Aga nämmutamine ja hääleväristamine kojujõudmise üle on seotud ühe laiema fenomeniga nende mängude puhul. Kõik justkui kardavad midagi. Et midagi läheb hirmsasti nihu. On siis selleks terrorirünnakud, ilged dopinguafäärid vms., igatahes miski on õhus. Seepärast on teravalt tunda, kuidas juba algusest peale püütakse leida iga hinna eest positiivset. Näiteks olen lugenud kreeklastele tehtud komplimendist, et nad ei esinda üldsegi nn. Vahemere maade elustiili, mis seostub mugavuse, lõtvuse ja manjaanatsemisega. Ja kui palju on kiidetud avatseremooniat. See oleks justkui muutunud asjaks omaette, moodustades vähemalt veerandi mängudest endast. Jääb tunne, nagu oleks maja külalistel kange soov rõõmustada pererahvast sellega, et peretütrele komplimenti teha. Aga kuna too pole eriti nägus, siis avastatakse rõõmuga, et tal on ilusad hambad ? ja neist aina räägitakse.

Kokkuvõttes. Mängud on tähtsad, aga Indias, Pakistanis ja mitmel pool mujal on spordiuudistes endiselt esikohal kriket, Ameerikas on golfiuudised sama pulga peal ja kõikjal on vähemalt sama tähtis kohalikus jalgpalliliigas toimuv. Shanghai lähistel valmib sügiseks 300 miljonit maksev vormel 1 superrada, üks Ühendemiraatide ðeik plaanib aga järgmiseks aastaks Dubaisse uut A-vormelite võistlussarja, kus ei konkureeriks enam firmad, vaid iga riiki esindaks üks võidusõiduauto, mida valmistatakse praegu Inglismaal. Sirp arvab, et natsionalism on tõusuteel.