Tunamullu pälvis parima dokumentaalfilmi Oscari tänaseks surnud Venemaa staaropositsionääri portree „Navalnõi“¹, mille keskmes on Putini režiimi seosed Navalnõi mürgitamisega. Avalikkuse ette tõi need rahvusvaheline organisatsioon Bellingcat eesotsas uuriva ajakirjanduse rokkstaariks nimetatud Hristo Grozeviga, kellest sai sellega üks Putini suuremaid välismaised sihtmärke.

Briti lavastaja James Jones räägib dokumentaalfilmis „Vastumürk“² Venemaa luureteenistuste ja neid uurivate ajakirjanike eluohtlikust vastasseisust. Filmis jälgitakse kolme tegelast: läände põgenenud teadlast, kes aitas paljastada Kremli mürgitamisprogrammi ulatuse, 2022. aastal arreteeritud aktivisti Vladimir Kara-Murzat ja ennekõike Grozevit, kelle isa suri filmimise ajal salapärastel asjaoludel.

Eestis elame päevast päeva Putini-Venemaa kõrval ja filmis kujutatud õõv ei tule üllatusena. Kuidas Briti ühiskonnas sinu meelest idast tulevat ohtu tajutakse?

Peamine märksõna on „väsimus“. Kui Ukraina suur sõda algas, ei olnud ma midagi sellist kunagi varem näinud: Ukraina põgenikud võeti avasüli vastu, inimesed soovisid perekondade kaupa aidata. Väga meeliülendav oli seda näha ühiskonnas, kus suhtumine pagulastesse on olnud keeruline teema. Ajapikku on tähelepanu nihkunud oma muredele: gaasi hinnale, nafta hinnale, inflatsioonile, elukalliduse tõusule. On hakatud rohkem küsima, kas me üldse peaksime mujal nii palju aitama.

Mu film räägib ka sõjast ajakirjanduse vastu. Inimestele söödetakse ette palju uudiseid ebausaldusväärsetest allikatest, mistõttu paljud kahtlustavad, kas olukord on ikka nii lihtne, et Putin on agressor. Ehitatakse vastunarratiive. Püüan meenutada, et Putin ei ohusta üksnes lähiriike, mida ta näeb Venemaa osana, vaid ta on oht kogu maailmale. Londonis käib kohtuprotsess kuue spiooni üle, kes olid jälitanud Hristot kolm aastat üle maailma. Kuna spioonidel on praegu keerulisem salaja ringi reisida, palgatakse kohalikke kõrilõikajaid, et kedagi rünnata või mõni hoone maha põletada.

Peab meeles pidama, et oleme vastamisi mehega, kel pole midagi kaotada, kel pole enam mainet, mida päästa. Maailma võimsaim mees ehk äsja valitud USA president Trump pole aga öelnud Putini kohta midagigi kriitilist. Elame ohtlikus uues ilmas, kus tuleb ette vaadata, et ei kaotaks oma otsusekindlust. Riigid, kel on vahetu kogemus Vene imperialismiga, suudavad fookust hoida, aga ameeriklastel või brittidel või sakslastel on teistsugune vaade ja neile tuleb pidevalt peale käia.

Üha enam on kuulda lepituse otsimisest Venemaaga, mõned teevad näo, nagu oleks Ukrainas tegemist väikese lokaalse probleemiga. Näitad oma filmis, et Venemaa salateenistused mõrvavad külmavereliselt inimesi kogu Euroopas. Kas Euroopa on juba sõjas?

Jah! Putin tunneb end piisavalt enesekindlalt, et saata oma palgamõrvarid kedagi päise päeva ajal Berliinis tapma ja arvata, et sellega ei kaasne tagajärgi – ja tal on õigus. Saksamaa ostis kuni sissetungini Ukrainasse Vene gaasi ja naftat. Putin on teinud kalkulatsiooni, et pääseb selliste tegudega karistusest.

Veel hirmutavam on, et kuigi Hristo elab Ameerikas, mis on seni tundunud punase joonena, ei tundu Trumpi võimuletulekuga isegi see paik enam nii kindel. Mis tagab, et Trump ei otsusta, et Hristo on Bulgaaria spioon ja me anname ta Venemaale välja? Elon Musk on kirjutanud, et Bellingcat on luure­organisatsioon, mida ei tohiks usaldada, ja temast saab valitsuse liige. See on hullumeelsus. Ma arvan, et Putin ei pea sõda Ukrainaga, vaid välisjõududega, kes tema arvates Venemaad ohustavad. Me peame seda aktsepteerima ja vastavalt käituma, mitte tegema nägu, et kõik normaliseerub.

Tavaliselt räägivad ajakirjanikud ise lugusid, mitte pole nende keskmes. Venemaast kirjutab tuhandeid ajakirjanikke. Mis teeb Hristo Grozevi eriliseks? Miks on ta Putinile nii suur oht?

Hristo ja Bellingcat tegid midagi, mida ükski ajakirjanik polnud suutnud: nad identifitseerisid Vene spioonid ja palgamõrvarid, jälgisid nende liikumist. Nad kasutavad tavatuid meetodeid. Nad ei lähtu üksnes allikatest, dokumentidest või andmeleketest, vaid ostavad tumeveebist varastatud andmeid. Kui esimest korda Bellingcati tööd nägin, tundus see maagiana. See, kuidas nad andmeid kasutasid, häbistas Kremlit, eriti Navalnõid puudutav. Navalnõi oli Putinile kõige tundlikum teema, nimi, mida ta avalikult suhugi ei võtnud. See, et Vene luure absoluutne tipp, teda tapma saadetud palgamõrvarid, paljastati, üks neist telefoni otsa saadi, tegi nad lolliks.

Putin on väga väiklane inimene, kellele ei meeldi, kui teda kuidagi alandatakse, ja tema kättemaks on vägagi isiklik – ta on rohkem maffiaboss kui president. Ja sel hetkel sai Hristost sihtmärk. Sellele vaatamata pole ta uurimist lõpetanud ja tegutseb Putini režiimi langemise nimel. Tal on väga selge eesmärk ja missioon täita.

Superinimesena Hristo Grozevit siiski filmis ei kujutata, vaid näidatakse ka tema kahtlusi ja kaalumist, kas tegevust jätkata. Oled sa temaga ühenduses? Kuidas tal läheb?

Jah, suhtleme palju. Kui filmima hakkasime, oli ta skeptiline. Ta arvas, et ütleme talle: kõnni nüüd mööda koridori, istu arvuti taga ja tee, nagu töötaksid, ja muud seesugust. Kinnitasin, et ma ei taha, et ta teeb midagi, mida muidu ei teeks, ja me sulandume lihtsalt taustale, nii et saame ta elu jälgida.

Kuna Venemaa huvitas mind juba varem, tekkis meil side. Siis, kui tema perekonda ähvardati, usaldas ta juba meid edasi filmima. Ta oli ka üksinda New Yorgis ja mina olin üks tema väheseid sõpru seal, veetsime palju aega koos. Võib-olla aitas teda raskel ajal teadmine, et see kõik jääb filmile. Mina olin tänulik, et ta ei öelnud: lõpeta filmimine, jäta mind üksinda. See olnuks täiesti mõistetav. Ta on inimene, kes ei jaga muidu avalikult oma isiklikke asju. Ta on endiselt Ameerikas, tema pere Euroopas, see pole kerge. Ta saab küll Austriat külastada, aga on tugeva politseivalve all ega saa normaalset elu elada.

Seega on tema elu endiselt otseselt ohus?

Me ei tea täpselt. Kuus spiooni, kes teda jälgisid, arreteeriti ja on kohtu all. Me ei tea, kas neid on veel. Arvan, et kõik on ettevaatlikud. Kuna venelased palkavad kohalikke, on väga raske olukorda jälgida. Sellises linnas nagu Viin, kus on palju Vene spioone, on teda igal juhul keeruline turvata, mistõttu jääb ta ilmselt mõneks ajaks Ameerikasse.

Küsin otsekoheselt: kas sinu arvates tema isa mõrvati?

Tead … Ma ei saa kõigest rääkida. On viidatud, et Hristo mõrva plaaninud inimesed teadsid ka tema isast. Asitõendeid, mis viitavad kuritööle, on rohkem, kui filmi saime panna. On ka võimalik, et ta isa oli poega ähvardava ohu tõttu nii suure stressi all, et see lõppes terviserikkega. Austria võimud lahendasid olukorra väga halvasti: lahkamisega oli täielik segadus, isegi Hristo kohal varitsevast ohust teadlikuna ei viidud läbi korralikku uurimist, ei kontrollitud mürkide jääke. See on andestamatu.

Hristo on öelnud, et süüdistab mõlemal juhul ennast. Mul on tunne, et ositi ta ei tahagi teada. Tal ei ole soovi seda üksikasjalikult uurida, nagu see on teiste inimeste lugudega, ja ta on seda ka ise tunnistanud. See on talle väga raske. Ilmselt ei saagi me kunagi kindlalt teada, mis juhtus, aga on võimalik, et tuleb välja veel asju, mis panevad loomulikus surmas kahtlema.

Seda filmi tehes sai sinustki võimalik sihtmärk. Tundsid sa, et oled ohus?

Me olime algusest peale väga hoolikad. Filmis on ju meil üks vilepuhuja ja inimeste elu oli reaalselt meie kätes. Töötasime suuresti justkui punkris, teistest äralõigatuna, suhtlesime ainult krüpteeritult, sageli kodeeritult, ei jaganud kellegagi teavet, mille kallal töötame. Mõnikord mõtlesin, kas see pole mitte tobe: äkki ei huvita kedagi, millega tegeleme? Isegi kui monteerimise ajal tualetti läksime, panime uksed lukku, eraldasime serveri põhiserverist. Seda muide rünnatigi, kuigi me ei tea, kas rünnak oli kuidagi Venemaaga seotud.

Kui saime teada, et kuus inimest jälitasid Hristot ka filmimise ajal, oli küll kõhe. Selgus, et üks neist oli käinud mu kodu lähedal. Saime aru, et parem karta kui kahetseda.

Mina oleksin olnud sihtmärkide edetabelis ilmselt kuskil all, aga kui filmil peaks hästi minema ja see Putinit ärritab, võin muidugi ettepoole tõusta. Praegu ma ilmselt neil orbiidis pole, sest suuresti juriidilistel põhjustel on film linastunud vaid üksikutel festivalidel väljaspool Suurbritanniat ja isegi veebis pole selle kohta materjali. Kui kohtuasi laheneb, anname järgmisel aastal filmi lõplikul kujul välja.

Mida sa juriidiliste põhjuste all silmas pead?

Kuna kohtuasi käib, siis ei saa selle kohta eriti paljut avaldada, et mitte vandekohut mõjutada. Kuus spiooni on kohtu all ja me ei taha, et kaitsja saaks öelda, et kuna film esitab klientide kohta süüdistusi, ei saa nende üle enam õiglaselt kohut mõista. Seega tuleme filmiga välja siis, kui kohtuasi on lõpetatud. See peaks juhtuma varsti. Meie juriidiline nõustaja ütles, et välismaal võib film siiski festivalidel linastuda, sest see ei mõjuta Briti vandekohut.

Grozev on palju ohvriks toonud, oma elu ja perega riskinud. Meedia vaikima hirmutamine ongi üks Putini režiimi sihte. Oled sa dokumentalistina mõelnud, kui kaugele sa ise sellises olukorras läheksid?

Filmi tehes saigi üheks teemaks, mille peale me alguses ei mõelnud, ajakirjandusliku uurimise hind perekonnale. Režiim teab, et nii annab vastaseid mõjutada. Kui saaksin teada, et minu koju on sisse murtud, hakkaksin ilmselt oma ettevõtmises tõsiselt kahtlema. Olen teinud riskantseid asju, aga alati on see tähendanud ohtu vaid mulle endale, mitte mu lähedastele.

Oled töötanud Gazas ja Ameerikas. Kuidas sa Venemaa juurde jõudsid?

Ma olen Venemaal elanud ja räägin vene keelt. Tegin mõne aasta eest filmi Tšornobõlist³. Olen selle praegu kodulehelt ära võtnud, kuna teen uut filmi Fuku­shima avariist ja tahan tuumajaamale ligi pääseda. Uurisin Nõukogude režiimi valesid ja katseid kõike kinni mätsida ning inimestega manipuleerida. Tegime seda täielikult arhiivimaterjalide toel. Prõpjat pidi olema Nõukogude utoopia, särav tulevik, aga sealt algas hoopis allakäik.

Tahtsin juba ammu Putinist filmi teha, aga enne Bellingcati oli see keeruline. Visati nalja Vene ärimeeste ja opositsionääride aknast allakukkumise üle, aga mitte midagi ei saanud tõestada. Ja siis tuli Bellingcat ja ütles: need ja need spioonid tegid seda! Kui mulle helistati ja küsiti, kas tahan Bellingcatist filmi teha, olin kohe valmis. Alguses plaanisin vaadelda nende eelmisi uurimisi, aga 2022. aasta sissetungiga Ukrainasse muutus maailm nii palju, et isegi 2017. aasta mõrvadest rääkimine tundub juba ajaloona.

Sattusid sõja ja Navalnõi mürgitamise tõttu otse sündmuste keskmesse. Kas sul oli tööd alustades mingeid arvamusi, mis filmi tegemise käigus muutusid?

Teadsin ohust ka varem, aga poleks iial osanud arvata, et peame päriselt põgenema ja et Hristot on jälitatud aastaid ning millise surve alla see perekonna paneb.

Mida peaksid inimesed Putini režiimi kohta teadma?

Putini ohtlikkust ei tohi alahinnata. Ja kogu maailm võiks aru saada, et kui valid kõva mehe, keda ei huvita sõnavabadus ega demokraatlikud väärtused, võib see väga kiiresti lõppeda millegi õudsega. Kui elasin 2000. aastate alguses Venemaal, oli tunda optimismi, justkui liiguks riik vabaduse suunas. See kõik on täielikult muutunud, mis on hoiatuseks kogu maailmale.

Navalnõi oli paljudele lootuskiir. „Vastumürk“ lõpeb uudisega tema surma kohta, see raputab ka Grozevit tugevalt. Kas ja kus sa üldse lootust näed?

Vladimir Kara-Murza vabastamine vangide vahetamise raames annab natuke lootust. Muutusi siiski ei paista. Hristo on optimistlikum ja arvab, et Putini päevad on loetud. Nõustun temaga ega usu, et Putin on viie aasta pärast veel riigipea. Paraku ei võrdu režiim Putiniga: meedia, õigussüsteem, vanglad on kõik korrumpeerunud. Ühest mehest vabanemine lõpetab võib-olla sõja Ukrainas, aga ei muuda üleöö riiki. Ja see riik on raskelt haige. See muidugi ei tähenda, et poleks väga palju häid venelasi, kes tahavad elada teistsugusel maal.

1 „Navalny“, Daniel Roher, 2021.

2 „Antidote“, James Jones, 2024.

3 „Chernobyl. The Lost Tapes“, James Jones, 2022.