Mõni aeg tagasi käisime lastega vaatamas etendust „Päike läheb puhkusele“. Tore lugu ja hästi lavastatud. Kõik väga hea, välja arvatud see, et Päikese kohta öeldi planeet. – Mis planeet?! Päike on täht! Loodetavasti oli see kõigest näitleja keelevääratus. Tegelikult natuke kahtlen, sest „Väikese printsi“ etenduses elas väike prints kord planeedil, kord tähel, nagu oleksid need kaks sõna sünonüümid.
Ma ei tea, kui paljusid lapsevanemaid sellised pisiasjad segavad. Tõenäoliselt häiriks kassi jäneseks nimetamine palju suuremat hulka lapsevanemaid. Aga miks? Mõlemad on ju imetajad, karvased ja armsad. Kass ja jänes on tegelikult palju sarnasemad kui planeet ja täht.
Richard Feynman (Nobeli auhind füüsikas) nõustus kunagi osalema komisjonis, mis pidi välja valima, milliseid matemaatikaõpikuid hakatakse kasutama California koolides.* Vaiksed perioodid vaheldusid pursetega, mille põhjustas mõne järjekordse absurdsuse lugemine.
Eelmisel nädalal juhtusin lugema 6–8aastastele mõeldud raamatut, mis tekitas minus samasuguse vulkaanipurske reaktsiooni. Täiesti lapsiku teksti (mis sisaldas ka mõningaid vigu) kõrvale oli kunstnik mingil põhjusel lisanud „teaduslikud“ illustratsioonid. Ühel pildil oli valguse murdumine prismas, ainult et prismast väljus üksnes sinine valgus (sealjuures oli pildil millegipärast vaja ära näidata punase valguse murdumisnurk, ja seda täiesti valesti, s.t murdumisnurk ei olnudki murdumisnurk). Teisel pildil oli midagi, mis pidi kujutama valguse spektrit, ainult et spektri asemel oli kõigest üks sirge arvudega 400–700 nm ja pildiallkirjas oli märgitud, et sinise valguse lainepikkuseks on 500–600 nanomeetrit (550–600 nm ei ole enam sugugi sinine!).
Mul ei ole mitte midagi muinasjuttude ja väljamõeldud lugude vastu. Kui laps loeb ja saab aru, et loetu on fantaasialend, siis on kõik korras. Isegi Albert Einstein soovitas lastele muinasjutte lugeda. Aga kui lastele esitatakse asju, mis peaksid „päriselt nii“ olema, aga esitatu on kas veidi või täiesti vale, siis on see andestamatu.
Aga miks on nii paljudes lapsi harida püüdvates raamatutes, isegi õpikutes, nii palju vigu ja mõttetut kraami? – Kui me räägime eelkooliealistele nanomeetritest, ent jätame seletamata, kui suur on üks nanomeeter, siis ei ole sellel sõnal lapse jaoks mingit tähendust. Või kui kirjeldame kaht eri temperatuuriga tähte ning küsime seejärel nende temperatuuride summat, siis ei ole sellel küsimusel ja vastusel mingit tähendust. – Ilmselgelt on need raamatud teinud inimesed, kes ise ei saa väga hästi aru, millest nad kirjutavad või joonistavad. Tihti on usk oma võimetesse või ignorantsus oma puudulike teadmiste osas nii suur, et see takistab paluda asjatundjatelt paberile pandu kriitilist ülevaatamist.
Richard Feynmani seiklus komisjonis kulmineerus, kui tuli välja, et teised komisjoniliikmed olid hinnanud ka õpikut, mis koosnes vaid valgetest lehtedest, kusjuures see oli teistest isegi veidi rohkem punkte saanud. Piinlik, kas pole? – Minu loetud raamatu seiklused lähevad ka edasi: see raamat osaleb kolme maa lugemisprojektis. … Kes küll olid need inimesed, kes sellise valiku tegid?! Arvatavasti ei olnud nende hulgas kedagi, keda tähe ja planeedi segamini ajamine ärritaks.
Mulle põhimõtteliselt sümpatiseerib, kuidas tänapäeval tahetakse peaaegu kõigele teadusekastet peale kallata, ainult et kusagilt läheb mingi piir. – Kartul hakklihakastmega on hea, maitseb kohe palju paremini, aga kui kastme sees hulbivad pirakad klimbid, siis ei ole see enam isuäratav. Nii ka raamatutega: teaduslikud faktid ja seletused teevad lugemise huvitavamaks, aga kui pooled neist on vigased, siis sellist asja lugeda ei taha. Ning kitsepabulad jäävad kitsepabulateks, kalla neile head kastet peale palju tahad; kõigest kastme raiskamine. Nii ka umbluuga: kalla talle teaduskastet peale palju tahes, umbluu jääb umbluuks ja teadusele tuleb ka selline kahtlane maik juurde.
* Richard P. Feynman, Surely You’re Joking, Mr. Feynman! Adventures of a Curious Character, W.W. Norton & Company, 1985