Sellise hindamatu väärtusega oli 30. IV Estonia kontserdisaalis Euroopa kingitus eesti rahvale, meie riigi liitumise puhul Euroopa Liiduga. Sündmuse erilist pidulikkust rõhutas Eesti Vabariigi presidendi Arnold Rüütli sõnavõtt, milles toonitati kultuuri olulisust Euroopa identiteedi kujunemisel. Ning president lisas, et lõpuks ometi on meil võimalus väljuda tasakaalutust atonaalsusest ning nautida rahulikku harmooniat Euroopa kultuuriruumi kuuludes.
Tallinna kontserti juhatas Taani Rahvusorkestri tulevane (august 2004) peadirigent Thomas Dausgaard, kelle saavutuste rida on jõudsalt hoogu võtmas nii Euroopas kui Ameerikas. Kavagi algas kingitusega ehk Veljo Tormise Avamänguga nr. 2 (1959). Tipporkestri kvaliteedid selgusid momentaanselt: äärmiselt tasakaalustatud, aga reljeefne kõlapilt ning ansambel nagu kellavärk. Eriliselt tõusid esile puupillide ansambel ja tuuba (!), kes andis ka piano?s tämbrile sümpaatse sära. Et ka sellise tasemega orkestris istuvad inimesed, mitte masinad, seda tõestas hetkeline ?loks? keelpillides, mis aga likvideerus juba enne sündi. Meisterlikkus ei ole eksimatuses, vaid teadlikkuses eksimuste võimalusest ning ainuõige reaktsiooni kiiruses.
Baieri Raadio Sümfooniaorkester, vaatamata oma suhtelisele noorusele, võib ikkagi uhkustada faktiga, et nende ees dirigendipuldis on seisnud ka Richard Strauss (1864 ? 1949), kelle sümfoonilised poeemid ?Don Juan? (1888) ja ?Till Eulenspiegel? (1895) on tänaseni jäänud orkestrivirtuositeedi tasemenäitajaiks. Need teosed täitsidki kontserdi esimese poole ja tulemus oli R. Straussi vääriline. Kui ?Don Juani? kirglikkus oli pisut talitsetudki, siis seda enam vallatles Till. Sellist kergemeelselt sarkastilist lusti võib endale lubada ainult see orkester, kelle soliste ei kammitse Straussi ülivirtuoosne tekst ühegi kandi pealt, vaid esitust serveeritakse nauditava artistliku üleolekuga. See ?Till Eulenspiegeli? ettekanne on küll märk, mis peaks Baieri RSO Tallinnas käiku meenutama aastaid ja aastaid. Õnneks on Eesti Raadiol suurepärane võimalus sündmust aeg-ajalt meile ka meelde tuletada.
Kontserdi teise poole täitis Johannes Brahmsi II sümfoonia. Oli suurepärane võimalus nautida seda teost Lorin Maazeli orkestri esituses, kes oli Baieri RSO peadirigent aastatel 1993 ? 2002 ja kes selle aja jooksul asetas rõhu just Beethoveni, Schuberti, Brahmsi ja Bruckneri kogu loomingu hõlmamisele. Ei peakski lisama, et ettekanne oli viimistluselt lõppfaasis ning tunda oli suurt kogemuslikku enesekindlust. Partituur ei väljunud küll hetkekski kontrolli alt ning ebakindlust hinnangul tekitab ainult esituse au jagamine orkestri ja dirigendi vahel.
Lisalugudeks esitatud Dvoráki slaavi ja Brahmsi ungari tants kutsusid esile lisaks teenitud ?jalgaplausile? ka standing ovation?i. Selle suurepärase sümfooniaorkestri koosseis on väärikatest maestrotest (orkestris aastast 1962) kuni verinoorte ARD laureaatideni ning kaasa arvatud veel eespool nimetatud stipendiaadid.
Asjaolu, et seekordsel külaliskontserdil ei osalenud orkestri tähtsolistid Andreas Röhn (orkestri kontsertmeister) ja Wen-Sinn Yang (t?ello kontsertmeister), kuulub gastrollipraktika juurde ega kahanda kübetki aasta tippsündmuse väärtust. See-eest nautisime Johannes Ritzkowsky fantastilist metsasarvemängu ning arvatavasti parimat puupilliansamblit siin saalis. Selline Euroopa peaks meid küll rahuldama.