ma luuletaja olen olen luuletaja
loov inimene
loovaid mõtteid täis
Nii algab Joonas Veelmaa luuletus, mis tõi talle esmalt Eesti ja nüüd ka Euroopa luuleprõmmu meistritiitli.1 Ajalooline saavutus, kahtlemata.
Palju õnne! Palun jaga meistrivõistluste muljeid.
Kogu kogemus oli sürreaalne juba ainuüksi seetõttu, et Eesti võitis. Sel kujul on Euroopa meistrivõistlusi korraldatud kümme aastat ja tase on nii kõrge, et me ei hellitanud hetkekski lootust, et Eestil oleks võimalik võita.
Lavaluule ja poetry slam on Eestis ikka lapsekingades, võrreldes näiteks Hispaania, Saksamaa, Austria, Inglismaaga. Nemad lihvivad oma etteasted täiuslikuks. Meie siin õpime Eesti finaaliks oma teksti heal juhul pähe ja kes on lavaga rohkem harjunud, loeb siis teistest enesekindlamalt.
Eelmise aasta võitja Pablowski peaaegu ei suhelnud teiste luuletajatega, vaid oli eemal ja keskendus. Kui tuli tema kord, suutis ta laval nutma hakata. Ka tänavu oleks esikümnesse sobinud vähemalt 25 luuletajat, 15 neist oleksid väärinud võitu.
Mitmendat kohta püüdma läksid?
Arutasime Eesti slämmiturniiri korraldajate Sirel Heinloo ja Toomas Leppikuga, et kümnes koht oleks kuldmedal, sest esikümme kutsutakse maailma slämmile. Isegi kümnes koht tundus saavutatav vaid juhul, kui kõik õnnestub ja joondub: esinemine läheb hästi, järjekorra loosimisega näkkab … Palju sõltub ka sellest, kes esineb enne ja pärast. Teatavasti on slämmil esimene halb olla, sest hindamisel ei ole etaloni ees. Esimesele ikka maksimumi ei anna. Seekord ei olnud väga vahet, sest hindama hakati alles siis, kui kõik olid esinenud. Esimene jäi just väga hästi meelde – Horvaatia luuletaja Hrvoje Mimica, kes laulis kelmikalt, et ta on MC Vana ja MC Kole. Mind loositi üsna lõppu ja mu luuletaja paroodiatekst passis sinna kenasti.
Nii et asjad joondusid?
Jah. Aga ka klikk publikuga oli ootamatult hea. Mõned inimesed tõusid lõpus püsti. Siis lootsimegi tasapisi, et äkki me võidame kümnenda koha ja saamegi Togosse? Euroopa slämmis ei ole nagu spordivõistlustel, et tiitel on kõige tähtsam. Kui aus olla, siis ma tahtsin lihtsalt Eesti rahva raha eest Aafrikasse minna. Näiteks Austria luuletaja Emil Kaschka sai neljanda koha ja hakkas rõõmust tantsima. Millisel spordivõistlusel oleks pronksmedalist ilmajäämine sellist rõõmu pakkunud?
Pärast etteastet, kui žürii kuskil tagaruumis punkte luges, tuldi ütlema, et oli hea tekst. Noh, eks seda ju ikka öeldakse – siis ka, kui ei olnud hea. Aga kui tuli Inglismaa žürii esimees, kes muidu oli ülikriitiline kõige suhtes ja kellele mitte miski ei meeldinud, ja ütles, et hea luuletus ja ta pani mulle punkte, mõtlesin, et äkki Eesti saab kümne hulka.
Lõpuks oli jäänud välja kuulutada ainult esikoht. Ja kui siis korraldajad hüüdsid: „Eestoooniaaa …“ Ma ei tea, mida Dave Benton ja Tanel Padar Eurovisionil tundsid, aga tõenäoliselt midagi väga sarnast. Aeg peatus.
Kuidas võistluseks valmistusid? Kuidas käib luuletajal tippvormi ajastamine?
Pool detsembrit kirjutasin uut teksti. Tegin mitu kavandit, põrgatasime Eesti tiimiga ja läksin kirjandusõhtule „Viimane neljapäev“ katsetama. Kuulajad ei reageerinud nii, nagu ootasin. Läksin tagasi publiku sekka, istusin Mari-Liis Müürsepa kõrvale ja küsisin, kuidas oli. Mari-Liis ütles: „Noo, sul on paremaid tekste.“ Täielik pettumus! Tundsin, et olen kirjutajana läbi kukkunud. Kõik on mõttetu. Toibusin paar päeva ja siis tänasin Mari-Liisi selle eest, et ta oli aus. Pärast ebaõnnestumist otsustasin varem toiminud teksti kasuks. Uuest luuletusest lisasin sinna ühe lõigu: „vahel kirjutan ma haikusid, aga ka pikki tekste, tundlikke tekste, eksperimentaalseid tekste, võimsaid tekste, mis suudavad lahendada konflikte ja lõpetada sõdu, ma lihtsalt ei ole veel leidnud ühtegi sobivat sõda“. See lisas teatavat teravust, millest vana tekst puudust tundis. Nii et päris kasutu ei olnud.
Teine oluline etapp oli ingliskeelne tõlge, mille võtsid oma südameasjaks Mirjam Parve ja Ragne Schults ja kellega oli tihe dialoog. Teksti tuli natuke ümber teha, sest täpset vastet eestikeelsele väljendile „paus, mis ei kanna“ inglise keeles ei ole. Päheõppimine jäi ikka viimasele minutile. Finaalipäeval oli raske mõelda millelegi muule kui „i am a poet a poet am i“. Laval läks muidugi esimene rida kohe valesti. Teine samuti. Ja viies. Tekst pudenes ja lagunes pidevalt, aga kuidagi roomasin lõpuni.
Sven Vabaril on üks novell, kus ta satub justkui Tartusse, aga Tartu on peegelpildis. Prožektorite all on sama tunne. Tekst on justkui peas, aga üldse ei orienteeru.
Kas finaalis sai esitada ainult ühe teksti ja ainult ühe korra?
Õnneks jah. Eelmise aasta finaalis pidi Mari-Liis Müürsepp ette valmistama viis teksti. Igal aastal on uus süsteem. Tänavune süsteem soosis minusugust. Võib-olla mõtles mõni žüriiliige punkte andes, et valibki selle imeliku tüübi, kes tegi laval nalja? Žüriile võib-olla meeldis väike iroonia luuletajaameti üle. Kui oleks pidanud midagi veel lugema, oleks tulemus ilmselt juba midagi muud.
Eks sul oli ikka tugev tekst ka ja oled ise hea esineja. Ainult soodne planeetide seis ju meistritiitlit ei too.
Jah, aga Kelli Kiipus, Mari-Liis Müürsepp, Silver Sepp, Kaisa Kuslapuu – neil on ka tugevad tekstid ja nad on head esitajad. Nad oleksid võinud kõik võita. Slämmis on õnne rohkem kui kolmandik.
Näiteks, kui kahe esitaja tekstid on juhuslikult sarnasel teemal, hakkavad need üksteist tühistama. Ükskõik, kui head on esitajad. Mul õnneks ei olnud. Kuigi päev varem astus üles eelmise aasta maailmameister, Colombia luuletaja Lady la Profeta. Tema luuletuse esimene rida kõlas: „Every poet is a prophet. Every word is a prayer.“2 See oli ainuke luuletus, mis oli samal teemal, aga täpselt vastupidine. Seda oli väga veider kuulata. Õnneks ta ei osalenud võistlusel.
„Tahad olla medaliga luuletaja? Vali teemaks diskrimineerimine. Vali trauma. Vali klassivõitlus. Ole emotsionaalselt ülepingestatud. Manipuleeri publikuga. Ütle, et järgneb väga isiklik tekst. Nuta laval. Pühenda tekst varalahkunud sugulasele. Lisa lihtsaid riime ja nuta siis. Mine endast välja. Nuuksu rõõmust. Anna endast kõik. Lagune laval tolmuks. Kummarda. Nopi punktid.“3 Tundub, et sa ei talitanud omaenda retsepti järgi.
Jah, ma eirasin oma soovitusi. Nagu öeldakse: õpi kõik reeglid pähe ja siis riku neid. Kui juhuslik publik hindaks, võib-olla see retsept isegi töötaks, aga nii ei saa esineda, kui ise oma tegemistesse päriselt ei usu.
Mainisid kirjandusõhtut „Viimane neljapäev“, kuhu läksid katsetama, kuidas su luuletus toimib. Mil määral kontrollid oma tekstide mõju ühismeedias?
Mingil määral on peeglit ikkagi vaja. Ühismeedia on hea avaldamiseks, aga seal on kindel jälgijate seltskond – üldjoontes tean neid, kes mu luuletuste all pöidlamärki vajutavad. Luuleõhtud on huvitavamad, sest seal saab vahetut tagasisidet inimestelt, keda ma ei tunne.
Ajakirjandusväljaannetest saab samuti tagasisidet, aga ma ei arva, et kriitika on mõeldud üldse luuletajale, ja lisaks on enda kohta kirjutatut raske lugeda. Olenemata sellest, kas öeldakse hästi, halvasti või lihtsalt arutletakse. Näiteks Sveta Grigorjeva arvustas suvel Vikerkaares „Alaskat“ ja ma pidin pikalt hoogu võtma, et seda lugeda, kuigi aimasin, et ta ei materda. Ka positiivset artiklit on äärmiselt ebamugav lugeda. Ja kui keegi kuskil kiidab, siis lugejal võib tekkida vastupidi trots, et ah, nii hea see ka ei ole.
Slämmiga on samamoodi. Kedagi ei häiri, kui saad 28. koha, aga kui võidad, siis saab öelda, et tema, nojah, ta ei ole ju päris luuletaja …
Sa kujutad ette.
Ma kujutangi ette. Eks positiivne tagasiside on ikka meeldiv.
„Alaska“ kohta küsitakse, kust seda osta saab, sest raamat on läbi müüdud.
Osta enam ei saa, aga raamatukogudes on kenasti saadaval.
Võib-olla paned hoopis uue kogu kokku?
Eks tasapisi kirjutan juurde. Vahepeal tekkis rahaahne mõte teha „Pöial on jala Alaska“ koomiksitest pühadeks pildiraamat. Äkki müüb ja endal on ka tore.
Oled tõdenud, et mida raskem on elu ja emotsioonidega toime tulla, seda rohkem hakkab huumor sees pulbitsema.4 Kas praegune aeg ses mõttes inspireerib?
Väga suurte asjade ees olen jõuetu – sõjad, loodusnähtused, majanduslangus.
Pigem on naljakas, kui poliitikud räägivad tõsimeeli, et neil on kleit tellitud, aga näed, president ei kutsugi peole. Eks muidugi on mu elus ka niisuguseid asju, mis tunduvad hirmtõsised, aga kui vaatad teiselt poolt jõge, tundub naljakas.
Mida prõmmumeistri tiitel su elus on muutnud? Kas sind tuntakse tänaval ära?
Palju Eestis luuletajaid tuntakse? Astume Sirbi toimetusest välja ja küsime, kes on Carolina Pihelgas, Tõnis Vilu, Mart Kangur, Jüri Kolk – ega ei teata, kuigi nad on auhinnatud Eesti tippluuletajad. Olen palunud kirjandusega mitte seotud inimestel nimetada elus olevaid luuletajaid ja need nimed tulevad väga raskelt: teatakse Doris Karevat, Kristiina Ehinit, Contrat ja võib-olla paari nime veel.
Aga mis mu elus muutunud on … Muutunud on see, et ma ei pea enam minema poetry slam’ile. Füüsikas on niisugune nähtus, et kui panna väikesed ja suured objektid kokku ühte kaussi ja loksutada, siis vaikselt hakkavad suured objektid nihkuma omavahel lähestikku ja väikesed omavahel – nad ei segune. Ja ka poetry slam’il on sama fenomen. Eesti voorudes teevad kõik oma asja. Euroopa finaalis teevad mõned juba seda poetry slam’i asja. Maailmafinaalis on veel rohkem seda poetry slam’i klišeed, millest oma artiklis kirjutasin: nuta laval, räägi identiteedist, ebavõrdsusest ja kliimast jne. Kõik on olulised teemad, aga esinejad muutuvad luulepoliitikuteks ja hakkavad rääkima seda, mida nad eeldavad, et publikule meeldib kuulata. Luuletusest niriseb hing välja.
Luule muutub esseistlikuks, aga ei öelda midagi uut. Kohati meenutab see luule vanade arvamuslugude ümbersõnastusi, mida esitatakse rütmiliselt. Võin kõigi argumentidega nõustuda, aga sellest ei piisa, et tegu oleks hea tekstiga.
Lahe on muidugi võita, aga ma ei taha rohkem slämmida, muidu hakkan ise ka selliseks muutuma. Märgid on juba õhus.
Kas järgmised Euroopa meistrivõistlused toimuvad nüüd Eestis?
Ei, toimumismaa valitakse selle järgi, kes tahab korraldada. Näiteks 2015. aastal toimus Euroopa finaal Eestis. Lavaluule ei ole meie kultuuriruumis väga tähtis. Näiteks Hispaanias tajutakse seda klassivahede tõttu hoopis teisiti: hispaania luuletajad on rääkinud, et kui ennevanasti oli luule kuulamine jõukate lõbu, siis slämmi kaudu võtavad teised ühiskonnakihid selle tagasi. Nad ei küsi luuleüritustel piletiraha mitte sellepärast, et inimesed ei taha maksta, vaid sellepärast, et keegi ei jääks enam ukse taha. Eestis ei küsita raha sellepärast, et keegi lihtsalt ei ole nõus maksma rohkem kui kaks eurot kolmapäevase kirjanike liidu õhtu eest – kui on kolm, siis ei tule!
Nendid, et slämm ei ole Eestis kuigi tähtis, aga samal ajal on Eurovisioni lauluvõistlus, millega slämmi korduvalt oleme võrrelnud, vägagi menukas ja nähtav. Võib-olla aitaks selle formaadi laiem rakendamine ka slämmi populaarsust tõsta?
Muusikatööstuses on raha, luules pole. Formaadiga võib mängida, aga ma ei usu, et see väga palju lõpptulemust muudab. Eks Eesti slämm areneb vaikselt, aga jõudsalt. Aga võrdluses Eurovisioniga: sain alles sel aastal aru, et tegemist ei ole ju lauluvõistlusega. See on laulude õhtu. Inimesed lähevad lavale, laulavad oma laulu ära, kummardavad, ja siis kaks tundi higistatakse selle nimel, et otsustada, kes tohib ühe korra veel laulda. Selle kahe tunni jooksul võiks ju päris mitu inimest veel laulda? See on naljakas, et me kollektiivselt usume, et tegu on võistlusega. Kirjas on muidugi song contest. Aga on sel vahet, kas Alika oli kuues või kaheksas?
Ka poetry slam ei ole ju tegelikult võistlus. Kui me seda päriselt arvaksime, siis me ei peaks luulet enam kunstiks. Muidugi on kellelgi pärast klaasist auhind köögis laua peal, aga tuleb uus päev, uus hindamissüsteem, võidab keegi teine. Ka slämmi formaadi algne mõte on, et luuleõhtu oleks tempokas ja huvitav. Arvan, et Antwerpeni pulbikust pool ei olnud varem käinud slämmidel, 31 esinejat on päris palju, aga formaat lasi neil kuulata 31 erineva riigi luulet. Kõik pidasid vastu. Isegi mina. See on kogu slämmi väärtus. Mitte see, kes võidab.
Kui ma küsin sult viit raamatut või laulu, mis sulle elu jooksul on korda läinud, siis on üsna lihtne vastata. Aga kui ma küsin, kes sai ühe või teise auhinna, jääd mõtlema nagu viktoriinil. See ei olegi tähtis. Tähtis on see, et teos puudutaks kuulajaid. See on oluline. Võitja nime ei mäleta järgmisel aastal keegi.
1 Võiduluuletus „ma luuletaja olen olen luuletaja“ on trükis ilmunud Sirbi veergudel (15. IX 2023).
2 „Iga luuletaja on prohvet. Iga sõna on palve.“ – Toim.
3 Joonas Veelmaa, Luuletaja-luuletaja, kus on su lavasõu? – Sirp 28. IV 2023.
4 Joonas Veelmaa, Daniel Tamm, Huumor ei päästa maailma, aga aitab enesega leppida. – Värske Rõhk 2023, nr 81.
Euroopa luuleprõmm 2023
20. jaanuaril selgitati Belgias Antwerpenis välja Euroopa poetry slam’i ehk luuleprõmmu 2023. aasta meister. De Singeli kontserdisaali oli tulnud mõõtu võtma rekordarv osalejaid: 31 luuletajat 31 Euroopa riigist. Võitjaks valiti Eesti esindaja Joonas Veelmaa, kes esines oma luuletuse „ma luuletaja olen olen luuletaja“ täiendatud ingliskeelse versiooniga. Luuletuse tõlkisid inglise keelde Mirjam Parve ja Ragne Schults. Subtiitritena lisati ekraanil tõlked prantsuse (tlk Antoine Chalvin), hispaania (tlk Elisa Martínez de Marañón) ja hollandi keelde (tlk Frans van Nes).
Punkte anti esinejatele seekord Eurovisioni lauluvõistluse eeskujul. Joonas Veelmaa võit oli ülekaalukas: 216 punkti. Teisele kohale tuli 177 punktiga hispaania luuletaja Mama Fiera ning kolmandale 159 punktiga Inglismaa esindaja Mithago. Hindajateks olid kõigi 31 riigi luuleprõmmude korraldajad, kes olid oma luuletajaga kaasa sõitnud (Eestist Sirel Heinloo ja Toomas Leppik). Euroopa luuleprõmmu kümme kõige suurema punktisummaga luuletajat on kutsutud osalema maailmameistrivõistlustele Aafrikas Togos.
Euroopa luuleprõmmu meistrivõistluste finaali salvestust vt Youtube’is https://www.youtube.com/watch?v=dEaf3cifn2Q.
Järgmised Euroopa luuleprõmmu meistrivõistlused leiavad aset Slovakkias. Eesti esindaja selgub eeldatavasti sügisel. Seniks kutsuvad korraldajad huvilisi osalema Tartu, Tallinna, Pärnu ja Viljandi eelvoorudes. Vt https://lavaluule.ee/.