Tänapäeva inimene ei erine koopainimesest geneetiliselt kuigivõrd. Postmodernistlik koopainimene on füüsilise jõu poolest umbes samasugune nagu meie karvased eellased ning vaimsetelt võimetelt niisamuti, lihtsalt tema eluolu on muutunud paari sajandi jooksul lõpmata palju mugavamaks. Kuid tänapäeva inimene viriseb ikka: lösutab tugitoolis kamina ees, kõht täis, rüperaal süles, kuulab kõrvaklappidest Tracy Chapmani lugu „Talkin’ bout a revolution“ ehk „Räägime revolutsioonist“ ning kurdab rõhujate ja oma raske postmodernistliku elu üle.

Rahulolematus on inimliigi füsioloogiline paratamatus – vana hea loodusliku valiku taak, mis on toonud meid miljonite aastatega kõledast jahedast koopast olelusvõitluse kaudu paremasse paika. Siia, kus tegelikult ei pea enam ürginimese kombel elu eest võitlema ja on palju rohkem aega mugavaks virisemiseks. Tuleb olla tänulik teadusele, sest ilma selleta poleks meil pooltki nii palju aega sülearvuti vaikse nurrumise taktis tugitoolis tukkuma jääda ja tõeliselt õiglasest maailmast uneleda. Paradiis asub ju alati kusagil mujal, kuhu meie ei küüni.

peegeldumas

ta suurelt pisaralt

kaameramees

Kuid nüüd on asjalood muutumas, oleme alustamas tõelist revolutsiooni – ma kõnelen evolutsiooni evolutsioonist.

Aegade hämarusest saadik on evolutsioon toiminud juhuslike mutatsioonide abil meie genoomi pommitamisel ja sobivamate juhutulemuste loodusliku valiku korras selekteerimise toel. See darwinistlik evolutsioonifaas kestis umbes 3,5 miljardit aastat ja tekitas inimese, kes kasutab infovahetuseks keelt. Suur muutus viimase 10 000 aasta jooksul, eriti viimasel paarisajal aastal, on teadmiste hulga tohutu kasv: peale geneetilise info hõlmab inimliigi evolutsioon nüüd ka välist infot kirjasõna näol. Inimese darwinistliku selektsiooni käigus arenenud aju ei ole aga suutnud evolutsiooni uue mehhanismiga kaasas käia. Kui ligi kakssada aastat tagasi võis veel loota, et leidub inimesi, kes on lugenud läbi enam-vähem kõik raamatud, siis tänapäeval oleks see ettevõtmine lootusetu. Isegi kui inimene võtaks iga päev ette ühe eesti keeles kirjutatud raamatu, kuluks tal ligi kolm tuhat aastat, et lugeda läbi kõik Eesti rahvusraamatukogu raamatud. Selle aja jooksul oleks muidugi kirjutatud juba palju uusi raamatuid, mistõttu ei suuda ükski tänapäeva inimene orienteeruda kõiges teadaolevas. See sunnib inimesi üha kitsamalt spetsialiseeruma. Intellektuaalne lahterdumine hakkab aga üha rohkem takistama inimkonna arengut.

Inimliik on sisenemas uude evolutsioonifaasi, mida võib nimetada inimese enese juhitud evolutsiooniks. Selles uues faasis hakkab inimliik ise oma bioloogilist arengut suunama, kasutades tehnoloogiaid, millega sihipäraselt muudetakse inimese darwinistliku evolutsiooni faasis kogunenud geneetilist informatsiooni. Alguses rakendatakse see geneetiliste haiguste raviks, alustades monogeensete haigustega nagu tsüstiline fibroos ja lihasdüstroofia, ning liigutakse seejärel multigeensete haiguste, k.a neurodegeneratiivsete haiguste ravi suunas. Seejärel võetakse käsile inimese resistentsus haiguste suhtes ning tema eluea pikendamisega seotud geneetiline informatsioon. Need kõik on keerukad multigeensed süsteemid. Sellele järgneb ilmselt inimese intelligentsuse ja mälu parandamine ning seesuguste negatiivsete iseloomujoonte nagu agressiivsus või impulsiivsus reguleerimine. Niisugune geneetiliselt parandatud inimene ületab võimete poolest tavalise inimese ja too sureb aegamööda lihtsalt välja. Asemele tuleb oma evolutsiooni suunav inimliik, kelle evolutsioon on üha kiirem.

surnute nimed

kattuvad aegamööda

samblavaibaga

Praegu on kõik see veel tühipaljas unenägu. Küll aga on üks reaalne kitsaskoht, mida on juba praegu raske ületada. Mainisin, et info üleküllus sunnib ühiskonna liikmed spetsialiseeruma. See viib inimliigi hargnemiseni alaliikideks vaimsete omaduste ja ideoloogiate põhjal. „Sundima“ on õigupoolest vale sõna – vastupidi: inimesel on täielik vabadus tegeleda vaid väga kitsalt oma huviala ja oma tõekspidamistega, viibida vabal tahtel iseenda ideoloogiast ähmastatud maailmas, teadmatuses maailma toimimisest. Huvipuuduse põhjus maailmaga suhestumise vastu on proosaline: inimeste aju on erineva ehitusega. Ühtedel on teatavasti raskusi keelte õppimisega, teistel ratsionaalse mõtlemise ja reaalainetega, mõni lähtub alati tunnetest, teine loogikast, statistikast, faktidest. Ei saa välistada, et tehnoloogia ning meditsiini arenedes lahkneb inimliik tulevikus mitmeks alaliigiks just selle põhjal, mis suuna inimesed ise otsustavad võtta. Osa nendest hüpoteetilistest alaliikidest lakkab omavahel reaalselt paaritumast, seega toimub ka evolutsioonibioloogilises mõttes klassikaline liikide lahknemine. Tekivad n-ö ülihumanitaarid ja ülireaalid, ülipoeedid, ülifüüsikud, ülimuusikud, ülikonservatiivid, üliliberaalid, üliparempoolsed, ülivasakpoolsed ja ülinihilistid, kes saavad kõik eluks vajaliku oma alaliigile omastest ideoloogilistest eukalüptilehtedest, justnagu koaala, kes rahuldub vaid ühe kindla puu lehtede söömisega.

loomaaias

tuttavad

näod

Tsivilisatsioonikonfliktid Homo sapiens’i tulevaste alaliikide vahel on arvatavasti süljepritsmesed, emotsionaalsed, hüperboolselt dramaatilised, faktide ja tunnete esindajate vahelised kentsakalt lombakad võitlused. Ses võitluses kuuleb igaüks lõpuks vaid iseenda häält ja teine vaatenurk on tüütu müra nagu naabri koera klähvimine. Kas need lahingud muutuvad ka tulevikus veriseks, nagu on inimkonna ajaloos siiamaani alati juhtunud? Kas inimkond järgib lõpuks Daidalose või Ikarose saatust? Saab näha.