Tartu kunstnike aastalõpunäitus Tartu Kunstimajas kuni 22. I.
Tartu Kunstimaja näitus mõjub üllatavalt värskelt. Paljud kunstnikud on teinud kvalitatiivse hüppe, on palju noori ja uusi nimesid: 58 esinejast on 18 alla 35aastased.
Tänu Maris Palgi ja Rauno Mossi kujundusele, aga ka küllaltki rangele žüriile (näitusele on siiski sattunud ka nõrku töid), ei ole seinad kuhjatud, pildid on vaimukalt grupeeritud ja pääsevad hästi mõjule.
Figuur
Tendentsina võib täheldada ekspressiivse abstraktsionismi taandumist selgema joone, figuratiivsuse ja süžeelisuse ees, selles laadis on ka kunstiküpseimad tulemused. Esimesena tuleb nimetada Jaan Punga autoportreed “El Hombre”. Energiline seljapööre, põnev poolvarjus nägu, efektne toreadooririietus suurepärases koloriidilahenduses teeb maalist silmapaistva teose. Sven Saag on maalis “Id” võtnud ette uue teema. Senistes nonfiguratiivsetes maalides mängis kunstnik koloriidiga, erksate värvide mahakraapimise teel saavutas erilise müstilisuse. Seekordne sillerdavale taustale maalitud kummituslik figuur märgib tema loomingus uut taset. Albert Gulki joonistustes on rohkem kompositsioonilist keskendatust ja rahulikumat rütmi, tegelasteks skafandrites tulnukate asemel hübriidolendid.
Markus Kasemaa, pärinud kunstnikest esivanemailt häid geene, esineb seekord isa eeskujul vormikujundajana: kaks nägudeta figuuri, poiss seotud, tüdruk peidetud kätega, on väga monumentaalsed. Tema ema Saskia Kasemaa rõõmustab aga vaatajaid üle mitme aasta väikese pallaslikult maalilise figuraalkompositsiooniga.
Noorte maalides on rohkem jutustavust ja tõsiseid mõtteid, aga ka sümbolismi seletamatust. Rauno Mossi maal “Heiling” (tervenemine) kujutab lihtsate mõjuvate vahenditega olekut elu ja surma vahel, ei saagi aru, kumb võidab. See tekitab kõhedust, maal sunnib vaatama ja samas pilku ära pöörama. Meiu Münt on teinud oma loomingus 90kraadilise pöörde: figuurita erootiliste naisteriiete asemel on ta maalinud mustal taustal riieteta ihu. Tähelepanu köidavad veel Külli Kalde, Anne Vasar, Piret Mikelsen. Priit Pajose interpretatsioonid on ikka olnud ootamatud ja õudustki tekitanud, kuid seekordne maal “Imemehed” on üllatuslikult rõõmsameelne.
Realistlikke loodusmeeleolusid annavad edasi Harri Pudersell ja Imat Suuman. Suumani “Täiskuuõhtu” motiiv on autoripäraselt igav: esiplaanil on lage aas ja tagaplaanil metsaviir, koloriit pruunikas, kuid maalitud võrratult peene pintslitehnika ja erakordse tundeelamusega. Eda Lõhmus taotleb oma maastikes filosoofilisemat kandepinda, lisades neile tihti figuuri. Langetatud pea halli elutu maastiku kohal viib paratamatult mõtted maailmahävituslikele katastroofidele (“Mõte”). Abstraktses laadis on kõige nauditavamad Andres Sütevaka, Tiit Tamme ja mõne realistliku detailiga Helle Vahersalu ning Malev Toome teosed.
Skulptuur ja installatsioonid
Näitus paistab silma ka skulptuuride rohkuse, kuid kahjuks mitte nende kunstilise taseme poolest. Noortest üllatab Jass Kaselaan: tema skulptuur on originaalne, kompositsiooni eri meeleoluga osad (alumine kompaktne ja lainetav, ülemine traatjas ja ogaline) on veenvalt ühendatud ja moodustavad vaheldusrikka terviku.
Vanematest skulptoritest esineb heal tasemel Jaan Luik. Peenikesi juugendlikke figuurikesi modelleerib ta juba mitukümmend aastat, kuid need ei ole ära tüüdanud. Tõnis Paberiti lapsepea (“Eero-Jaak Vaitmaa”) on pretensioonitu, tõetruu ja armas.
Näituse ainsa installatsiooni autor on Ahti Seppet. Ideedest pakatava kunstnikuna on ta seekord esitanud vaimuka ja perfektse teostusega installatsiooni, kus kunstiteose üks komponent on valgus. Maaliline, faktuuririkas, keskel ringjalt ažuurseks lõigatud vineertahvel on seinast veidi eemal ja tahvlile suunatud valgus (kahjuks väheterav) heidab seinale must-valge ornamentaalse varju. Tasapinnaline kunst on omandanud kolmemõõtmelise illusiooni.
Tartu kunst ei ole 1905. aasta revolutsiooni 100. aastapäeval revolutsiooniline, kuid kinnitab vanade väärtuste elujõudu.