Euroopa poliitilised ja õiguslikud teemad Eesti ajakirjandusse tihti ei jõua, isegi kui on selge, et need võivad Eesti elu tugevalt mõjutada. Andrus Ansipi endise ülemuse, Euroopa Komisjoni eelmise digivoliniku Günther Oettingeri pärandina Euroopa Parlamendile jäetud autoriõiguse direktiivi kavand on üks teemadest, mida Eesti avalikkuses peaks arutama, et Eesti eesistumise ajal ei avastataks järsku, kuidas Euroopa IT-liidriks pürgivas riigis pole asju korralikult läbi mõeldud ega vaieldud ning seetõttu ei osata informeeritud seisukohta võtta.

Autoriõiguse reformikatsed kestavad Euroopas juba aastaid. Reformistidel on küll parem ettekujutus digiühiskonnas toimuvast ning neid toetab vabakond, traditsiooniliste tööstusharude esindajail jagub aga rohkem raha, mistõttu on jõud ligikaudu tasakaalus. Nii kordubki üha sama tsükkel: muutunud ühiskonna ja majanduse vajadustest lähtuvad reformiettepanekud tuuakse poliitikute ette, kes need status quo säilitamisest huvitatute innustusel kosmeetiliseks nudivad; siis toovad aegunud ärimudelite kaitsjad lagedale oma soovitused enda staatuse tsementeerimiseks kõigi teiste arvelt ning reformide pooldajad näevad ränka vaeva, et internetile puust rataste allapanek ära hoida. Lõpuks ollakse alguses tagasi. Poliitikud kiidavad ennast tehtud töö eest ning kõik ülejäänud nendivad, et sedasi ei jõua mitte kuhugi.

Hea näide on europarlamendi saadiku Julia Reda 2015. aastal koostatud autoriõiguste ettekanne¹, mis algselt sisaldas tervet hulka muudatusettepanekuid. Suur osa roogiti parlamendis välja, asemele pakuti mitmeid masendavaid parandusi, mis õnnekombel välja jäid (nagu nt panoraamivabaduse likvideerimine terves Euroopa Liidus). Järelejäänud arukatest soovitustest polnud aga kasu, niisamuti kui eelmisel suvel tehtud avalikust arutelustki, kuna Euroopa Komisjon Oettingeri juhtimisel otsustas mõlemat ignoreerida. Konsultatsioonile läinud kahes küsimuses võttis Oettinger avalikkusele täpselt vastupidise seisukoha. Nüüd parlamendis arutatavas dokumendis on interneti puust rattad mitte üksnes tagasi, vaid need soovitatakse ka kolmnurksed teha.

Uus autoriõiguse direktiiv on mõeldud täiendama praegu kehtivat nn infoühiskonna direktiivi (2001/29/EC)², mis 2001. aastal valminuna on kiirelt arenevale digitaalmaailmale ammu jalgu jäänud. Euroopa Komisjon andis oma ettepanekute paketi³ Euroopa Parlamendile üle mullu septembris; avalikustamisest peale (ja tegelikult juba enne seda) on mitmed reformikavas ette nähtud punktid pälvinud teravat kriitikat.

Põhilised ohukohad, millele reformikava arvustajad tähelepanu juhivad, on järgmised. 1) Kirjastajatele antav täiendav autoriõigus (ancillary copyright) lõhub tänapäevaseid uudiste levikumehhanisme, nagu senised katsed Saksamaal ja Hispaanias on juba tõestanud. 2) Nõue kogu kasutajasisu autoriõiguslikku staatust määravate efektiivsete sisutuvastustehnoloogiate rakendamiseks pole rangel kujul tehniliselt teostatav ja on isegi hädapärase lahendusena enamikule veebiplatvormidele mõttetult koormav. 3) Teksti- ja andmekaeve piiramine teadusasutuste uuringutega loob suure kunstliku takistuse uuenduslike tehnoloogiate ja ärimudelite väljatöötamisele infotehnoloogias ja idufirmades. 4) Autoriõiguse laiendamine toorandmetele ning selle andmine andmete valdajatele ei muuda segast õiguslikku olukorda selgemaks, vaid õhutab veelgi huvide konflikte, takistab infotehnoloogia arengut ning venitab autoriõiguse väljapoole selle mõiste sisulisi piire, kus tegemist pole enam ei autori ega loominguga. 5) Kogu protsess on olnud läbipaistmatu, mistõttu tööstuslobi tugevat mõju poliitikutele võib vaid kaudselt näha, muuhulgas avalike konsultatsioonide tulemuste täielikku ignoreerimist.

Kirjastajate täiendav autoriõigus ehk lingimaks

Artikkel 11 annaks ajakirjandusväljaannete kirjastajatele täiendava autoriõiguse (ancillary copyright)⁴ ehk eksklusiivse reprodutseerimisõiguse oma väljaannete digitaalsel levitamisel.

Õiguse kestus on Euroopa Komisjoni versioonis 20 aastat, sellel on tagasiulatuv mõju, seda ei ole piiratud ärilise kasutuse keelu ega kopeeritava teksti mahuga.

Sisuliselt tähendab see, et kirjastaja loata ei tohi jagada artikli eelvaadet (enamasti pealkiri, avalause ja/või pilt, mis lingiga kaasa tulevad) ‒ ning see keeld jääb kehtima 20 aastaks pärast teksti esmailmumist, mis on üpris optimistlik vaade uudiste uudisväärtusele. (Võrdluseks: Saksa lingimaksuseaduses määrati tähtajaks üks aasta.) Erandeid pole ette nähtud ka väga lühikeste tekstide ja mittekommertsiaalse kasutuse jaoks, samuti ei loe, kas lingitav allikas on ära nimetatud või mitte.

Jagada ei tohi enam ka uudiste pealkirju, mis ei ole puhtalt faktipõhised ‒ seadusemuudatus, mis on suunatud Twitteri jt sisujagamisplatvormide vastu. Milliseid pealkirju täpselt sellega kaitstakse, selgub nähtavasti alles direktiivi kohaldavatest kohalikest seadustest ja järgnevatest kohtuasjadest. Ilmselgelt puudutab see klausel vähem uudisteagentuure, kelle tekstide pealkirjad kajastavad sisu, ja teenib rohkem sellise ajakirjanduse huve, mille pealkirjad ei edasta fakte, vaid meelitavad klikke.

Kirjastajatele endale jääb õigus otsustada, kas nad oma täiendavaid õigusi kasutavad, mis nii tavakasutajale kui ka autorile tähendab, et iga kord tuleb üle kontrollida kirjastaja poliitika. Ning ei maksa arvata, et see ei puuduta tavakasutajaid, kes omavahel avalikus inforuumis uudiselinke jagavad. Oettingeri ettepanekus ei ole neile erandit tehtud.

Euroopa Komisjon on sügisest saati eitanud, et kirjastajate täiendav autoriõigus linkimist puudutaks. Jaanuaris möönis meedia- ja andmevolinik Giuseppe Abbamonte siiski vastuseks Euroopa Parlamendi õiguskomisjoni raportööri Therese Comodini sellekohasele küsimusele, et igaüks ‒ sh eraisik ‒, kes internetis kellegi loomingut jagab, on hõlmatud autoriõiguslikku tegevusse ning seetõttu võib temalt nõuda autorile viitamist või tasu maksmist.⁵

Eitajate ja nende kriitikute vastuolu tuleneb osalt sellest, et poliitikud tõlgendavad linkimise mõistet teisiti kui tavakasutajad. Tänapäeval on hariliku internetikasutaja silmis loomulik, et kui ta jagab mõnes suhtlusvõrgustikus linki mingile veebilehele, siis töötleb internetiplatvormi tarkvara seda nii, et nähtavale ilmub lingitud veebilehe pisike eelvaade: lõiguke teksti ja soovitavalt ka pilt, mis linkimisele tähelepanu tõmbab. Linkimise mõte on ju selles, et lugejad lingitu vastu huvi tunneksid ja lingil klõpsiksid, selleks aga peab neil olema mingi aimdus, kuhu link viib. Kogu see sisuotsing, kuvatava jupi valik ja vormindamine toimub üldjuhul ilma kasutaja aktiivse panuseta, tema vaid kleebib aknasse lingi ja vajutab sisestusklahvi. Aktiivselt peab kasutaja sekkuma hoopis juhul, kui tahab eelvaadet muuta või keelata, igal platvormil pole see võimalik.

 

Viisteist aastat tagasi see nii loomulik polnud. Internet oli tulvil linke, mille nimi sisu kohta midagi ei öelnud, ning kui kõrval ei seisnud kommentaari, polnudki võimalik teada, kuhu link viib. Praeguseks on eelvaatest kujunenud linkimise tavapärane osa, mis tuleneb nii praktilisusest, mugavusest kui ka turvalisusest. Kahtlemata leidub tänapäevalgi küllaga veebilehti, kus lingid on n-ö paljad, st eelvaate ja taustainfota, kuid suurimad platvormid, mille kasutajailt ei eeldata erilisi teadmisi veebi toimimisest, on siirdunud uuele standardile. Lingimaksu pooldavate poliitikute teadvusse ei ole muutus jõudnud, nii et linkimist kitsalt ja ajalooliselt tõlgendades on neil õigus: kuni link tähendab üksnes arvutile sisukana tunduvat märgijada „https://goo.gl/j6ipI5“, jääb see lubatuks. Enamik poliitikuist kasutab valijatega suhtlemiseks ühismeediat ning jääb tulevikus nt omaenda lehelugude linke levitades uue reegli hammasrataste vahele, praegu nad lihtsalt ei mõtle sellele.

Üsna sarnaselt mõtlesid need kirjastajad, kes 20 aasta eest käisid kohut, kuna internetis lingiti otse nende uudistele, mitte väljaande avalehele. Hukkamõistetud praktika kohta leiutati isegi termin „süvalinkimine“ ning arutleti tõsimeeli veebilehe avalehele ja suvalisele muule alamlehele viitavate linkide juriidiliste erinevuste üle. Praegu arvaks enamik inimesi, et eksklusiivselt avalehele linkimist kohtu kaudu nõudev kirjastaja teeb lolli nalja või on üle kuumenenud ‒ kui keegi räägib konkreetsest uudisest, siis ta ka lingib sellele, muidu pole linkimisel mõtet. Otse linkimine on kasulik ka kirjastajale, sest sel juhul tulevad teemast huvitujad ta lehele palju tõenäolisemalt kui viite peale „minge otsige ise kuskilt sealt“. Ehkki toona tundus niisugune nõue mõnele ettevõtjale mõistuspärane, näitas tehniliste lahenduste ja ühiskondlike praktikate areng, et veebitehnoloogiate pakutavaid uusi võimalusi on mõistlikum kasutada kui keelata. Ent pole ämbrit, millesse ei püütaks kaks korda astuda.

Täiendav autoriõigus kirjastajatele ei kehti ainult uudiste kohta. Artikkel 2/4 defineerib ajakirjandusväljaande kui ajakirjanduslikku laadi kirjatööde kogumi, mis võib hõlmata ka muid teoseid või materjali ning mis kujutab endast eraldiseisvat ühikut sama nime all perioodiliselt väljaantavas või regulaarselt ajakohastatavas väljaandes, näiteks on ajakirjandusväljaanne ajaleht või üldist või erihuvi pakkuv ajakiri, mille eesmärk on anda uudiste või muude teemadega seotud teavet ning mida avaldatakse mis tahes meediakanalis teenusepakkuja initsiatiivil, toimetusvastutusel ja kontrollil; „muid teoseid“ käib nt fotode või videote kohta.

Vaatamata ilusale jutule vajadusest tagada ajakirjandusväljaannete sektori kestlikkus ja hõlbustada väljaannete litsentsimist internetis, investeeringute tagasiteenimist ning nende õiguste kasutamise tagamist on selge, et eelnõu tegelik eesmärk on Google’ilt raha saada.⁶

Juba 2014. aasta sügisel soovis Saksamaa justiitsminister Heiko Maas, et Google avaldaks oma otsimootori algoritmi. Põhjuseks tõi ta Google’i monopoolsusele läheneva seisundi Euroopa turul (2014. aasta alguses 75% Euroopa otsinguturul, kusjuures Saksamaal ja Prantsusmaal ligi 95%)⁷. Lõpuks sätestaski Saksa lingimaksuseaduse artikkel 87g lg 4 otsesõnu, et ajakirjandustoodete või nende osade avalikustamine on lubatav, välja arvatud juhul, kui seda teevad ärilised otsimootorid või teenusepakkujad, kes sisu samalaadselt töötlevad.⁸

Otsimootor peab toimimiseks internetis leiduvast materjalist koopiaid tegema. Selline tegevus muutub uue direktiivi valguses ebaseaduslikuks, kui otsimootoril ei ole kirjastajate või muude õiguste omajatega vastavaid kokkuleppeid ‒ isegi juhul, kui see sisu ei ole kasutajale nähtav, ehkki loomulikult tahavad ka kasutajad teada, kuhu soovitatud link neid suunab. Lingimaksu sihikul ongi eelkõige just Google ja vähemal määral ka teised otsimootorid, nagu Yahoo, Microsoftile kuuluv Bing, Hiinas populaarne Baidu ja Venemaal domineeriv Yandex.

Belgias, Prantsusmaal ja Itaalias on ajakirjandusväljaannete esindusorganisatsioonid saavutanud Google’iga kokkulepped eelvaadete autoriõiguse asjus, Prantsusmaal pärast tugevat poliitilist survet. Prantsusmaal ja Itaalias on loodud Google’i rahastatud fondid uudisekirjastamise alase innovatsiooni toetuseks⁹. 2016. aastal loodi Google’i rahastusel üleeuroopaline 150-miljoniline fond DNI (Digital News Initiative, digitaalsete uudiste algatus) digitaalse uudiseajakirjanduse toetuseks.¹⁰

Saksamaal (2013) ja Hispaanias (2014) on ajakirjandusväljaannete linkimist ja eelvaateid maksustatud riiklike seadustega. Saksamaal on meediaettevõtetele antud õigus nõuda otsimootoritelt tasu; seaduse sõnastuse põhjal pole aga võimalik otsustada, kui pikk võib lingiga kaasnev tekstijupike olla, et see maksu alla ei käiks. Yahoo pöördus selle seaduse vastu Saksa konstitutsioonikohtusse, viidates vastuolule pressi- ja infovabadusega, mille peale neil soovitati alustada madalamatest kohtuastmetest.¹¹ Nii Yahoo kui ka Deutsche Telekom lõpetasid linkimise neile meediaväljaannetele, mis täiendavat autoriõigust rakendama asusid, ning seejärel andsid noodsamad väljaanded Google’ile loa nende sisu Google Newsis viidata.¹²

Praeguse seisuga on Google’il jätkuvalt õigus Saksa materjali vabalt linkida ning teised otsimootorid ja uudiseagregaatorid tahaksid ka nii. Saksa meediakirjastajad on muide ehitanud litsentsimisplatvormi, mis pole neile senini sentigi sisse toonud. Kokkuvõtteks võib nentida, et nad on selle seaduse mõjul pigem kaotanud, arvestades ka väiksemate otsimootorite ja agregaatorite poolt nendeni suunamata jääva liikluse kaotamist. Irooniliselt on Google otseselt tema vastu suunatud seaduse mõjul oma turupositsiooni tugevdanud.

Hispaania on kehtestanud kohustusliku maksu teenusele, s.t uudiseagregaatoritele, ning saavutanud selle, et Google News Hispaanias tegevuse lõpetas. Otsimootoreid Hispaania seadus ei maksusta. Uudiseagregaatorina funktsioneerib viimasel ajal ka ühismeedia, ehkki tänini pole veel tehtud ulatuslikke katseid Facebooki meedialinke maksustada.

2015. aasta suvel püüdis Saksa eurosaadik Angelika Niebler (Euroopa rahvapartei) ajakirjandusväljaannete täiendavat autoriõigust mitmel korral sisse suruda Julia Reda raporti lõppversiooni, kuid ettepanek hääletati maha nii õiguskomisjonis kui ka parlamendi plenaaristungil.¹³ 2016. aastal korraldas Euroopa Komisjon sel teemal avaliku arutelu, mille vastustest ilmneb, et sellist meedet tervitaksid Saksamaa uudisekirjastajate esindusorganisatsioonid, mitmed uudisekirjastused, muusikaproduktsioonifirmad ja ärilised ringhäälingud (nn koopiatööstus, kes nimetab end küll loometööstuseks, ent saab tulu peamiselt autorite loomingu kopeerimisest ja levitamisest). Muud vastanute grupid olid skeptilised või vastu: autorid kartsid, et võimalik uus autoritasu tuleks nende arvelt; mälu- ja teadusasutused leidsid, et uus seadus seaks ohtu avatud juurdepääsu ehk Open Access’i tüüpi publitseerimismudelid, takistaks uute tegijate turuletulekut ja ohustaks väiksemaid tegijaid mänguväljal; vastu olid internetiteenuse pakkujad ja lõpptarbijadki. Uue õiguse vastu olid ka Hispaania uudisekirjastajad, kes on sellise seaduse mõju omal nahal juba kogenud. Eestist tulnud vastustes ettepanek toetust ei leidnud. Põhjus on selge: Eestis ei too see punkt kasu kellelegi, kuna Eesti ajakirjandusuudiseid ei ekspordi, meie siin oleme valdavalt välismeedia tarbijad. S.t, et kogu välismaise ajakirjanduse sisu linkimine ja tsiteerimine sõltub väljaannete ja neid esindavate liitude kokkulepetest. Kes neisse liitudesse ei kuulu, peab vastavad lepingud ise sõlmima või olema valmis oma linkide ja pealkirjatsiteeringute eest maksma.¹⁴

Täiendaval autoriõigusel on kitsas, aga tugev toetajaskond ‒ peamiselt Saksa ajakirjandusväljaandjad eesotsas meediagigant Axel Springeriga. Saksamaal 2013. aastast kehtiv lingimaks on Axel Springeri intensiivse lobitöö tulemus¹⁵. Günther Oettinger on olnud plaanitava uue maksu pühendunud eestvõitleja. „Minu isiklik ambitsioon on 2016. aasta lõpuks luua moodne Euroopa täiendav autoriõigus ajakirjandusväljaannetele,” on Oettinger kuulutanud.¹⁶

Strasbourg’i ülikooli juures tegutsev intellektuaalse omandi uurimise keskus CEIPI on andnud hinnangu kirjastajatele täiendava autoriõiguse andmise kohta: „See ettepanek on vastuolus eesmärgiga luua digitaalne ühisturg, kahjulik autorite huvidele ega lahenda ühtki EL autoriõiguse süsteemsetest probleemidest.“ CEIPI analüüsis tuuakse välja ka negatiivne mõju väiksematele kirjastustele ning see, et kavandatav seadus hakkaks piirama ligipääsu avalikus omandis materjalidele. Märgitakse ära, et seadus annab mis tahes triviaalsuste uudisesaidil publitseerimise korral täiendavad õigused, isegi kui midagi pole tegelikult investeeritud. Samuti peavad dokumendi autorid kavandatava „kaitse“ ulatust kaugelt liiga suureks ning planeeritavat kestust ülemääraseks.¹⁷

Lõpuks hakkaks lingimaks mõjutama kõiki meid kui meediatarbijaid, kuna senine formuleering kataks mitte ainult otsimootorid, vaid kõik veebiteenused ja platvormid, sh ühismeedia ja veebiteatmikud. Keeld kehtib nii üksikkasutajatele kui ka valdavalt väljaspool Euroopat asuvate platvormide haldajatele, kes võivad kas vähendada Euroopat kajastavate uudislinkide, tsitaatide ja eelvaadete hulka või suurendada kirjastajatele minevate maksete võrra kulusid, mis omakorda klientidelt sisse kasseeritakse.¹⁸ Eesti vaatevinklist tähendab see peamiselt kulu ja väga vähe tulu, kuna kõrge keelebarjääri taguse väikeriigina oleme peamiselt uudiste importijad. Eesti uudiseid jõuab välisajakirjandusse harva ja välisuudiste eest makstavat see nire ei kompenseeri.

Meie uudisekaubanduse tasakaalutus muutub aga veelgi suuremaks, kui arvestame ajalooga: nii nagu kõikjal, on Eestiski veeb täis vanu uudiseid ja neile viivaid linke. Uudisearhiiv on oluline, sest see on meie lähiajalugu, mida säilitamata pole võimalik mõtestada olevikku. Igas vähegi tõsiseltvõetavas ajakirjandusväljaandes on tavaks viidata värske uudise juures ka varasematele sama teema kajastustele, mis avavad üksiksündmuse konteksti. Vastuvõetud seaduse puhul on tähtis, millised olid varasemad reeglid ja kas sarnaseid seadusi on kehtestatud ka teistes riikides. Kirjandusauhinna reaalset tähendust näitab, kes on selle saanud varem. Poliitiku kandidatuuri taustal muutuvad oluliseks varasemad uudised tema kohta, joobes juhtimisest esitatud seaduseelnõudeni. Sadestudes saab uudistest osa meie kultuurimälust. Uudistearhiivid on vajalikud, ehkki vanade uudiste loetavus on madalam kui uutel ning meediaportaalidele toovad arhiivid otsest tulu üsna vähe. Kui ajalooliste uudiselinkide ülalpidamine muutub senisega võrreldes märksa kulukamaks, langeb järsult ka meediakanalite huvi neid oma veebis säilitada.¹⁹ Sellega aga kaotab kogu ühiskond. Eestis on see tuntavamgi kui mujal, kuna meie ajaloolises mälus haigutab digilõhe: pikk periood meie ajaloost praktiliselt puudub internetist, sest kui sõjaeelse Eesti ajakirjandust juba digiteeritakse, siis nõukogudeaegse ja taasiseseisvumise järgse juurde ei ole seni tihatud minna. Sel on mitmeid põhjusi, üks tähtsamaid neist nõukogude perioodil ilmunud teoste autoriõiguse problemaatilisus (juba NSV Liidu sisesed reeglid muutusid selle aja vältel korduvalt, õiguste dokumenteerimine varieerus suuresti, lisaks Eesti Vabariigi õigusjärgsuse printsiibist kerkivad küsimused), kuid vahel ka poliitiline tundlikkus ning lihtsalt trükiste halb kättesaadavus. Linkide maksustamine tähendaks digitaalse mäluaugu tahtlikku laiendamist tänapäeva.

Kasutajasisu automaatne õigusanalüüs ehk Robotjuristide armee

Artikkel 13 (4. jaotis, 2. ptk) paneb veebiteenuste pakkujatele kohustuse tuvastada kasutajate üleslaaditud sisu autoriõiguslik staatus ning kohustab teenusepakkujaid kasutusele võtma efektiivsed sisutuvastustehnoloogiad, mis võimaldaksid tuvastada autoriõigustega kaitstud sisu. Väike, kuid oluline detail: jutt on internetiteenuse pakkujatest, kes hoiustavad suurt hulka teoseid või muud materjali, tegemata erandeid teenusepakkujate staatuse, töövaldkonna, organisatsiooni suuruse või teenuse laadi järgi.

See seadusepügal on suunatud peamiselt YouTube’i (ehk taas Google’i kui Youtube’i omanikfirma) vastu, ent mõjutab veel paljusid teisi: veebijärjehoidjaid, nagu Pinterest ja del.icio.us, fotojagamisplatvorme jm saite oma loomingu portfooliote koostamiseks, nagu Flickr ja Deviantart, sotsiaalvõrke, nagu Facebook, Vkontakte, Twitter ja Instagram, ent samuti kasutajasisust koosnevaid teatmeteoseid, nagu Vikipeedia. Iga noorpoeetide kogunemiskoht, fotoklubi ja vabatahtlike koostatav Viki, mis kajastab telesarja, raamatut või linnakese eluolu, peab hakkama täitma samasuguseid nõudeid üleslaaditava materjali autoriõigusliku staatuse tuvastamiseks ‒ ning peab suutma seda teha, sõltumata materjali iseloomust, olgu selleks siis tekst, fotod, filmiklipid, joonistused või värvilised kudumid.

Iga teenusepakkuja, kes hoiustab kasutajate üleslaaditud materjali, peab asuma seda autoriõiguste suhtes kontrollima. Eri kohtuastmed on seni kinnitanud, et kuni teenusepakkuja näitab üles piisavat hoolsust, ei pea ta autoriõigust või muid seadusi rikkuvat materjali eelnevalt filtreerima ning autoriõiguste rikkumise korral piisab sellest, kui probleemist teavitamise järel kahtlane sisu eemaldatakse. (Pahatahtlik autoriõigustega trollimine ja petturlus, millest on saanud mõne firma ärimudel, on omaette teema.) Nüüd tekib internetiplatvormidel aga kohustus autoriõiguse probleeme tekitava sisu üleslaadimist aktiivselt ära hoida.

Tegu on tohutu tehnilise väljakutsega: iga niisugune veebileht peaks suutma luua filtri, mis võrdleb üleslaaditavat materjali autoriõigusega kaitstud teoste andmebaasiga. Nii väidab YouTube, et on kulutanud sellise filtri loomiseks üle 60 miljoni dollari ‒ ja ometi ei tuvasta see kõiki rikkumisi, kuid see-eest annab arvukalt valepositiivseid tulemusi, millele automaatne reageerimine omakorda autorite õigusi ja huve riivab. Seejuures tuleb meeles pidada, et ehkki ajalooliselt on mitmetes riikides peetud autoriõigusega kaitstud teoste registreid, on tänapäeval seesuguste pidamisest valdavalt loobutud, seega peab iga teenusepakkuja oma andmebaasi ise looma või kelleltki sisse ostma.

Muuhulgas peaks tuvastustarkvara suutma ära tunda kahemõõtmelised kujutised autoriõigusega kaitstud kolmemõõtmelistest objektidest, mis tuvastustehnika arengu praegusel etapil ei pruugi olla tehniliselt teostatav. See puudutab eriti Eestit, kus panoraamivabadus ‒ õigus avalikus ruumis asuvate kunstiteoste, nt ehitiste ja skulptuuride kujutisi vabalt jagada ‒ on piiratud või puudub täielikult.

Autoriõigus kaitseb aga kõiki loominguliike kogu nende mitmekesisuses: tants, teater, muusika (sh noodid), isegi kokakunst … Millise loogika järgi ehitaksite teie üles süsteemi, mis teeb kindlaks, kas kokandusvideos näidatava roa retsept on Jamie Oliveri pealt maha viksitud loomevargus?

Autoriõigusliku staatuse automaattuvastus oleks mõttetu, kui selles ei arvestataks seadustes lubatud eranditega, mis hõlmavad tänapäeva ühiskonnas olulise osa kaitstud teoste taaskasutusest internetis. Vabakasutuserandid on riigiti väga erinevad ning iga niisugune erand püstitab uusi tehnoloogilisi probleeme.

Näiteks ootab alles leiutamist automaatika, mis tunneb ära õigustega kaetud elemendi õiguspärase kasutuse kriitikas või paroodias. See erand, ehkki laialt kasutatud, on eri riikides määratletud või tõlgendatav üpris erinevalt. Paljudes riikides ei hõlma erand pastišši, mis on otsesõnu nimetatud Eesti autoriõigustes. Teisalt kinnitavad nt USA kohtulahendid, et paroodia korral peab vabaks kasutuseks parodeerima teost, millel paroodia põhineb, aga kaitstud õigustega viisijupi laenamine poliitiliseks pilaks vaba ei ole. Seega peaks tuvastustarkvara oskama kindlaks teha mitte üksnes kasutatud teose jurisdiktsiooni ja paroodilisuse, vaid ka paroodia objekti. Võiks öelda, et programmil peab olema parem huumorimeel kui mõnelgi inimesel.

Mingeid erandeid pole uude direktiivi ette nähtud: tuvastuskohustusest ei vabasta eri riikide autoriõigustes lubatud hariduslik, teaduslik, museaalne või religioosne kasutus ega ka platvormi mitteärilisus või omandivorm. Seega katab kohustus ühtviisi suhtlusvõrke ja tutvumisportaale, kodanikuajakirjandust Delfis ja ajalooliste fotode tuvastusega tegelevat Ajapaika, harrastusluuletajate portaali Poogen ja rahvusraamatukogu digiarhiivi Digar, veeteede ameti majutatavat Merevikit ning eestikeelset Vikipeediat.

Niisiis, kui direktiivi sellisel kujul rakendatakse, peab igaüks neist, nt Vikipeedia, asuma kasutajate loodavat ja üleslaaditavat igas formaadis sisu edaspidi kontrollima, et vältida autoriõigustega kaetud materjali sattumist Vikipeediasse, ning sel otstarbel asuma looma tõhusat sisutuvastustehnoloogiat ‒ seesugust tehnoloogiat niisuguses mõõtkavas kasutamiseks ei ole praegu olemaski, veel vähem sobivana kõikvõimalikeks rakendusteks (veebientsüklopeediast fotoportaalide, ühismeedia ja fännisaitideni) saadaval vabaks kasutamiseks.

Direktiivikavand ignoreerib asjaolu, et maailmas on olemas vabakasutuslitsentsid (nt Creative Commons) ja avalik omand. Isegi kui konkreetsel veebisaidil ongi üksnes vabalt kasutatav sisu ‒ nagu nt Vikipeedias ja Eesti muuseumide infosüsteemis MuiS ‒, peab platvorm ise aktiivselt kontrollima, kas kasutajate avaldatud sisu nõuetele vastab. Kahjuks on meie riiklikes infosüsteemides, nagu MuiS ja E-varamu, autoriõiguslike andmete kvaliteet tänini sügaval allpool tõsiseltvõetavuse piiri. Selliste metaandmete kvaliteeti ja haldust on ilmselgelt peetud aastakümneid tähtsusetuks, mistõttu suudetakse ka infotehnoloogiliste vahenditega vaid väikesed prügimäed suureks kokku korjata ja varustada andmebaasid juriidiliselt kirjaoskamatute tingimuste ja kommentaaridega. ^20,21 Kui platvormidele pannakse sisu autoriõigusliku lubatavuse eest eurodirektiiviga nii suur vastutus, jääb vaid kohtuasju oodata.

Sama kehtib meie avaliku ja kolmanda sektori kohta, kus arusaamad autoriõigusest on nigelal tasemel. Nii on Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul korraldatavaist tähtpäevaprojektidest probleemidele lisa oodata, kuna suurte projektide kaudu veebis avalikustatavate teoste autoriõiguste korrektsele haldamisele ei mõtle keegi.

Ehkki Eesti ajakirjandus ei tunne üldiselt ennast autoriõigustest eriti puudutatuna ja loodab meie seaduses kehtestatud erandile laiemalt, kui seadus tegelikult lubab, võib see punkt hakata ootamatust küljest häirima kirjastajaidki, kes muidu Oettingeri reformidest vaid tulu loodaksid. Nimelt kasutavad Eesti väljaanded tekstide illustreerimiseks ohtralt pildiandmebaase. Kui Ameerika ettevõtted, nagu Stockphoto, võivad ehk püüda Euroopa Liidu seadusi ignoreerida, siis Eesti turul on olulisel kohal Skandinaavia päritolu Scanpix, milles nt panoraamivabaduse puudumisele Rootsi ja Baltimaade avaliku kunsti fotode juures erilist tähelepanu ei pöörata. Iga riigi autoriõiguslike erandite ja piirangutega arvestava sisutuvastusliku megasüsteemi loomine põhjustab kindlasti kulusid, mille lõpuks maksavad kinni andmebaasi kliendid, sh Eesti meedias.

Plaani kriitikute sõnul läheb see vastuollu e-kaubanduse direktiiviga 2000/31/EC, mille 14. artikkel sätestab, et platvorm ei vastuta kasutajate loodud ja üleslaaditud sisu eest ning 15. artikkel keelab üldise seire. Euroopa Komisjon on küll väitnud, et vastuolusid pole, kuid seletuskirja kohaselt ei pääse ükski firma kohustusest aktiivselt jälgida ja kustutada kogu kasutajasisu, mis neile vähimagi õigusliku riski võib tekitada.²² Sellega nõustus ka Eesti õiguskantsleri kantselei, kellele viitab justiitsministeeriumi valitsusele edastatud seisukohavõtt: „Pakutud direktiivi artiklist 13 võib õiguskantsleri kantselei hinnangul aru saada nii, et määratlemata hulk infoühiskonna teenusepakkujaid kohustuksid filtreerimissüsteeme või muid taolisi meetmeid rakendama. Praegu jääb vastuseta küsimus, kuidas on võimalik nimetatud artikli 13 rakendamisel järgida e-kaubanduse direktiivi art 15 lg 1, mis keelab panna infoühiskonna teenuse pakkujatele üldist jälgimiskohustust.“²³ Seega ei ole komisjon autoriõigust reguleerides isegi omaenda direktiivides järjekindel.
Kui lugejal juba piisavalt lõbus ei ole, tasub mõelda, kellel on niisuguse tehnoloogia väljatöötamiseks parimad eeldused. Milline ülemaailmne firma tegeleb iga päev parimate otsisüsteemide ja kõikvõimaliku erilaadse sisu tuvastamisega? Õige, Google. Ja kuna Euroopa seadused niisuguse asja väljatöötamist Ameerikas väga ei sega, siis avab Oettingeri ettepanek Google’ile ja selle analoogidele (Bing, Baidu, Yandex …) suurepärase tee uute tuvastuslahenduste müügiks.²⁴ Ehkki täielik autoriõiguslik tuvastus pole veel võimalik, on neil šanss pakkuda parimat saadaolevat ja kogu Euroopale kohustuslikuks tehtavat lahendust. Ühtlasi takistatakse Google’i konkurentide teket Euroopas, sest sedasorti tehnoloogiate väljatöötamine eeldab ülimahukat andmekaevet, aga nagu näeme järgmisest punktist, püütakse sama plaani raames teadusevälist teksti- ja andmekaevet Euroopas piirata. Tõenäoliselt ei olnud Oettingeril küll kavas Google’ile kingitust teha, ent välja kukkus nagu alati.

Teksti- ja andmekaeve

Teksti- ja andmekaeve (text and data mining, TDM) on Euroopa autoriõiguse jaoks uus teema. 2014. aastal valmis Euroopa Komisjoni tellimusel ülevaade selle tegevuse puutepunktidest autoriõigusega²⁵, kuid senini on küsimus reguleerimata ning tegevus ise, kuigi laialt levinud, toimub õiguslikus vaakumis.

2014. aasta detsembris kogunes Haagis 25 eri valdkonna teadlast ja praktikut, mitmel neist seljataga aastakümne jagu töökogemust teksti- ja andmekaevega. Üheskoos sõnastati Haagi deklaratsioon, mis kutsub üles looma innovatsiooni ja teadmiste arengut soodustavat keskkonda, kus uurija võib järgida oma teadmishimu, kartmata oma tegevusega autoriõigust rikkuda ning kohtu alla sattuda. Deklaratsioonis rõhutatakse, et faktid ja ideed pole kunagi olnud autorikaitse all ning see peaks niimoodi ka jääma.²⁶

Teksti- ja andmekaeve ei ole tähtis üksnes teadlastele. Andmete leidmine, struktureerimine ja tõlgendamine on oluline paljudes valdkondades, sh neis, mis seostuvad innovatsiooniga. Ameerika Ühendriikides ja Kanadas toetavad teksti- ja andmekaevet vastavalt õiglase kasutuse printsiibid,²⁷ mida Euroopa autoriõigus ei rakenda. Jaapan kehtestas teksti- ja andmekaeve erandi esimese riigina maailmas 2009. aastal (Jaapani autoriõiguse seaduses § 47 septies). 2014. aastal sai Ühendkuningriigist esimene ELi liikmesriik, mille autoriõiguse seadusesse kirjutati teksti- ja andmekaevet selgelt lubav erand.

Kavandatav direktiiv (artikkel 3) lubab teksti- ja andmekaevet, kuid üksnes reproduktsioonide ja väljavõtete puhul, mida teadusorganisatsioonid teevad teksti- ja andmekaeveks teoste või muu materjali puhul, millele neil on seaduslik juurdepääs teadusuuringute eesmärgil, mis jätab välja ettevõtted ja eraisikud. Seletuskirja andmeil kaaluti ka võimalust kasusaajate hulka mitte piirata, ent piirangutega kolmas variant leiti olevat kõige proportsionaalsem.

Eesti autoriõiguse seadusesse (AÕS) lisandus vastav seadusepügal 2016. aastal, kui lubatavaks tunnistati õiguste objekti töötlemine teksti- ja andmekaeve eesmärkidel ning tingimusel, et selline kasutamine ei taotle ärilisi eesmärke (AÕS § 19 lg 3¹). On tähelepanuväärne, et Eestis ei piiratud kaeveluba üksnes teadusasutustega, ent see-eest kehtib meil teine, äriliste eesmärkide piirang.

Äripiirang puudutab ennekõike idufirmasid, millest paljud vajavad teksti- ja andmekaevet teenuste väljatöötamiseks, et hinnata tulevikuväljavaateid ja äriidee kõlbulikkust, kuid tihti ka valmivate teenuste enda toimimiseks. Õnneks on ELi direktiivi väljatöötamise käigus valitud poliitikaversioon, mis ei keela ärilist andmekaevet, nii et ülikoolide kõrvalfirmadele jääb uks avatuks, kuid suurem osa idufirmasid ei saa ennast parimagi tahtmise korral teadusasutuseks väita.

Idufirmade edendamise globaalse võrgustiku Ühinenud Idufirmad ehk Allied for Startups Euroopa juht Lenard Koschwitz on kirjutanud: „Varem on Komisjon kaalunud poliitikat, mis toetab mitte üksnes teadus- ja arendustegevust, vaid ka idufirmasid ja innovatsiooni, mis toob kaasa uued töökohad ja majanduskasvu. Hiljem otsustas juhtkond siiski, et see segaks teksti- ja andmekaeve litsentsituru toimimist ärisektoris, peamiselt eluteaduste vallas. Kui Komisjon tahtis kaitsta andmevaldajaid selle marginaalse äritulu kadumise eest, võinuks ta anda neile aega iganenud ärimudeli restruktureerimiseks või teha lihtsalt erand eluteaduste terviseandmetele.“ Koschwitz nendib, et Euroopa keerab suuremale osale digimajandusest selja ning jääb veebimaailmas otsusekindlalt XIX sajandi arusaamade juurde.²⁸

Max Plancki innovatsiooni ja konkurentsivõime instituut pooldab märksa liberaalsemat lähenemist ning soovitab laiendada õigust teksti- ja andmekaeveks igaühele.²⁹

Teksti- ja andmekaeve praegust ebamäärast legaalset staatust peab üheks Euroopa teaduse edenemise takistuseks ka teadusülikoolide võrgustik LERU (League of European Research Universities, Euroopa teadusülikoolide liiga), mille seisukoht muuhulgas viitab teaduskirjastuste püüdlustele nende andmebaasides toimuva teksti- ja andmekaeveks litsentse müüa: „Teadusraha peab kuluma teadusele, mitte kirjastajatele.“³⁰ Teadus vajab andmekaevet muuhulgas selleks, et saaksid areneda tehnikad ja süsteemid, millega mõõdetakse publikatsioonide vahelisi seoseid, teadlaste, uurimisrühmade ja teadusasutuste mõju ning efektiivsust, see kõik on teaduse paremaks suunamiseks oluline tagasiside, kuid tagasiside enda tõhususe tagab vaid mõõtetehnikate konkurents. Teaduse mõõtmiseks vajalikud andmed on tänapäeval koondunud peamiselt kahte suurde kommertsandmebaasi, mille omanikud ei taha anda isegi tavapärase juurdepääsu ostnud teadlastele õigust andmekaeveks, vaid püüavad müüa selleks oluliselt kallimaid piiratud õigustega erilube. Kuna uusi mõõtesüsteeme võib loota pigem idufirmadest kui riiklikest ülikoolidest, põlistavad kunstlikud andmekaevepiirangud senist olukorda, annavad turgu valdavatele monopolidele võimaluse takistada uute konkurentide teket ning lõpuks ka kogu tänapäevase teaduse arengut. Samamoodi tuleks arvestada, et andmekaeveta oleks plagiaadituvastus võimatu, kuid levinud plagiaadituvastustarkvara on valdavalt kommertsiaalne, plagiaadi tõhus leidmine on aga teaduses ja hariduses äärmiselt vajalik.

Tähelepanu väärib, et andmekaeve lubamine teadusasutustele ei välista automaatselt igasugust muud andmekaevet. Iseenesest võiks seaduslikult ligipääsetavate andmete ja tekstide massiline kasutamine seejärel endiselt vaba olla, kuni sellega ei teki muid probleeme, nt ei rikuta andmebaaside autoriõigust või ei segata massiliste päringutega internetiteenuse toimimist. Senise autoriõiguse seisukohalt ei ole otseselt alust keelata muidu igati kättesaadavate andmete kaeve lihtsalt seepärast, et tegu on kaevega. Ohtlikuks muutub andmekaeveloa niisugune formuleering alles koos järgmise punktiga Oettingeri reformikavas, mis püüab võtta andmed autoriõiguse kaitse alla võrdselt päris autorite päris loominguga.

Toorandmete kaitseks toores autoriõigus?

Kolme eelnevaga seostub neljaski teema: katse luua ELi autoriõiguses täiesti uus autoriõiguste tüüp, toorandmete autoriõigus. See sisaldub küll mitte direktiivikavandis, vaid teises Oettingeri päranditompu kuuluvas dokumendis, kommünikees Euroopa andmemajanduse loomisest.³¹

Vajadusest muuta andmed intellektuaalomandi uueks liigiks on Oettinger kõnelnud varemgi, juba 2015. aasta aprillis, kui ta Hannoveris teatas: „Me vajame virtuaalset ja digitaalset omandiseadust, mis hõlmab andmeid.“³² Kommünikeesse jõudis see õigusena mitteisikuandmete kasutamiseks ja kasutamise lubamiseks, mis antakse andmed loonud seadme omanikule või pikaajalisele kasutajale. Tekstis kasutatud ingliskeelne väljend „data producer“ mõjub siinkohal mõnevõrra eksitavalt, kuna jutt käib mitte niivõrd andmete loojatest, kuivõrd valdajatest. Euroopa kontinentaalse autoriõiguse seisukohalt on niisugune uus „autoriõigus“ juba mõiste väärkasutamine, kuna autorite kaitseks ja uute teoste loomise motivatsiooniks mõeldud eksklusiivõigused loomingule laiendatakse millelegi, mis pole looming, ja kellelegi, kes pole autor.

Võimalust määratleda andmeid omandina on õiguskirjanduses mingil määral analüüsitud, kuid valdav osa käsitlusi piirdub isikuandmetega. Nende kaitse senises õiguses on aga Euroopa Komisjonis võetud suunaga vastupidine: kõne all on andmete leviku piiramisõiguse andmine mitte andmete subjektile, kelle kohta need andmed käivad, vaid andmete valdajale, kelleks on andmed tootnud seadme omanik või valdaja. Juba siia on kätketud ebamäärasus ja huvide konflikt, mida Oettingeri ettepanek teps lahendada ei aita.

Kommünikees kõneldakse küll vajadusest tagada erandid, millega andmetele pääseks ligi ka seadme tootja ning avaliku sektori asutused, kuid niisugused erandid ei aita juriidilist olukorda selgemaks muuta. Paratamatult jäävad tarbijate ja ettevõtete käsutuses olevate ja avalikus ruumis paiknevate seadmete toodetud andmetest huvitatuks mitmed osapooled, kelle huvid on sageli vastandlikud. Autojuht soovib, et tema ja ta tegevuse kohta liiguks võimalikult vähe iseloomustavaid andmeid, masina tootja on aga huvitatud andmetest nii masina tehnilise näitaja ja keskkonna kui ka juhi liikluskäitumise kohta. Üldjoontes samu andmeid tahab kindlustusfirma, keda huvitab nii üldine liiklusstatistika kui ka konkreetse juhiga seotud riskid. Kui need andmed on juba kord olemas, võivad nendest huvituda ka nt politsei ja maanteeamet. Kes on aga seadme valdaja, kellele tuleks anda otsustusõigus andmete leviku üle ja ilmselt ka õigus nende müügiks, ning kuidas tuleks seadustes kirjeldada selgelt määratletud (nagu Euroopa Komisjon nõuab) erandid avalikes huvides õigustatud ligipääsuks kõigile asjassepuutuvatele osapooltele, kui uue õiguse juurutamisel peab autoriõigus kehtestama ühesugused ja universaalsed reeglid kõigi võimalike seadmete kohta üleüldse?

Praegu on andmed kaitstud peamiselt kahel viisil: sisuna andmebaasides, mis on struktureeritud andmekogumid ja millesse Euroopa kohtu lahendite kohaselt peab autoriõigusliku kaitse sünniks olema piisavalt panustatud³³, ning isikuandmetena, mis puudutab andmeid vaid sel määral, mil need käivad eraisiku kohta. Osa andmetest võib kaitsta ka ärisaladus, kuid see on väga spetsiifiline kaitsevorm, mis enamikku inimesi ei puuduta ning millel pole kuigivõrd tegemist loomingu ega autorsusega.

Kuna andmebaasid on kaitstud, tekivad n-ö andmeomanikel probleemid peamiselt etapis, mil andmed on juba fikseeritud, kuid neid pole veel andmebaasi kogutud. Arusaadavalt on nt arvukalt mõõteseadmeid paigaldanud firma huvitatud, et mõõtmiste tulemused oleksid kättesaadavad üksnes neile endile, ent kui konkurent pääseb andmetele ligi enne nende kogumist andmebaasi, ei ole neil autoriõiguslikku kaitset, ärisaladuseks kvalifitseerumine võib olla vaieldav ja kui jutt ei käi isikuandmetest, pole otsest põhjust, miks konkurent omandatud andmeid kasutada ei võiks, eriti juhul, kui toimib n-ö infokommunism ehk ka algsele omanikule jäävad andmed alles. Otseselt võttes pole ta sel juhul kaotanud muud peale mõningase konkurentsieelise, ehkki ka see ei pruugi olla suur, kui andmeile ligipääsenul pole samasugust oskusteavet või kasutab too andmeid hoopis teisel eesmärgil. Viimasel juhul lisandub eetikaküsimus, kas hobusel on õigus koera alt heinu napsata, kui too ei söö ise ega anna ka teisele.

On ilmne, et andmemajanduse seisukohalt on tegu probleemiga. Kuid see ei ole autoriõiguse probleem. Niisuguste andmete ligipääsukaitse küsimus ei ole universaalne, suurt osa ühiskonnas käibivatest andmetest ei puuduta see üldse. Avalikus sektoris toodetakse andmeid avaliku raha eest ning seega on ühiskonnal kõrgendatud huvi, et need oleksid võimalikult suurel määral avaandmed, ainult isikuandmed on vaja anonümiseerida. Samuti pole sellist probleemi valdkonnas, kus andmed tekivadki alles andmebaasi sisestatuna (nt mitmesugused müügi- ja turundussüsteemid). Küsimus kerkib üksnes juhul, kui tegu on infotehniliste mõõturitega, mida rakendatakse ärieesmärgil. Järelikult tuleks see lahendada infotehnoloogia ja äri kontekstis: kaaluda tuleb ärisaladuse mõiste võimalikke määratlusi ja tagada õiguslik kaitse mõõdikutega seotud infosüsteemidele, mitte surudes autoriõigusse midagi, mis Euroopa autoriõiguse põhiprintsiipide kohaselt sellesse ei kuulu.

Toorandmete autoriõigus tooks taas esile kõik need probleemid, mis on loetletud teksti- ja andmekaeve piirangute juures, ning oleks õigupoolest suurim võimalik takistus igasuguse andmekaeve mõistliku kasutamise ees. Kuna andmete seesugune vääritine kaitse lajatataks universaalselt kõigile andmetele, sh metaandmetele, sõltumata nende sisust või allikast, takistaks see eri sektorite idufirmade arengut, kes tarvitavad kõikvõimalikke andmeid uuel, varem kavandamata viisil, infotehnoloogilist informatsiooni laiemalt, kuid ka teistest allikatest pärinevate andmete kasutamist analüüsideks kolmandas ja avalikus sektoris. Riiklikule statistikale võib ju erandi ette näha, kuid kogu tänapäevasest andmemajandusest moodustab see vaid osa, majandussektori ja -valdkondade vahel on eri päritolu andmete ristkasutus valdav ning selle lahmiv piiramine toob kaasa kas uued üleüldised probleemid või piirangute eiramise, mispuhul jääb küsitavaks, milleks niisugust hea õigustava räiget rikkumist üldse tarvis on.

Mida peaks tegema, kuid ei tehta?

Reformikavas on uus, pisut laiendatud autoriõiguse erand haridusele. Esmapilgul näib see veidi avaram kui teaduse ja hariduse erandid infoühiskonna direktiivi paragrahvis 5(2)(c) ja 5(3)(a) ja (n). Tähtsaima uuendusena lubab uus hariduserand teha kaitstud materjali õpilastele kättesaadavaks ka üle võrgu ja mitte ainult haridusasutuse ruumides (artikkel 4, lg 3).

Ometi on kavandis piiranguid, mis erandi kasulikkust kahandavad. Eelkõige klausel, mille eest võitlesid peamiselt Saksa teaduskirjastajad: erandeid ei kohaldata üldiselt või teatud liiki teoste või muu materjali suhtes, kuivõrd asjakohased litsentsid, millega lubatakse lõikes 1 kirjeldatud toiminguid, on turul kergesti kättesaadavad (artikkel 4, lg 2). Saladust teaduskirjastajate huvidele pühendumisest ei tehta: tehingukulude vähendamine ei tähenda tingimata, et õiguste omajate tulud või litsentsitasud väheneksid. Õiguste ulatus ja tingimused tagavad, et õiguste omajad kannaksid minimaalset kahju. Mõju nende valdkondade väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (eelkõige teadus- ja õppematerjalide kirjastajad) ja nende ärimudelitele peaks seetõttu olema piiratud.

Artikkel 5 annab mäluasutustele õiguse teha koopiaid teostest või muust materjalist, mis on püsivalt nende kogudes, mis tahes vormis või mis tahes andmekandjal, kui ainus eesmärk on selliseid teoseid või muud materjali säilitada, ja sellises ulatuses, mis on vajalik kõnealuseks säilitamiseks, kuid mitte neid koopiaid kättesaadavaks teha.

Kavand ei sisalda õigust remiksile, paroodiale, pastišile jt taasloometehnikatele ega üle Euroopa Liidu kehtestatavat panoraamivabadust. Niipalju siis häälekatest lubadustest Euroopa autoriõigus XXI sajandisse, digitaalse maailma ja iseendaga kooskõlla viia.

Paralleelselt uue autoriõiguse direktiivi ettevalmistamisega on kulgenud WIPO (World Intellectual Property Organization, maailma intellektuaalse omandi organisatsioon) Marrakechi lepingu ratifitseerimise ettevalmistamine, õieti küll sellega viivitamine. Leping kehtestab teatavasti autoriõiguse erandid, mis teevad nägemis- ja lugemispuudega inimestele teosed kättesaadavaks (audioformaadis, Braille’ kirjas ja suures trükis). Leping jõustus 2016. aasta septembris, kuid mitte USAs ja Euroopa Liidus. Leppeni jõudmist on takistanud kirjastus- ja meelelahutustööstuse lobitöö, sest kahtlemata pole nad huvitatud autoriõiguse uutest eranditest. Euroopa Liidus lisandusid äriringkondade pingutustele ka mõne liikmesriigi vastuhääled (Soome, Prantsusmaa, Ungari, Itaalia, Leedu, Tšehhi, Rumeenia ja Ühendkuningriik), kes väitsid, et nende probleemide lahendamine ei ole Euroopa Liidu pädevuses, selle väite on Euroopa kohus tagasi lükanud. Eesti AÕS muide arvestab vaegnägijate õigustega. Saksamaa on ministrite tasandil püüdnud leppesse suruda kirjastustele kompensatsiooni maksmist, sellal kui nende suurkirjastused on tavapärasest veidi madalamat profiili hoidnud. Britid on püüdnud tulevasse direktiivi lisada klauslit, et kui liikmesriigile on teada, et siseturul on alternatiivsetes formaatides teos mõistliku hinnaga saadaval, siis nende formaatide pakkujate ärihuvides puuetega inimestele tasuta koopiaid ei jagata (sellega üritatakse Euroopa Liidus kehtestada samasugust seadust, nagu Ühendkuningriigis juba kehtib).

23. märtsil lükkas europarlamendi õiguskomisjon need ettepanekud tagasi, kuid kuni Marrakechi lepingu ratifitseerimiseni pole kindel, kas vastav direktiiv hakkab käsitama nägemispuudega inimestele ligipääsetava hariduse ja lugemisvara võimaldamist inimõiguse tagamisena või autoriõigusliku probleemina.³⁴

Olukord on suurepärane, kuid mitte lootusetu

European Digital Rights (EDRi, üleeuroopaline kodaniku- ja inimõiguste organisatsioone ühendav võrgustik, mis tegeleb peamiselt õigustega digitaalvallas) on esitanud Euroopa Komisjonile nõude reformipaketi koostamise protsessi puutuvat dokumentatsiooni näha, kuivõrd nende hinnangul peegeldab reformipakett pigem rahakate huvigruppide lobitööd kui mõjuhinnangute ja avalike konsultatsioonide tulemusi. Samuti leiab EDR, et kui komisjon on kavandanud massilise tsensuuri sisseviimise kogu internetti laaditava materjali kontrollimiseks, mis on seniste seaduste taustal vähemalt kummastav, peaks ta olema valmis oma kaalutlusi tutvustama. Komisjon ei kavatse mingit läbipaistvust ilmutada.³⁵ Pole ka kuigi palju lootust teada saada, kes ja kuidas täpselt tellib muusikat Marrakechi lepingu ratifitseerimise dokumentide koostamisel. Euroopa Liidu Nõukogu ega selle alalised esindajad ei soovi läbipaistvuse registriga³⁶ ühineda.³⁷

Praeguseks on Euroopa Parlamendi komisjonid formuleerinud autoriõiguse reformipaketi suhtes oma seisukohad. Nii leiab siseturu ja tarbijakaitse komisjoni ettekandja Catherine Stihler, et teksti- ja andmekaeve erand on liiga kitsa sihtgrupi tõttu kontraproduktiivne ning hariduserandit tuleks laiendada ka kultuuri- ja mäluasutustele, mis tegelevad hariduse andmisega. Avardada tuleks ka 5. artiklis toodud erandit mäluasutustele ning lisada säilitamisfunktsioonile uurimis-, haridus- ja kultuuriline kasutus. Kirjastajatele täiendavat autoriõigust andva artikli 11 soovitab Stihler üldse ära jätta. 13. artiklis ette nähtud totaalset seiret Stihler õigeks ei pea ning soovitab selle ja tõhusaid sisutuvastustehnoloogiaid käsitlevad punktid välja jätta. Stihleri ettekandes on 13. artiklile lisatud punkt kasutajate loodud sisu kohta, mille järgi füüsiline isik võib kasutada olemasolevat ja avalikuks tehtud teost uue teose loomiseks ‒ küll üksnes tingimusel, et uut teost kasutatakse mitteärilisel otstarbel.³⁸ Algatusena tuleb seda kahtlemata tervitada, ehkki tänapäeval on juba keeruline mitteärilisi otstarbeid leiutada, kuna üldsusele suunamine käib enamasti äriliste platvormide kaudu.

Kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamuse kohaselt tuleks 11. artiklis kehtestatava täiendava autoriõiguse tähtaega vähendada 20 aastalt kolmele. Teksti- ja andmekaeve erandit soovitatakse täiendada käsuga, et protsessi käigus tekkinud koopiad tuleb protsessi lõpus hävitada (arvestamata vajadusega teadustulemusi verifitseerida), ning leitakse, et õiguste omanikud peaksid teksti- ja andmekaeve eest kompensatsiooni saama. Komisjon soovitab lülitada uude direktiivi mitteärilise panoraamivabaduse (praegu on panoraamivabaduse ulatus iga riigi enda otsustada). Konservatiivist ettekandja Marc Joulaud Prantsusmaalt näib arvavat, et iga autoriõiguse erand tähendab tingimata kahjutegemist õiguste omajale ning nõuab neile kompensatsiooni nt hariduslike erandite eest. Samas soovib kultuuri- ja hariduskomisjon erandit, mis lubaks kasutada olemasolevaid teoseid uute loomiseks ning võimaldaks kasutajatel kaitsta oma õigusi.³⁹

Tööstuse, teadusuuringute ja energeetika komisjon soovitab samuti lubada igaühel teksti- ja andmekaevega tegelda.⁴⁰

Õiguskomisjon avaldas oma ettekande 10. märtsil. Ettekandja Therese Comodini soovitab teksti- ja andmekaeve õiguse anda igaühele, kel on legaalne ligipääs uuritavale materjalile. Kurikuulus täiendava autoriõiguse artikkel 11 lg 1 on asendatud uuega: „Liikmesriigid annavad ajakirjandusväljaannete kirjastajatele õiguse esindada neis väljaannetes sisalduvate kirjandusteoste autoreid ning õiguse pöörduda kohtusse nende autorite õiguste kaitseks oma nimel seoses oma väljaannete digitaalse kasutamisega.“ Samas, kurikuulsast 13. artiklist on kohustuslik lausseire ja tõhusad sisutuvastustehnoloogiad välja võetud, vahendusplatvormi vastutus on piiratud nende teenusepakkujatega, kes on otseselt seotud kasutajate üleslaaditud sisu kättesaadavaks tegemisega (mitte ei paku passiivselt hoiuruumi) ning kellelt eeldatakse proportsionaalseid meetmeid, et õiguste omajad kahju ei saaks. Samas on seletuskirja 39. punkt praktiliselt muutmata jäetud ning seal on sisutuvastustehnoloogiad alles.⁴¹ Õiguskomisjon on piirdunud algse reformikava kõige kahjulikumate punktide parandamisega, kuid pole oma ettekandesse lülitanud siseturu ja tarbijakaitse ning kultuuri- ja hariduskomisjoni ettekannetes leidunud ettepanekuid kasutajate loodud sisule tehtav erand uude direktiivi sisse kirjutada.

Päev pärast õiguskomisjoni ettekande avaldamist ilmus Euroopa kirjastajate nõukogu (European Publishers Council, organisatsioon, mis koondab Euroopa meedia suurkorporatsioonide, nagu Reuters, Axel Springer, Elsevier, Burda, Egmont, Bonnier, Guardian, Financial Times, Schibsted jt juhte) raevukas reaktsioon, kus väideti, et ajakirjanduslik sisu kuulub kirjastajatele, kirjastajatele täiendava autoriõiguse andmine ei ohusta kuidagi linkimist ning Comodini ja õiguskomisjoni pakutav lahendus takistab perverssel kombel ajakirjandusliku sisu kättesaadavaks tegemise uuenduslikke lahendusi.⁴²

12. aprillini said muudatusettepanekuid esitada europarlamendi poliitilised ühendused. Lisandunud on sotsialistide, roheliste, osa liberaalide ja vasakradikaalide ettepanek kehtestada panoraamivabadus. Rohelised ja sotsiaaldemokraadid on pidanud vajalikuks kaitsta avalikku omandit, et ei juhtuks nii nagu hiljuti Saksamaal, kus juba avalikus omandis olevate teoste digiteerimise puhul on üritatud maksma panna uut autoriõigust. Saksa konservatiiv Angelika Niebler, keda eespool juba mainisime, on teinud ettepaneku teksti- ja andmekaeve teema üldse direktiivist välja visata. Sotsiaaldemokraadid soovitavad lubada ka kommertsiaalset kasutajate loodud sisu. Suuremate fraktsioonide parandusettepanekuid pole veel avalikustatud, oodata võib kõike ja kindel pole õieti miski.

Praeguse seisuga võib ehk loota, et lingimaks jääb uuest direktiivist välja ning teksti- ja andmekaeve erandit laiendatakse. Mai algusse on kavandatud muudatusettepanekute arutelu ja enne jaanipäeva kavatsetakse ettekande üle plenaaristungil hääletada. Protsessil tasub silma peal pidada.

Eestil on aeg sõna sekka öelda

Kogu protsessi üks võtmeid on praegune seis Euroopa Komisjoni autoriõiguse poliitikas, mida hiljuti kirjeldas ajakiri Politico. Eelmine digivolinik Oettinger ei tunne digiteemasid ega tahagi tunda (enda sõnul eelistab ta kodus wifile pudelit bordood, võrguneutraalsuse toetajaid võrdleb aga Talibaniga), kuid vanad europoliitikud hindavad kõrgelt tema äraostetust Euroopa traditsioonilise koopiatööstuse poolt, mistõttu Oettinger ka uues ametis sisuliselt jätkab teema juhtimist komisjonis. Andrus Ansip, kes nime poolest praegu digivaldkonda juhib, on ennast kunagiste ACTA- (The Anti-Counterfeiting Trade Agreement ehk võltsimisvastane kaubandusleping) aegade taustal üllatavalt ja kiiduväärselt kompetentseks töötanud. Ehkki teda nähakse uue digitööstuse ja väikefirmade eestseisjana, on ta nähtavasti aga praktiliselt loobunud katsetest nende heaks midagi olulist teha, sest vana tööstuse rahaga paneb Oettinger kõik seisma. Euroopa Liidu autoriõigusest on saanud lahinguväli, kus kohaliku koopiatööstuse palgatud poliitikud sõdivad Ameerika IT-korporatsioonidega ning Euroopa IKT, idufirmad, teadus, avalik sektor ja kodanikuühiskond jäävad lihtsalt sõjale jalgu.⁴³

Samaviisi kulgeb autoriõiguse kujundamise protsess Euroopas juba pikemat aega. 2012. aasta lõpus algatas Euroopa Komisjon autoriõiguse arutelu, mis pidi olema osapoolte struktureeritud dialoog ametliku pealkirjaga „Litsentsid Euroopale“ (Licences for Europe)⁴⁴. Litsentsiäri oli ainus vaatenurk, millest kõiki probleeme vaadati. Kaasatud organisatsioonide seas moodustasid tööstuse esindajad üle 3/4⁴⁵ ning internetikasutajaid esindavad organisatsioonid lahkusid peagi mitmest töögrupist, sest dialoog ei olnud neis tingimustes võimalik.⁴⁶ Sellises olukorras on sümboolselt asjakohane, et „Litsentsid Euroopale“ saidi avalehel ilutsevad kõrvuti kolm ligipääsu piiramise märki ‒ ^TM, © ja ® ‒, vähimagi vihjeta avaliku omandi, vabakasutuslitsentside ja -erandite olemasolule.⁴⁷ Kui harilikult nähakse kultuuris ühiskonna lahutamatut osa ja inimesi siduvat ühishüve, siis autoriõiguse kujundajad Euroopas mõistavad seda vaid potentsiaalse eraomandina, mille jaoks ainumõeldav lahendus on täiemahuline erastamine ja tarastamine.

Kuni Euroopa seadusruumi korraldatakse sel moel, pole mingit ohtu, et Euroopa IKT-firmade innovatsioon Ameerika Räniorule tõsist konkurentsi pakuks. Kunstlike piirangutega pärsitakse eelkõige Euroopa enda majanduse arengut. Nüüd võiks Eesti oma head mainet kasutada ja panna autoriõiguse reformi vedama reaalse idufirmade kogemuse ja tervest mõistusest lähtuva õigusloometava.

Tõepoolest, Euroopa Liidu autoriõiguse uuendamises osaleb ka Eesti. Justiitsminister Urmas Reinsalu kordas valitsuse pressikonverentsil 17. novembril 2016 Oettingeri luulelist häma digitaalse sisu suurema valiku võimaldamisest ning selle kättesaadavuse parandamisest ning võttis enda, valitsuse ja Eesti seisukoha kokku järgnevalt: „Eesti toetab üldjoontes autoriõiguse reformipaketti tervikuna, kuna enamik selle ettepanekuid aitab kaasa digitaalse ühtse turu paremale toimimisele, mis on olnud Eesti üheks prioriteediks autoriõiguse valdkonna uuendamisel.“⁴⁸

Sellest võib jääda mulje, nagu Eesti toetaks lingimaksu ning et nt muuseumide infosüsteemi juurde tuleks luua seniolematu tehnoloogia põhjal ja teadmata summade eest robotjurist. Õnneks päris nii ei ole ja tegelik seisukoht on esitatud justiitsministeeriumi dokumendis⁴⁹, kust võib lugeda, et Eesti suhtub direktiivikavandi mõnesse punkti ettevaatlikult ning mitmed sidusgrupid, sh majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, kultuuriministeerium ja õiguskantsleri kantselei, peavad ülalkirjeldatud meetmeid ebaproportsionaalseteks, ebatõhusateks ja olemasoleva õigussüsteemiga vastuolus olevateks.

Oleks asjakohane, kui IT-majanduses edumeelset mainet püüdva Eesti eurosaadikutel ja valitsusel oleks autoriõiguse reformi asjus selged, läbimõeldud ja faktipõhiste argumentidega toestatud seisukohad. Meie poliitikud peaksid suutma mitte ainult teiste kõrval rivis kuidagiviisi hääletada, vaid ka debatis osaleda ning hiljem Eestis neile inimestele silma vaadates, kelle elu otsus mõjutama hakkab, kedagi naerma ajamata selgitada, miks nad langetasid otsuse just niiviisi, nagu nad seda tegid. Eriti sügavalt peaksid poliitikud suutma silma vaadata noortele, kelle olevikku ja tulevikku nende otsused mõjutama hakkavad.

Kahjuks on lõhe justiitsministri lapsesuu ja justiitsministeeriumi tegeliku seisukoha vahel üsna iseloomulik autoriõiguse mõistmise üldisele tasemele nii Eesti poliitikas kui ka ühiskonnas laiemalt. Ehkki Reformierakonna valitsused Eesti autoriõiguse seaduse reformikava nime poolest tööplaanis hoidsid, mattus plaan lootusetult tolmu juba ammu enne viimast valitsusevahetust, mille järel autoriõiguse reform valitsuse tööplaanist kadus. Varem, kui reformiks veel reaalne lootus oli, tehti justiitsministeeriumis sellega tõsist tööd ning mitmeid asjaosalisi kaasates jõuti ka oluliste kokkulepeteni. Avalikkuses pole autoriõiguse fundamentaalseid probleeme eriti arutatud ning mitmetest valikukohtadest ei ole Eesti ühiskond isegi teadlik, rääkimata konsensusest huvide tasakaalu kindlustavate lahenduste asjus. Seepärast tasuks autoriõiguse reformi vaibumist Eestis võtta võimalusena alustada mõtestatud ja süvitsi minevat avalikku arutelu. Probleeme analüüsimata ja lahendustes kokku leppimata ei suuda õiguses toimuvat mõista ja informeeritud otsuseid vastu võtta ei need, kelle elu õiguse muutmine mõjutama hakkab, ega need, kes teiste elu selle kaudu muudavad. Ainult nii saab tekkida reaalne ühiskondlik konsensus, mitte pelk poliitiline näivus.

 

1 Julia Reda. Ettekande projekt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ (autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas) rakendamise kohta. Euroopa Parlament, 15. I 2015. http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//NONSGML+COMPARL+PE-546.580+02+DOC+PDF+V0//ET&language=ET

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29/EÜ. 22.05.2001. http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32001L0029

3 Euroopa Komisjon. Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv autoriõiguste kohta digitaalsel ühtsel turul. Brüssel, 14.09.2016 http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:52016PC0593

4 Ingliskeelsele terminile ancillary copyright ei ole eesti keeles juurdunud vastet, kuna teemat meil praktiliselt ei kajastata ning ka inglise keeles on seda aeg-ajalt püütud asendada eufemismidega. Jäime kohmaka vaste „täiendav autoriõigus“ juurde, mida on kasutatud Eesti justiitsministeeriumi materjalides.

5 Chris Spillane, Tweeting journalism could breach copyright says Commission official. – Politico 11. I 2017.http://www.politico.eu/pro/tweeting-journalism-could-breach-copyright-says-commission-official/

6 Mike Masnick. Europe Is About To Create A Link Tax: Time To Speak Out Against It. Techdirt 14. VI 2016. https://www.techdirt.com/articles/20160614/00545434700/europe-is-about-to-create-link-tax-time-to-speak-out-against-it.shtml

7 Liam Tung. Germany wants Google to give up its secret search sauce. – ZDNet 16. IX 2014. http://www.zdnet.com/article/germany-wants-google-to-give-up-its-secret-search-sauce/

8 Gesetz über Urheberrecht und verwandte Schutzrechte, § 87f ja 87ghttps://www.gesetze-im-internet.de/urhg/

9 Christophe Geiger, Oleksandr Bulayenko & Giancarlo Frosio. Opinion of the CEIPI on the European Commission’s copyright reform proposal, with a focus on the introduction of neighbouring rights for press publishers in EU law. Université de Strasbourg 26. XI 2016. http://www.ceipi.edu/fileadmin/upload/DUN/CEIPI/Documents/CEIPI_Opinion_on_the_introduction_of_neighbouring_rights_for_press_publishers_in_EU_final.pdf

10 https://digitalnewsinitiative.com/

11 Germany’s highest court rejects Yahoo content payment case. DW 23. XI 2016.http://p.dw.com/p/2T6aF

12 Communia Association. Position paper: New Rights for Press Publishers 14.12.2016. http://www.communia-association.org/wp-content/uploads/2016/12/COMMUNIAPositionPaperonNewRightsforPressPublishers-final.pdf

13 Julia Reda. Last-minute attempt to sneak “snippet tax” into copyright report. 6. VII 2015https://juliareda.eu/2015/07/last-minute-snippet-tax/

14 Synopsis report on the results of the public consultation on the role of publishers in the copyright value chain. Euroopa Komisjon, 14. IX 2016.http://ec.europa.eu/information_society/newsroom/image/document/2016-37/synopsis_report_-_publishers_-_final_17048.pdf

15 Liam Tung. Google stops displaying news snippets from German publishers that sued it. – ZDNet 2. X 2014. http://www.zdnet.com/article/google-stops-displaying-news-snippets-from-german-publishers-that-sued-it/

16 Steve Dempsey. Neighbouring rights and wrongs of European copyright law. ‒ Independent 12. VI 2016. http://www.independent.ie/business/neighbouring-rights-and-wrongs-of-european-copyright-law-34792113.html

17 Geiger ja teised.

18 Natalia Mileszyk. Commission’s proposal on new rights for press publishers: A terrible solution good for no one. Communia, 14. XII 2016. http://www.communia-association.org/2016/12/14/commissions-proposal-new-rights-press-publishers-terrible-solution-good-no-one/

19 Ruth Coustick-Deal. The link tax law is leaked, and it looks like it was written by someone who has never used the Internet. ‒ Openmedia 31. VII 2016. https://openmedia.org/en/link-tax-law-leaked-and-it-looks-it-was-written-someone-who-has-never-used-internet

20 Vahur Puik, Digitaalne kultuuripärand ehk Laseme Pääsukese puurist välja. – Sirp 20. III 2014. http://www.s2irp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/2014-03-20-15-23-23/

Vahur Puik, Jälle Pääsukesest. Ehk vanadest fotodest Muisis ja mujal. 2. osa. – Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb, 6. II 2014. http://blog.erm.ee/?p=4279

21 Oop, MUIS, Kõks ja juriidiline kirjaoskus. – Hajameelne, 21. X 2012. http://hajameelne.blogspot.com.ee/2012/10/muis-koks-ja-juriidiline-kirjaoskus.html

22 Joe McNamee. EU Copyright Directive – privatised censorship and filtering of free speech. EDRi, 10. XI 2016.https://edri.org/eu-copyright-directive-privatised-censorship-and-filtering-of-free-speech/

23 Informatsioon ja Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni poolt algatatud autoriõiguse reformipaketi kohta. Justiitsministeerium, 4. XI 2016. http://m.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/2d7ed9d8-87fa-40f9-932b-8c015af1e16c

24 Vt ka Lenard Koschwitz. EU copyright directive means trouble for our startups. Euractiv, 13. IV 2017.https://www.euractiv.com/section/digital/opinion/eu-copyright-directive-means-trouble-for-our-startups/

25 Paul Triaille et al. Study on the legal framework of text and data mining (TDM). 2014.http://ec.europa.eu/internal_market/copyright/docs/studies/1403_study2_en.pdf

26 Haagi deklaratsiooni koduleht. http://thehaguedeclaration.com/

27 Science Europe. Text and Data Mining and the Need for a Science-friendly EU Copyright Reform. Briefing Paper. Aprill 2015. http://www.scienceeurope.org/wp-content/uploads/2015/04/SE_Briefing_Paper_textand_Data_web.pdf

28 Lenard Koschwitz.The EU just told data mining startups to take their business elsewhere. Euractiv 6. IX 2016. http://www.euractiv.com/section/digital/opinion/the-eu-just-told-data-mining-startups-to-take-their-business-elsewhere/

29 Max Planck Institute for Innovation and Competition. Position Statement of the Max Planck Institute for Innovation and Competition on the Proposed Modernisation of European Copyright Rules. Part B. http://www.ip.mpg.de/fileadmin/ipmpg/content/stellungnahmen/MPI-Position-Paper_TDM_2017-01-14-corr_def.pdf

30 LERU Statement: The Right to Read is the Right to Mine. 19. X 2015. http://www.leru.org/files/general/LERU%20statement%20-%20The%20Right%20to%20Read%20is%20the%20Right%20to%20Mine.pdf

31 European Commission. Communication on Building a European Data Economy. https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/news/communication-building-european-data-economy, lk 13.

32 Oettinger: Wer die Daten hat, hat die Macht. – Zeitschrift für Compliance 2/2015, lk 41. http://www.compliancedigital.de/.download/123622/zfc_20150202.pdf

33 CJEU, C- 203/02, para. 31, GRUR Int. 2005, 247 – BHB v. William Hill; C-338/02, paras. 19–38, GRUR Int. 2005, 243 – Fixtures Marketing Ltd v. Svenska Spel AB; C-444/02, paras. 38–53, GRUR Int. 2005, 239 – Fixtures Marketing Ltd v. Organismos prognostikon agonon podosfairou AE (OPAP); C-46/02, paras. 34–49, GRUR Int. 2005, 244 – Fixtures Marketing Ltd v. Oy Veikkaus Ab. Vt ka Leistner, The Protection ofDatabases, rmt Derclaire (ed.), Research Handbook on the Future of EU Copyright, 2009, lk 427 (438).

34 From Marrakesh to Brussels: the long arm of the EU copyright lobby. Corporate Europe Observatory, 21.03.2017.https://corporateeurope.org/power-lobbies/2017/03/marrakesh-brussels-long-arm-eu-copyright-lobby

35 Romina Lupseneanu. ENDitorial: Transparency and law-making on EU copyright – mutually exclusive? EDRi, 5. IV 2017. https://edri.org/transparency-and-law-making-mutually-exclusive/

36 http://ec.europa.eu/transparencyregister/public/homePage.do

37 Harry Cooper. New lobbying rules face uncertain future. Politico, 17. II 2017.http://www.politico.eu/article/new-lobbying-rules-face-uncertain-future-europe-transparency/

38 Draft opinion of the Committee on the Internal Market and Consumer Protection for the Committee on Legal Affairs on the proposal for a directive of the European Parliament and of the Council on copyright in the Digital Single Market. http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?type=COMPARL&reference=PE-599.682&format=PDF&language=EN&secondRef=01

39 Draft opinion of the Committee on Culture and Education for the Committee on Legal Affairs on the proposal for a directive of the European Parliament and of the Council on copyright in the Digital Single Market. http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?type=COMPARL&reference=PE-595.591&format=PDF&language=EN&secondRef=01, vt parandusettepanek 56.

40 Draft opinion of the Committee on Industry, Research and Energy for the Committee on Legal Affairson the proposal for a directive of the European Parliament and of the Council on copyright in the Digital Single Market. http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-%2f%2fEP%2f%2fNONSGML%2bCOMPARL%2bPE-592.363%2b01%2bDOC%2bPDF%2bV0%2f%2fEN

41 Draft report on the proposal for a directive of the European Parliament and of the Councilon copyright in the Digital Single Market.http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-%2f%2fEP%2f%2fNONSGML%2bCOMPARL%2bPE-601.094%2b01%2bDOC%2bPDF%2bV0%2f%2fEN

42 Newspaper and magazine publishers slam European Parliament report for dismissing proposal for a Publisher’s Right and prioritising litigation over licensing and cooperation. EPC, 8. III 2017.http://epceurope.eu/newspaper-and-magazine-publishers-slam-european-parliament-report-for-dismissing-proposal-for-a-publishers-right-and-prioritising-litigation-over-licensing-and-cooperation/

43 Joanna Plucinska. Ansip and Oettinger — the odd couple. Politico, 19. IV 2017 http://www.politico.eu/article/digital-europe-andrus-ansip-and-gunther-oettinger-the-odd-couple/

44 https://ec.europa.eu/licences-for-europe-dialogue/en/content/participants.html

45 http://www.laquadrature.net/en/the-eu-commissions-outrageous-attempt-to-avoid-copyright-reform

46 Glyn Moody. The battle to reform 300-year-old copyright law for the digital age. Ars Technica 2. VII 2015. https://arstechnica.co.uk/tech-policy/2015/07/copyright-reform-for-the-digital-age/2/

47 https://ec.europa.eu/licences-for-europe-dialogue/en.html

48 Valitsuse 17. XI 2016 istungi kommenteeritud päevakord. https://valitsus.ee/et/uudised/valitsuse-17112016-istungi-kommenteeritud-paevakord

49 Informatsioon ja Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni poolt algatatud autoriõiguse reformipaketi kohta. Justiitsministeerium, 4. XI 2016. http://m.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/2d7ed9d8-87fa-40f9-932b-8c015af1e16c