Nii nad tapsidki meie Ferdinandi, tuhiseb teele üks Euroopa tüvitekst, euroopalik lunastuseotsing läbi võllahuumori, absurdi ja inimlikkuse sõjamöllus. Austerlane Joseph Roth on sama motiivi, sama lähtega kirjutanud ka ühe euroopluse tüviteksti, kirjanduslise identiteedivisandi; kuigi tema viinlasest Franz Ferdinand Trotta on sloveen, aadlik, kahekümnenda sajandi haku noor dekadent ja elupõletaja – ning siin, kus ühe Ferdinandi lugu lõpeb, teise oma meie jaoks alles algab. Kuigi algusest peale on selge, et hästi ei saa see lõppeda, köidab Roth oskusliku jutustajana meid selle tillukese depressiivse loo külge, mis haagib ta enese joomasurma ning Euroopa vaimse elukoja põhimõttelise logisemisega, tolle nüüdisaegse Brüsselist kiirgava bürokraatiamasinavärgi dekadentsiga. Eks püüa Roth panna mõtlema minevikust, keisririigi kaotatud hiilgusest, sest hiilgusel on omadus alati kaduda/kaotatud saada, aga see püüe kuhtub ta rusuva surve all mõelda hoopis tulevaist asjust. “Kaputsiinide hauakamber” mõjub apokalüptilise kuulutusena, vanade väärtuste maailma eshatoloogiana – see tunne on jälle eetris.
Roth räägib siin palju eetikast, ülikute üllaist ja kõrgeist standardeist, mis annavad isegi elupõletamisele ja allakäigule romantilise jume. Tõtt-öelda heidab ta romantilist valgust vaid neile, kellele Euroopa (Austria-Ungari keisririik, kus tooni kipuvad andma sloveenid, veidi mässulised ungarlased, juutidest voorimehed, poolakad jne) eluvaim näib tuginevat, s.o juurtega aristokraatiale ja siirale proletariaadile (kastaniküpsetajad, voorimehed, vanad teenrid). Härrasmeessotsid on see tüüp, mille poole ta siin liigub – lihtsaid töötavaid inimesi austavad ja nende poole püüdlevad üllast verd ja peene kombestikuga mehed. Noore aristokraatia dekadentlikus elulaadis näeb ta ajastu märki, sõjale määratud põlvkonna paratamatust; vana korra, vana suuruse kadumise eelaimdust. Nagu hiiglama pikas proosaluuletuses kordub peatükist peatükki kurjakuulutav lausekatke: surm ristas juba oma kondiseid käsi me peekrite kohal.
Toda eetika-asja meie muidugi ei mõista, aristokraatlik au- ja uhkuseküsimus on suhteliselt harv moraalne lähtekoht või tegutsemisalus. Kuid uusaegne dekadents ja vana korra kokkuvarisemine on meile tuttavad igatahes. Eesti vabariik on praegu üks parem näide – kiiresti arenev Euroopa-jupike, mis eneseküllasesse pillerkaari vajumas. Ühtpidi avatus kõigele uuele ja maksimaalne vabaduspüüd, teistpidi massiliselt õhutatav ja kultiveeritav ksenofoobia kõige erineva suhtes (Roth näitab Austria-Ungari kõrgema klassi antisemitismi muide moelainena, mis asendub tolerantsiga vastavalt sellele, kuidas lumpen oma viha ja eelarvamusi kasvatab). Rothi maailmas on üks võtmeküsimus kohtumine uuega. Ja mis puutub uutesse väärtustesse (naiste emantsipeerumine, seksuaalsete rollide avardumine, ühiskonna hierarhiate kadumine, nende kõigutamine tõusikute poolt), antakse “Kaputsiinide hauakambris” neile üsna ühene hinnang. Rothi maailmas ei mängita kahe otsaga mänge nagu meil, “perverdid” ja manipulaatorid on võrdsustatud, ühel pulgal; meil eelistatakse manipulaatoreid näha korralike kodanikena ning tõrjutakse pigem muul moel erinevaid. Kui Rothi peategelase kombel otsida veendumusi, püsikindlaid ja väärikat elu võimaldavaid väärtussüsteeme, siis tänases Eestis me neid ei leia, ka tänapäeva kristlased ei esinda seda moraali… Üleüldse ei peaks moraaliõpetuse/-diskussiooni tõhustamiseks mitte looma koolidesse õppeaineid, mis tutvustavad juba olemas dogmaatilisi süsteeme, vaid võimaldada säherduste kirjandusteoste nagu “Kaputsiinide hauakamber” jõudmist laiema lugejaskonnani.
Kui võtta lugu spetsiifilisemalt, siis räägib see ka Austria ja kogu Kesk- (süda-, tuumik-)Euroopa saatusest – kirjeldatud hetkega konserveeriti mälestused muistsest hiilgusest ning tegelikult pole tollest august, tollest kaotusest kunagi välja tuldudki. Nii kummaline kui see ka pole, on Austrial tänases Euroopas ennast mõneski mõttes raskem nähtavaks teha kui Eestil, kel pole pakkuda pooltki sellest ajaloo ja kultuuriikoonide hulgast, mis Viini meie aegade lõpuni maailmakaardile on kirjutanud. Eks peitu ajalooline põhjus siin mõneti selles, mida Roth laseb öelda krahv Chojnickil: “ /—/ Need, kes laulavad “Jumal hoia” (Austria-Ungari monarhi hümn – toim), on muidugi sloveenid, poola ja ruteeni päritolu Galiitsia elanikud, Boryslavi kaftanijuudid, Bacska hobuseparisnikud, Sarajevo moslemid ja Mostari kastaniküpsetajad. Aga Brünni ja Egeri sakslastest tudengid, Linzi, Grazi ja Knittelfeldi hambaarstid, apteekrid, juuksuriabilised ja kunstfotograafid, paksmaod Alpide orgudest – need kõik laulavad “Vahiposti Reini ääres” (Saksamaa tollane hümn). Selline Nibelungide-truudus hukutabki Austria, mu härrad!” (lk 15).
Suur ajalugu armastab muidugi võitjaid, kaotajad jäävad enestega üksi. Ja ehk on Austrial kultuuriliselt ja eneseteadvuslikult isegi raskem olnud “tagasi tulla” kui näiteks Saksamaal. Roth, muide, ei lõpeta oma lugu ju mitte resignatsiooni ja tasase hääbumisega (kuigi hetkeks nii paistab), vaid totaalse allakäigu ja hävingu eelaimdusega, Austria Anschluss’iga, mis tõotas suuremat kaotust, kui Esimene maailmasõda oligi. Seda Roth muidugi enam ei näinud. Kuid eks olnud see Austria kirjanik Elfriede Jelinek, Rothi maailma emantsipeerunud naine, vana (ja ülla?) patriarhaalse korra vastane, vaenlane, kes hiljaaegu korjas ühe Nobeli kirjanduspreemia, mida antakse suurtele humanistlikele kirjanikele. See ongi enese taasleidmine ja uuesti määratlemine, mille läbi taas kuuldavaks saada.
“…mulle oli tuttav seal tavaliselt valitsev möll, too erilist liiki lärm, mida põhjustavad kodumaatuks jäänud, meeleheitel inimesed, kõik need, kel õigupoolest ei ole olevikku, vaid kes on parajasti alles teel minevikust tulevikku, sarnanedes laevareisijatega tol hetkel, kui nad astuvad kõikuvat trappi mööda kindlalt maalt võõrale laevale” (lk 43). Roth on poeet, ta põimib teksti pidevalt kujundeid, poeetilisi märke, allegooriat ja sümboleid, ning see laevakujund, pilt, ei käi mitte üksnes kõrtsis konutavate väejooksikute kohta, vaid kirjeldab kõiki neid kodumaata jäänuid, aegade veelahkmel peatunuid. Nagu meie praegu, migrandid omal maal – Eestis on kõik nagu uusmaarajajad, vana Eesti kadus nagu vana Austriagi. Kõigepealt pühiti vägivallaga ja pideva terroriga minema vanad väärtussüsteemid ja siis uppus see uuski riik nagu Atlantis. Ning selle kohale kogunes uus maapind. Nii et Eesti on nagu uus Eesti, samas paigas, aga täiesti uus, pea tühjaks pühitud maa, kus vahel jäävad jalgu mõned varemed. Nagu Austriagi on täiesti uus maa, pigem Jelineki kui Rothi Austria.
See realistlik mõistujutt räägib pinnasest, kust tänapäeva eurooplus tõusnud on, kirjeldab tolle vana põhja kõdukskukkumist ning uute kummaliste taimede tõusu. Vana aja inimesed aga langevad dekadentsi, kui ei oska end uuele korrale “maha müüa”. “Umbes niimoodi elavad kord inimesed päev enne viimsepäevakohut, imedes mett mürgistest lilledest, ülistades kustuvat päikest kui eluandjat, suudeldes kuivavat mullakamarat kui viljakuse ema” (lk 106). Roth suri vaid aastakese pääle “Kaputsiinide hauakambris” kirjeldatavate sündmuste lõppu. Ta peategelane Franz Ferdinand jääb loo lõpus tühjusse rippuma, kodutuna, kohatuna, Habsburgide dünastia hauakamber silme ees viimase sümboli, monumendina kunagisest hiilgusajast. Ning tänapäeval teeb Franz Ferdinandi nime all rajumuusikat hoopis üks šoti pungilõhnane punt, uue Euroopa märk. Need on meie dekadentsi marsilaulud.