dirigendi nime nägema. Kui see enam ei kõlba, siis ehk nii, nagu maailm on harjunud teda lugema: Yuri Ahronovi(t)ch. Ei see, teine ega kolmas rahulda kõiki lugejaid, kuid kõige halvemaks pean süsteemitut segu.
Teine väide, mille kohaselt olid 1979. aastal Stockholmi filharmoonikud esimene välismaine orkester üldse, kes külastas Nõukogude Liitu, on nii naljakas, et ei oska nagu eriti pahandadagi.
Seekord orkestrit juhatanud maestro Jukka-Pekka Saraste on hästi meeles, kui ta külastas meid Soome Raadio Sümfooniaorkestriga. Järgmist hooaega alustab ta juba Oslo filharmoonikute kunstilise juhina. Haruldane muusikamees, keda on alati rõõm kuulda ja näha. Kontserdi kava oli selgelt rahvuslik, s.t sisuks rootsi, eesti ja soome heliloojate teosed Eduard Tubina ajast.
Ingvar Lindholm (1921), keda nimetatakse rootsi uue muusika klassikuks, oli kavas oma teosega ?Toccata e Canto? (1944), mida ta ise nimetab oma oopustest kõige õnnestunumaks polüfoonilise viimistluse astmelt, aga kriitikud hindavad teost kui autori läbimurret suurtele lavadele. Igatahes oli Lindholmi polüfoonia kontserdikavas hästi sobiv atmosfääri looma ja õnnestunud orkestritutvustus.
Stockholmi filharmoonikute keelpillimängijad on hästi aktiivse maneeriga, mille tulemuseks on mahu- ja värvirikas kõlapilt. Et minus ei juurduks ebardlik mõte, et selles on mingi oluline osa meessoost artistide protsendis, siis ma ei ütle seda välja enne, kui Läti Rahvusorkester on vastupidist tõestanud.
Jutu mujale juhtimiseks võtan ette puhkpillid, kelle ansamblimeisterlikkust sai nautida Tubina X sümfoonias. See autori viimane, 25 minutit kestev teos on formaalselt üheosaline ja seda on korduvalt võrreldud Sibeliuse VII sümfooniaga, omistatud nii ühele kui teisele filosoofiliselt tagasivaatav sisu. Minu tähelepanu köitsid eriti metsasarved ja puupillid oma ansamblitäpsusega. Otsustavaks loen selles tulemuses silmanähtavat ansamblisisest nn dirigeerimist ja selget üksikartisti vastutuse tunnetust, mis ei olnud sugugi üksiku liidri õlgadel, vaid jaotus partituurist johtuvalt. Ühesõnaga, looda loojale (loe: dirigendile), aga ole ise ka mees.
Selle festivaliga on selgelt tõestatud, et Tubina meisterlik sümfonism haarab endasse nii dirigendid kui orkestrandid ja et kuulajail pole sel juhul mingit võimalust jahedaks jääda.
Kontserdi teine pool oli Sibeliuse populaarseima, II sümfoonia päralt, mida Jukka-Pekka Saraste juhatas peast. Seekordne esitus erines mitmeti Saraste eelmisest ? kas põhjus lähtus dirigendist (uus mõtlemine) või orkestrist (vana mõtlemine), kuid esitus oli lihtsam, konkreetsem ja palju vähem ?graniidipaatoslik?, kui soome standardid ette näevad.
Tundub, et enamusele jäi märkamata ? ja see on hea ? ka sümfoonia teises osas juhtunud apsakas vaskede sisseastumisega (enne viimast Andante con moto energico?t), mille likvideerimine peast juhatades ei ole kergete killast. Süüdlasi ei hakka otsima, tunnustust väärib hoopis reaktsiooni kiirus ja meisterlikkus, kuidas avariiolukord lahendati.
Publik nõudis lisa ja sealt nad tulid: ?Valse triste? ja Alla marcia ?Karelia? süidist. Kas me teame, et esimene neist, ?Kurb valss? (1904) op. 44, on pärit ?Kuuest stseenist? keelpilliorkestrile, basstrummile ja kirikukellale (1903)?
