Igaviku radadele on lahkunud näitleja Evald Aavik, karismaatiline näitlejaisiksus, kes oma pika elu jooksul jõudis töötada mitmes teatris, neist kõige pikemalt Vanemuises.
Evald Aavik sündis 1941. aastal Kuressaares, lõpetas 1961. aastal Kingissepa keskkooli ning õppis seejärel aastatel 1961–1963 Tartu muusikakoolis viiulit. Tartus õppides vaimustus ta teatrist ning lõpetas 1965. aastal näitlejana Vanemuise õppestuudio (samas lennus lõpetasid ka Evald Hermaküla, Kais Adlas ja Raivo Adlas).
Vanemuises töötas ta aastatel 1966–1985, tehes kaasa ka lennukad teatriuuenduse aastad ja mängides teatrilukku läinud lavastustes „Laseb käele suud anda“ (1969), „Charley tädi“ (1970), „Sina, kes sa saad kõrvakiile“ (1971), „Külavahelaulud“ (1972), „Väike Eyolf“ (1973), „Strakonice torupillimängija“ (1973), „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ (1979), „Laudalüürika“ (1980) jpt. Pärast Vanemuisest lahkumist töötas Evald Ugalas (1986–1991) ja Noorsooteatris (1991–1994). Hilisemal eluperioodil tõi elu Evald Aaviku tagasi Tartusse ning ta tegi kaasa nii Vanemuise kui ka Tartu Uue teatri lavastustes, Vanemuises sidus teda hea loominguline suhe lavastaja Tiit Paluga, kelle lavastustes ta korduvalt osales.
Evald Aaviku hilisema näitlejakarjääri paljud tipphetked olid kahtlemata seotud filmikunstiga, filmid „Georgica“ (1998), „Somnambuul“ (2003) ja „Püha Tõnu kiusamine“ (2009) tõid talle laiemat tuntust ja tunnustust. 2015. aastal pälvis Evald Aavik Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia.
Evald Aaviku näitlejaelu oli kirev ja mitmekesine, kus olid olemas nii kõrged mäetipud kui ka sügavad kuristikud – nii nagu kunstnike elus tihti. Tööd sai tehtud palju ning sellest on jäänud Eesti teatri- ja filmilukku tugevad ja isikupärased jäljed.
Vanemuine