Kordamine ja kopeerimine on universaalne vorm, eriti iseloomulik traditsioonilisele ja „klassikalisele” kultuurile. Kopeerimisele annab tähenduse selle tegevuse modaalsus – ühel või teisel viisil väärtustav „kõneviis”. Rahvakultuuris on kordamine ja kopeerimine suurel määral kehalis-rituaalne – rütmiseeriv ja hüpnootiline, kollektiivsele alateadvusele suunatud. Klassikalises kultuuris on kopeerimine sakraliseeritud, sümbolite ja müütidega seotud püha traditsioon, mis ulatub väljapoole kultuuri ja seostub inimese ja rahvuse eksistentsiga.
Turukonkurentsi tingimustes saab kunstikultuuri tähtsaimaks eesmärgiks pragmaatika – massi tähelepanu võitmine. Ja mass tahabki kordamist ning sisult lihtsaid ja vormilt efektseid kujundeid. Selle üheks tulemuseks sisutasandi hägustumine ja devalvatsioon visuaalse ja vormilise külje arvel. Suurema sihtgrupi hõlvamiseks ja tähelepanu võitmiseks kasutatakse klišeesid või erinevate stiiliallikate kokkusegamist. Nii sünnivad üleilmsed popmuusika trendid. Reklaamtekstides on üha levinum ka puhas vormimäng: veidrad neologismid, provotseerivalt lõpetamata või grammatiliselt ebakorrektsed tekstid. Iga Hollywoodi kassatükk püüab ületada eelmise vaatajate arvu ja rabada veel peadpööritavamate tehnikatrikkidega, kuid on sisult üha infantiilsem. Tõsi, see loob võimaluse pakkuda vähestele huvilistele eriti soolaste hindadega eksklusiivsust ja autentsust …
Kopeerimine kui tõeluse loomise ja struktureerimise mudel ei ole siiski ainult vormiline või kunstimaailma nähtus. Sellel on suur ühiskondlik ja tunnetust kujundav mõjujõud, mille tähtis veelahe on see, kas kopeerimine toimib ühe elumaailma või tunnetussfääri raames või nende vahel. Erinevate elumaailmade miksimine ei ole sugugi nii süütu nähtus nagu stiiliallikate kokkusegamine kunstis. Üha enam levib avalike sõnumite haakimine mingi juba käibiva kujundi või sündmuse külge. Kui omal ajal hakkasid erakonnad end turundama nagu kapsaid ja kurke, siis nüüd võib tootereklaam kõnelda valimisreklaamide „keeles”. „Ühtne Eesti” oli võimas näide poliitika ja teatrikunsti kokkumiksimisest. Mis ikka, eks seda ole ühel või teisel viisil alati tehtud. Ainult et poliitika on reaalse maailma, inimühiskonna toimimise parandamise mehhanism, kunst aga vaid ekskursioon võimalikesse maailmadesse ja sublimatsioonikanal. Üldine reageering oligi selgelt ambivalentne: ühed ootasid või kartsid aktsiooni, teised nägid vaatemängu. Aga teatritegija, kes õilsate kavatsustega kopeerib poliitikamaailma rituaale, võib lõbustada teatrisõpru, kuid petab inimest, kes ootab vormist lähtudes maailmaparandamise võimalust.
Kakskümmend aastat on kirik olnud kurt ja pime Eestimaa sotsiaalsete probleemide ning poliitika ja poliitikute eetilise palge suhtes. Nüüd tuli „ärkamine” poliitreklaami ajel. Muidugi lubab demokraatia kirikul valida „poolt” poliitikaväljal, kuid institutsioonina, kes kuulutab lunastust ja väidab end esindavat „ülimat häält”, reedab ta oma missiooni, kõneldes ühe häälena „alamas” elumaailmas ehk demokraatiakooris. Kuigi enamasti teadvustamata ja ajaloohämarusse ulatuv, on kogu inimlik sotsiaalne ja kultuuriline tõelus kokkuleppeline. Selle tõeluse struktureeritus, erineva reeglistiku ja tõeambitsioonidega elumaailmade olemasolu ning nende piiride ja reeglite austamine on ülimalt tähtis, sest need piirid ja reeglid aitavad inimestel üksteisest aru saada ja adekvaatselt tegutseda. Üksteise ja sõnumite mõistmine on keerukaks muutunud maailmas lausa üks peaküsimusi. Seepärast ei vääri erilist usaldust messiat mängiv või rahva meeleheaks tõsielu-show’des taidlev poliitik, erakonnakätšis osalev vaimulikkond ega ka tänavademokraatia kopeerimine kunstivahenditega.
