Mitmekihiline lugu, mille osadeks info uudisväärtuse esmane väärhindamine, aga samavõrra ka publiku infonälja ja -sõltuvuse ülehindamine. Viimase kaudu („lugeja tahab!”) põhjendab ajakirjanik iga päev endale oma tegevuse väärtuslikkust. Esimene aga hoiab  suure osa väärtuslikust ja huvitavast uudisekünnise taga, sest väljaandel peab ju ometi fookus olema, keskendumine ühele suurele asjale. Ja nii on kerge omadega alt minna. Kui tegelikkus meedia vajadustele järele ei jõua, asutakse poolenisti alateadlikult tulevikku ennustama ja saabuvat endale sobilikuks painutama. Kuigi riigikogu valimised olid märtsis, ilmusid uute valitute pildigaleriid ajalehtedes juba veebruari lõpul. Ehkki uus riigikogu  tuleb kokku alles algaval nädalal, on ajakirjandus juba ammu moodustanud valitsuse ja jaganud ministriportfellid. Nüüdseks pole see enam patt, aga mitu komplekti kabineti valekoosseise avaldati ju päevil, mil läbirääkimised alles käisid ja midagi polnud kokku lepitud. Läbirääkijatele võis selle „ennetustöö” igahommikune lugemine suurt lõbu pakkuda.       

Aga poliitikute argielu turvalises ja stabiilses demokraatlikus riigis on naljategu ning ses vallas ennustamine ja nõidumine ei tee otse kellelegi  kurja. Kuid sama ajakirjanduslik kohtlemine saab osaks hoopis tõsisematele sündmustele. Näiteid pole taas vaja kaugelt otsida. Kogu maailma ajakirjandus heitles äärmusest teise Jaapani maavärina ja tsunami tagajärgedest raporteerides. Kõik muu, mis küllap jaapanlaste endi vaates vähemalt sama oluline või olulisemgi, kahvatas tuumajaama lekke- ja põlenguinfo kõrval. Selle kohta tõi globaalne infotööstus sedavõrd palju nii õiget kui vale infot, et kokkuvõttes mõjutas  see märkimisväärselt koguni valimistulemusi Saksamaa liidumaal Baden-Württembergis, mistõttu võib öelda, et ajakirjanduslik mürapilv oli radioaktiivsest saastapilvest globaalselt hoopis mõjukam (sest ega ju sakslased niisama üleöö massiliselt maailmavaadet vahetanud). Küsigem siinkohal, millist eluks olulist infot me iga päev tunnist tundi saime, kas me ajakirjandus oli võimeline meile edastama ainult või põhiliseltki tõest infot ning kuivõrd suures koguses meil  ikka oli seda kõike vaja teada (ja milline muu info meil selle ülepakkumise tõttu saamata jäi). Saime igatahes tugeva üledoosi. Kuid Jaapanis vähemasti midagi iga päev ka toimus. 

Veelgi süngem lugu on Liibanonis kaduma läinud rattamatkajatega. Millist „uut” infot ja millise detailsusega vajab avalikkus iga päev ja tunnist tundi, kui tegelikus olukorras midagi ei muutu? Vaid kadunud isiku lähedastel on õigus ja vajadus teada, ülejäänute uudishimu ei vääri rahuldamist rohkem kui uute faktide ilmnemise  piires. On ju teada, et ametkonnad ei väljasta operatiivinfot ja nõnda jäävad ajakirjanduse „uudisteks” spekulatsioonid, oletused ja väljamõeldised, mille ainus tagajärg on lähedaste hingehaava katkematu torkimine. Igaks juhuks („äkki selgub midagi”) planeeritakse rohkesti pinda-aega, mis igal õhtul tuleb lõpuks täita eimillegagi ehk müraga. Sellist tehnikat kasutades jääb ühiskond ilma küllap paljustki, mida tasuks teada. Või ega vist ei jää. Ta lihtsalt harjub  üha kindlamini otsima ja leidma usaldusväärset informatsiooni mujalt kui konkurentsivõitluses lahjaks kulunud tulundusmeediast. Kaarel Tarand