Tänapäeva teaduse seisukohalt oli õigus loomulikult Sutil, mida lõpuks vastumeelselt oli sunnitud tunnistama ka Naan. Teaduses ei nähta maailma enam klassikalise mehaanika jäikdeterministlikult positsioonilt, praegusaja teaduse maailmapilti kuuluvad mittelineaarsed, stohhastilised ja kaootilised protsessid, määramatused ja katastroofid. Suunatud liikumise asemel sarnaneb evolutsiooniprotsess pigem veepiisa liikumisega märjal aknaklaasil: vahel see peatub, kogub jõudu, et siis ootamatus suunas edasi tormata. Naanile, kes teadusmaailmas toimuval hoolega silma peal pidas, oli see samuti kindlasti teada, sellest annab tunnistust kas või tema suurepärane eessõna 1969. aastal eestindatud Norbert Wieneri raamatule „Küberneetika ja ühiskond”. Millest siis tema selline arusaamatu seisukohavõtt?
Ühest küljest võis põhjus olla isiklik: Naan oli edev, talle meeldis olla populaarne ja ta laskis end kaasa tõmmata võimalusest efektselt väljenduda. Kuid kindlasti oli sel ka teine põhjus, mis torkab silma, kui lugeda Suti väitekirja pealkirja: seal on juttu just orgaanilise evolutsiooni suunatuse probleemist, ühiskondliku evolutsiooni suunas ei saanud selles riigis mingit kahtlust olla. Seega ei saanud juttugi olla mingist ühtsest evolutsiooni käsitlusest, nagu seda on praegune globaalne evolutsionism, mille seisukohalt on kogu maailm kõigis oma avaldustes, alates galaktikatest ja lõpetades inimühiskonnaga, ühtse evolutsiooniprotsessi tulem. Karl Popperi „Historitsismi viletsus” oli selleks ajaks küll ilmunud (1957) ning tõenäoliselt võis ka Naan sellest teadlik olla, kuid tema positsioon „Eesti NSV ajaloo” autorina võis põhjustada tõrke, mis ei lubanud tal inimeste ja eriti inimühiskonna evolutsiooni kiretult teaduslikult positsioonilt näha.
Kuid sel (vaimu)pimedusel on ka üldisem ja sügavam põhjus. Ja selleks on laialt levinud soovimatus või suutmatus näha inimest looduse loomuliku osana. See on traditsioon, mille juured ulatuvad kaugele ajalukku ja mille teket on vaadelnud Ilmar Vene oma raamatus „Pahustumine ehk Uusaja olemus”. Uusaja inimene heitis kõrvale Jumala, kuid ei suutnud loobuda usust ning ehitas kogu süsteemi pahupidi pööratuna üles, jumalustades inimese enda. Esiotsa olid selle tagajärjed vägagi positiivsed. Usk mõistusesse ja inimvõimete piiramatusse sünnitas progressiusu ja ettevõtlikkuse, tekkiva teaduse ja areneva tehnoloogia koosmõju viis tööstusrevolutsiooni, mis paari sajandiga tõstis Euroopa mahajäänud kolkapiirkonnast maailma vaieldamatuks liidriks. Inimese vabanenud vaim ilmutas end kunstiloomingus ja piiramatus fantaasialennus. Kui neid lennukaid plaane hakati aga teoks tegema, ilmnesid esimesed probleemid.
Esinedes 1790. aastal Prantsuse rahvusassamblees, hoiatas Pierre du Pont, assamblee saadik Nemourist, et head ja õiged soovid ja kavatsused ei pruugi tähendada veel häid tulemusi: „Härrased, see on diskussioonide ägedusest tingitud ebameeldiv tava eeldada halbu kavatsusi. Kavatsuste suhtes tuleb olla leebe, tuleb eeldada, et need on head, ning ilmselt seda nad ongi; kuid me ei tohiks üldse olla leebed vasturääkiva loogika või absurdse mõtlemise suhtes. Halvad loogikud on sooritanud rohkem tahtmatuid kuritegusid kui halvad inimesed on seda teinud ettekavatsetult”.1 Arvestades järgnenut osutusid tema sõnad prohvetlikeks.
Lõviosa XX sajandi suurematest kuritöödest pandi toime inimsuse eest võitlemise loosungite all ning enamasti uskusid need inimesed end tegutsevat inimkonna hüvangu nimel. Kasutades Ilmar Vene sõnu: inimene toodi ohvriks inimsusele. Eesti Päevalehe usutluses ütleb Mihhail Lotman: „Enamik [Vene revolutsionääridest] olid absoluutselt ausad inimesed, kes olid nõus riskima oma heaoluga. … nad tahtsid ehitada ühiskonda, kus ei oleks mingit vägivalda, ekspluateerimist jne. … Kui tagajärgi meelde tuletatakse, on tavaline arutlus see, et kuna ideaalid olid nii üllad, siis järelikult kalduti kusagil kursist kõrvale. Tänu sellele, et kalduti kursilt, ei läinud Venemaa kõige hukatuslikumat teed. Bandiit Stalin ja tema käsilased tapsid ära suure osa „põlevate silmade ja selge südametunnistusega” revolutsionääre, ja see päästis Venemaa. Bandiidid on paremad kui fanaatikud…” 2
Seega on headest soovidest ja kavatsustest vähe, mõtlemine ja loogika on see, mis määrab tulemuse. Kuid meie arusaamine ühiskondlikest protsessidest on pea olematu. Nagu näitab lähiajaloo kogemus, ei suuda me isegi majandusprotsesse mõista ja ette näha. Ilmar Vene: „Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele. … me ennekõike hindame kasulikke, elujaatavat hoiakut süvendavaid teadmisi, iseäranis sääraseid, mille toel saab uskuda, et kõik sõltub meist endist. Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole. … Igasuguste erinevuste esiletoomine (naise erinevus mehest kaasa arvatud) tundub kahtlane; kõik ju teavad, et tegelikult mingit ebavõrdsust inimhingede vahel pole. Ja seepärast tuleb avalikkuse ees hoolt kanda, et erinevate inimtõugude mainimisel ei ilmneks negatiivseid varjundeid. Poliitik, kellest räägitakse, et ta olevat maininud võõramaalaste ülemäärast arvukust mõnes Euroopa metropolis, esineb peatselt selgituskõnega, mis mõistagi veenab, et midagi säärast pole eales olnud.”3
Me tahame inimesest mõelda kõige paremini, me usume, et ta peab olema läbinisti hea, arukas, salliv, seltsiv, et ta on selline, nagu me teda näha tahaksime. Aga kui ta ei ole, siis on sotsiaalne keskkond teda õigelt rajalt kõrvale viinud ning meie kohus on ta sinna tagasi suunata. Loomulikult ei saa inimene olla mingi loodusliku arengu juhuslik produkt ja ühiskondlik areng saab olla vaid inimeste endi kätes. Nii nagu Karl Ristikivi romaani „Imede saar” elanikel, „kõik, mis rahvast hirmutab ja õnne segab, on keelatud, ka siis, kui see on tõde”. Ühiskondlik diskussioon paljude teemade üle on praegu Euroopas ja ka Eestis juba võimatu.4 Nii tänapäeva teadusega vastuolus ja senini kasutusel sotsiaalteaduste standardmudel (SSSM – Social Science Standard Model) kui tõe väärtust eitav postmodernistlik mõtteviis on käsitletavad instinktiivse püüdena vastu seista uuenevale teaduslikule maailmapildile ja kramplikult kinni hoida neist unistustest, mille teostumine näis juba nii käeulatuses olevat, kuid mis nüüd kipuvad karmis reaalsuses tolmuks pudenema.
„Soovmõtlemine” ja „sotsiaalkonstruktivism” on selle mõtteviisi märksõnad. Reaalsete probleemide kõrval ja puhuti nende asemel on fookusesse tõstetud soovmõtlemise genereeritud probleemid (sallivus, integratsioon, sugudevaheline tööjaotus, kodakondsuspoliitika jne), mida püütakse lahendada oma usutunnistust silmas pidades. Ollakse veendunud, et meeste ja naiste erinevuste tunnistamine tähendab naiste diskrimineerimist, sallimatuse sotsiaalse rolli möönmine sallimatust, multikultuurilisuse teostatavuses kahtlemine rahvuslikku vihkamist. Tegelikult on asi vastupidi: seni kuni ei tunnistata ega mõisteta meeste ja naiste evolutsiooniliselt kujunenud mõtlemise ja käitumise erinevusi, on vähe lootust nende sissetulekut võrdsustada; kuni forsseeritult kujundatakse nn multikultuurilist ühiskonda, pole selle tulemuseks suurem sidusus, vaid sisekonfliktid, multikultuurilise ühiskonna realiseerumisel aga inimkonna globaalne allakäik.5 Kui inimene püüab end Jumala positsiooni asetada, ei jää jumalate karistus tulemata. Usk inimese kõikvõimsusse oli suurepärane arenguimpulss, kuid selle mõtteviisi piiratus ilmneb seda enam, mida rohkem reaalse maailma piirangud end meile ilmutavad. Nüüd hakkavad tõusma ühiskonnad, mis sellest arenguimpulsist ilma jäid, kuid keda inimsuse religiooni ahelad ei kammitse. Hoo
gsalt mööda klaasi alla libisenud tilk nimega Euroopa on takerdunud, algselt aeglaselt edasi liikunud ning oma teel mitmetest tilkadest, sealhulgas Euroopast jõudu kogunud tilgad on seevastu liikvele läinud. Siit see erinevate kultuuride olemasolu olulisus, millest rääkis oma eelviidatud kõnes6 Claude Lévi-Strauss – liikumine jätkub.
1 Milton Friedman. Nobel Memorial Lecture. 13 XII 1976.
2 Mikk Salu, EP L 15. V 2010.
3 Ilmar Vene, „Pahustumine ehk Uusaja olemus”, lk 265–267.
4 Meenutame siinkohal näiteks Claude Lévi-Straussi 1971. a UNE SCO ettekandes öeldud integratsiooni puudutavate seisukohtade mahavaikimist, teadusväliseid ründeid paljude standardist erinevate seisukohtadega esinenud teadlaste vastu (Edward Wilson, James Watson jpt).
5 Claude Lévi-Strauss, samas, lk 102–107.
6 Claude Lévi-Strauss, „Rass ja ajalugu. Rass ja kultuur”, lk 71–107.