Tants on kõige selgem näide kunstivaldkonnast, mida kõik tahavad ise teha ja mitte keegi ei taha vaadata. Selles mõttes ballett või moderntants tolle tantsu alla ei kuulu, neid saab hinnata. Seal on pikad liinid, viimseni välja sirutatud käteulatus, kehaplastika ja tagatipuks veel ka koreograafia, mis korrastab nii aja kui ka ruumi. Tantsijad moodustavad tähendustest tulvil kujundeid. Kujundid jutustavad meile lugusid paarisuhte karidest või indiviidina ühiskonnas olemise võimatusest. See viimane on eriti magus teema. Konflikt on väljendatud ja tulemus näidatud. Suurepärane tantsija väljendab ennast partnerluses, esituses, loomingulisuses, tagatipuks ka muusikasse tantsimises. Tantsus tuleb esitleda tugevust, tasakaalu, paindlikkust ja väledust. Põnevust ilmub tantsu, kui seal on erilaadseid viskeid, lende ja tõsteid. See kõik pakub vaatajale elamuse. Võrdluses iseendaga mõistab vaataja vägagi hästi, et tulemuse taga on raske töö, et mina nii ei oska.
Ja siis tuleb lavale tants, mis näibki ainult ettevalmistusena. Lavaline tegevus ei vasta varem kirjeldatule ega ka üldisele arusaamale tantsust. Liikuvad kehad ei siruta käsi lõpuni välja, tõstavad küll üles, alguses ühe, siis teise järele, aga juba lasevad ka kätel kukkuda, kuidagi poolikult ja ebakindlalt. Vaataja ei mõista, et mis see siis nüüd oli, kujund allaandmisele või tagasihoidlik võidujoovastus, lugu ei jookse kokku. Laval moodustub grupp, aga teema indiviidi raskustest ühiskonnas välja ei joonistu. Laval ei võrrelda enda keha teise omaga, sest võrdlemine on vaimu pärusmaa, siin tegeletakse füüsisega. Rääkimata muusikasse tantsimisest, tavaliselt neil polegi muusikat. Üks kord tõesti nägin imelist tasakaalu, ka väledust olen näinud, aga ainult selleks see jäigi. Lõpplahendust polnud ja katarsis jäi olemata. Keegi ei kaotanud ega võitnud. Arusaamatu ettevalmistus. Aga millele?
Too tants ei vaja mõtlevat vaatajat, ta ei vaja ka mõtlevat tantsijat, pigem keha, kes teeb tegusid. Kindlasti ei ole ta ka kontseptuaalne. Ta tuleb ja on ning siis järsku enam pole. See pole näide maailmast, see ongi see, mis ta praegu on. Tants, mis ise käivitab olukorrad, tants, millele ei ole ette öeldud, mis ta olema peab. Tants, mis loob kogu etenduse, ideaalsel juhul moodustab ka lavastuse.
Kõige parem on seda tantsu ise tantsida. Kujutage ette, et lülitate välja kõik peas olevad geomeetrilised kujundid, isegi matemaatika, tähendused. Loobute konventsioonidest, võtate lihtsalt aega ja siis täidate selle oma kehaga. Lubate kehal moodustada mustreid, liigute koos teistega, kritiseerimata iseennast. Lõpuks hakkab aeg ja ruum organiseeruma, niikuinii hakkab, aga seda ei suuna mitte koreograaf, seda ei suuna ka tantsija, tegijaks on tants. Nii on võimalik kohtuda millegagi, mida veel ei teata.
Too ettevalmistus ei nõua tulemust. Kui varem ärritas tantsuteadlikku vaatajat laval seismine, mis ei olevat tants, siis too ärritus ei ole kuhugi kadunud. Hoolimata sellest, et nüüd juba taas laval liigutakse, näib see kõhkluse ja pausina. Kui tegemist on tantsija ebakindlusega, siis ma mõistan, aga kui keha laval tegeleb kahtlemisega, siis see on tugev tegu, selle kaudu justkui ostetakse aega juurde. Veel ei otsustata, sageli ei otsustata etenduse lõpuni. Kahtluse käigus ei otsita õiget lahendust, vaid töötatakse lahendust välja, alles luuakse ruumi ja tingimusi, ollakse enesekindlalt kahtluses, et miski saaks ilmneda. Tantsija ei oota ega valmista end ette suureks hüppeks, mida oleks vaatajal muidugi põnev vaadata, sest seal saab kaasa elada. Aga kui ei tea, milleks kogu see ettevalmistus, siis kaob ka huvi ettevalmistuse vastu. Too tants, mis on ettevalmistus, pakub tulevikule võimalusi, sest teda ei huvita aja ja ruumi organiseerimine, mis juba olemas on. Ta tegeleb probleemiga, mitte lahendusega. Ta usaldab keha ja tantsu ennast, annab vastutuse lahenduse eest neile.
Iga inimene tahab osaleda olevikus. Too tants pakub vaatajale lahtist tulevikku, et siis vaataja omatahtsi otsad kokku sõlmiks, kasutades täpselt neid otsi, mis talle parasjagu pihku olid jäänud. Sama võimalust tahab tolle tantsu tantsija pakkuda ka iseendale. Luua midagi, mida ta veel ei tea. Muidugi võiks seda teha treeningsaalis ja tehaksegi, aga tolle tantsu välja pakkumine laval küsib abi vaatajalt: kas saaksime koos tulevikku luua, sest kõik, mida me juba teame, kuulub minevikku.