Pärnu Linnaorkestri 30. hooaja avakontsert „Meresinine“ 12. X Pärnu kontserdimajas. Johan Randvere (klaver), Justas Šervenikas (klaver, Leedu), Pärnu Linnaorkester, dirigent Henri Christofer Aavik. Kavas Kirke Karja „Juubelifanfaarid“ (esiettekanne) ning Wolfgang Amadeus Mozarti ja Felix Mendelssohn-Bartholdy muusika.
Nädal tagasi algas Pärnu Linnaorkestri 30. hooaeg, mille jooksul täitub ka 30 aastat väikelinna sümfooniaorkestri asutamisest. Üleriigiline meedia ei ole linnaorkestrit tema eksistentsi jooksul tähelepanuga just hellitanud. Erand on tänavuse hooaja algus, mille on ära märkinud „Aktuaalne kaamera“, Klassikaraadio („Meresinise“ ülekanne ja „Helikaja“) ning ajakiri Muusika oktoobrinumbris põhjaliku artikliga orkestri ja eelseisva hooaja kohta. Tänagi Sirbis ilmuv lugu on märk tähelepanust Pärnu Linnaorkestrile, mis töötab praegu ilma peadirigendita. Pidulik hooaeg on ette valmistatud seitsme dirigendi ja orkestri direktori Helen Erastuse viljakas koostöös ning tõotab teha Pärnu talvise kultuurielu värvierksaks ja publikule põnevaks.
Luban endale pisut süveneda ajaloolisse baasi, millele toetudes on üldse saanud sellise kollektiivi sünd võimalikuks. 1877. aastal loodi Pärnus Diletanten Orchester Pernau. Orkester koosnes amatöörmuusikutest, kuid nende tase võimaldas ette kanda sümfoonilist muusikat Beethovenist Wagnerini. Orkestri loojad olid Böömimaalt pärit professionaalsed viiulikunstnikud Adolf Norbert David ning tema pojad Gustav ja Ferdinand David. Viimastest said ka dirigent ja kontsertmeister Pärnu Sümfooniaorkestrile, mille asutasid 1920. aastal Heinrich Meri ja Johann Kase – loomulikult samuti asjaarmastajatele toetudes. Nimetatud diletantide orkester oli ladunud vundamendi, mis koosnes kodumuusikute tahtest ja publiku huvist sümfoonilise muusika vastu. Selline huvitatus elas üle kõik üleilmsed vapustused, okupatsioonid ja sellega kaasneva, tänu nüüd juba eesti professionaalsete muusikute-dirigentide Heinrich Mere, Voldemar Rumesseni, Voldemar Taggo ja eriti Ilmar Tõnissoni fanaatilisele tegevusele, kuni 1994. aastal oli aeg küps, et ühendada Ilmar Tõnissoni Pärnu KEKi kammerorkester ja Loit Lepalaane bigbänd professionaalseks Pärnu Linnaorkestriks. See orkester koosnes nüüd juba eranditult professionaalsetest muusikutest, kellele polnud võõras sümfooniline muusika. See lubas orkestri ette kutsuda austatud maestroid ja rahvusvaheliselt kõrgelt koteeritud soliste nii meilt kui ka mujalt.
Päris alguses oli palju muresid, üks peamistest esinemispaik kogu hooaja vältel, et publik harjuks kontsertidel käima, aga veel suurem kitsaskoht oli harjutusruumid. Orkestrisse suhtus soosivalt Endla teater ja ka Nooruse Maja, millest saigi orkestri põhipaik. Kontserdid toimusid alul kesklinnas Vanalinna põhikooli aulas, mis on hea akustikaga ja heas asukohas, aga ikkagi pisut väike. Olukord paranes, kui avanes võimalus kontserte anda Pärnu Agape koguduse uue hoone paraja suuruse ja suurepärase akustikaga saalis. Seal, ikkagi Ülejõe linnaosas, oli tegemist publiku veenmisega, et Rääma ei ole kesklinnast kaugel – tuleb ainult jõgi ületada. Publik harjuski Agapes käima.
Praeguseks on Pärnu Linnaorkestril suurepärased, lausa Eesti parimad töö- ja esinemistingimused, s.o – nagu kõik teavad – Eesti parim kontserdisaal Pärnu kontserdimajas. Aivar Mäe on korduvalt toonitanud, et kui Pärnus poleks olnud linnaorkestrit, poleks tal kindlasti olnud motivatsiooni kontserdimaja rajada. Pärnu linn ja tema valitsejad väärivad orkestri asutamisel riskimise, võidetud kõhkluste ja kahtluste eest ning selle kestvuse tagamise eest 30 aasta jooksul suurt austust. Usun, et küsimus „miks meil orkestrit vaja on?“ on jäädavalt kustutatud. Päris algusest peale on linnaorkester väljunud oma tegevusega väikelinna piiridest ja nii on talle tähelepanu pööranud ka kultuuriministeerium oma tegevustoetusega. Orkester on sellele vastanud silmapaistvate saavutustega, näiteks publikurekordi püstitamisega 1999. aastal, kui orkestri ees soleeris itaalia tenor Robert(in)o Loreti ning Eliisabeti kirikusse ei mahtunudki kõik kontserdile soovijad. Orkestri ja ainult selle Eesti orkestri ees on soleerinud maailma tipptasemega viiulikunstnikud Sarah Chang ja Leila Josefowicz ning see on Eestile nime teinud Soomes, Rootsis ja Ungaris.
Kollektiivi on juhatanud arvatavasti kõik eesti dirigendid, alates kõigist Järvidest, Eri Klasist, Paul Mägist kuni noorimateni – viimati Henri Christofer Aavik. Eriline ja otsustav oli orkestri arengus aga koostöö maestro Jüri Alperteniga, kes realiseeris peadirigendina oma elutöö 19 aasta jooksul ja viis professionaalse taseme sinna, kus see praegu asub. Taseme näitajaks on praeguseks osavõtt iseseisva üksusena Euroopa olulisemate festivalide hulka kuuluvast Paavo Järvi Pärnu muusikafestivalist. Ainukese Eesti sümfooniaorkestrina eelistab aga Pärnu Linnaorkester nii dirigentide kui ka solistidena orkestri ette Eesti oma muusikuid ja see on meie väikese riigi suures kultuuriruumis ülioluline. Sellele orkestrile tuginedes alustas Neeme Järvi 2000. aastal oma dirigentide akadeemiaga, millest kujuneski Oistrahhi festivali kaudu nüüdseks Euroopa tipptasemel Pärnu muusikafestival. Samuti on orkester väga usin, vaat et usinaim eesti muusika esiettekandele tooja ja ka salvestaja. Tundub, et sellest piisab vastuseks küsimusele, mis ja miks see Pärnu Linnaorkester on.
12. oktoobril algas Pärnu Linnaorkestri 30. hooaeg kontserdiga „Meresinine“. Hooaega iseloomustab värvikirevus ja sellest ka kontsertide värvilised pealkirjad. Avakontserdi kava oli soliidne ning sisaldas Kirke Karja uudisteose esiettekande, Wolfgang Amadeus Mozarti instrumentaalkontserdi ja Felix Mendelssohn-Bartholdy sümfoonia. Dirigendipuldis oli üks nooremaid, aga juba rahvusvaheliste võitudega pärjatud Henri Christofer Aavik. Ta on võitnud Jorma Panula konkursi Helsingis ja ka Jevgeni Svetlanovi konkursi Monacos (viimasega ma ei eksinud – just nimelt võitnud ka Svetlanovi konkursi, sest esimest preemiat ei antud välja).
Nagu arvata võib, oli avateos Kirke Karja uudisteos „Juubelifanfaarid“. Teos on Kirkele omase värske helikeelega, orkestrantide arvamuse kohaselt üsnagi keerukas lugeda, eriti rütmi poolest. Esitus oli korrektne, aga mõnevõrra ebalev, mis muidugi fanfaaridele enesekindlust ei sisendanud. Ilmselt seetõttu oli kõhklev ka dünaamiline plaan, mis oli küll selgelt arusaadav, kuid vähe veenev. Oma arvamusele sain kinnitust, kui kuulasin hiljem Klassikaraadio ülekannet, kus esitus jättis märksa parema mulje just dünaamika osas. Teos on aga sedavõrd hea, et minu soovitus orkestrile on paigutada see edaspidi iga kontserdi avalooks: uskuge, seitsme eri dirigendiga ja orkestri süveneva enesekindlusega saab sellest šedööver. Kogu kontserdi kõige soliidsem autor oligi Kirke Karja, sest Mozart oli kahe klaveri kontserti kirjutades 23aastane ja Mendelssohn „Šoti sümfooniat“ alustades lausa 20, kuigi aega võttis teose loomine lausa üksteist aastat.
Mozarti kahe klaveri kontserti Es-duur K 365 esitatakse üsna sageli, kuid seda on alati põnev kuulata. Kaks klaverit on ansambliliselt päris keerukas kombinatsioon ja nõuab esitajatelt just sellest aspektist kõrgmeisterlikkust. Ideaalina on mul kõrvus Kalle ja Kristjan Randalu esitus ERSOga, aga ka Kalle Randalu ja Jüri Alperteni teostus sellesama Pärnu Linnaorkestriga, kus Alperten oli ka dirigendi rollis. Nüüdsel kontserdil olid solistid Johan Randvere ja Justas Šervenikas (Leedu). Mõlemad on tõsiselt hõivatud rahvusvahelised pianistid ning sõpradena tegutsetakse ka alaliselt klaveriduona. Tegemist oli vägagi isikupärase ja perfektse esitusega, kus ansamblitunnetus sündis nagu ilma erilise pingutuseta, justkui kaasasündinud omadusena. Veel jäi kõrvu kõlama ansambli legato, mis on ju koosmängus eriti komplitseeritud võte. Isegi repeteerivad noodid kõlasid illusoorselt kui legato’s mängitud – see oli põnev. Kadentsid olid priimad, kaasa arvatud III osa kadentsi lõpp: üles liikuvad murtud tertsid olid niivõrd sünkroonis, et ei teagi, kas mängis kaks klaverit. Mängis ikka küll. Rondo. Allegro tempo oli võrreldav taani imeduo vendade Jussenitega ja minoorse episoodi klaverite bassid kõlasid nagu keelpillid (legato). Nauditav esitus.
Pärast vaheaega esitati Mendelssohni „Šoti sümfoonia“ nr 3 a-moll. Tunnistan ausalt, et ei ole ei Mendelssohni ega ka Schumanni sümfooniate eriline austaja, aga ennäe: Pärnu orkester ja Henri Christofer Aavik veensid esitusega mind vastupidises. Kui vaid seda sümfoonia esimest akordi polnuks: see oli lihtsalt koost ära ja vist ka üks ekslev noot teiste seas. Põhjus on vähene keskendumine ja piisab ühest tegijast, et rikkuda puupillide +4 corni-akord, aga kuulaja kontsentratsioon on kadunud mõneks ajaks. Mida edasi, seda paremaks esitus kujunes, ja lõpp hea, kõik hea. Braavo, Aavik ja linnaorkester!
P.S. Väike, aga oluline episood enne kontserti. I oboe mängija instrument läks rikki. Ta läks Pärnus kauplusse Muusik ja ostis uue. Mitu muusikapoodi Eestis on, kus saab ette tellimata osta professionaalse oboe?