Rahvusvaheline etenduskunstide festival „SAAL biennaal“ 17. – 30. VIII Tallinnas. Festivali programmis oli töid Belgia, Austria, Prantsusmaa, Hiina, Norra, Jaapani, USA, Rootsi ja Eesti etenduskunstnikelt. Esinemispaikadena olid kasutusel Kanuti gildi saal, Von Krahli teater, teater NO99, Vaba Lava, rahvusooper Estonia, Draakoni galerii ja linnaruum.
„SAAL biennaal“ jätkab augustikuise tantsufestivali viieteistkümneaastast traditsiooni uue pealkirja ja kontseptsiooniga – tants on laienenud etenduskunstiks. Uues versioonis oligi seekord nii pika tegutsemisaja kogemusi ja taaka kui ka alustamise katsetuslikkust. Mõlemad omaduste paarid – vana ja kogenud, noor ja roheline – olid samaaegselt esindatud. Keerulised teadmised, oskused ja kogemused olid viidud uuele tasandile, kus nad tundusid vaataja silmis lihtsad, üldistatud – lihtsustatud keerulisus, kus tuhandest punktist saab kokku ringjoon.
Enamik biennaali esinejaist olid etenduskunsti veteranid, kellel on lavaga kujunenud välja oma kirglik suhe ning kes ei hooli publiku meele lahutamisest, vaid tahavad teha midagi sügavamat, isegi kui see näib pinnapealsena. Niisugune metakeerulisus võib jätta külmaks vaatajad, kes pole kursis näiteks tantsustiilide spetsiifikaga, millele oli mõni lavastus üles ehitatud, või kes ei tea ühe või teise kunstniku teatri juurde tagasipöördumise konteksti.
Festivali üks keskseid liine oli tähendusest irrutatud liikumine laval: ei mingit sümboolsust, pigem oldi inspireeritud keha anatoomiast. Mõnel puhul oli kehakeel omandanud iseseisva instrumendi väärtuse, mõnel puhul tundus liikumine keha treenitusele vaatamata nii kobav, et rõdu neljandas reas istunud vaataja ei suutnud enam sellega suhestuda.
Siinne ülevaade pole täielik, pigem on tegemist festivali üldistada püüdva fragmentaariumiga, sest kolmeteistkümnest lavastusest, ühisrännakust ja näitusest õnnestus mul kogeda kaheksat.
Heine Avdali ja Yukiko Shinozaki „nothing’s for something“ („miski pole millegi jaoks“). Kanuti gildi saali lava alla oli kogutud hiiglaslike mustade õhupallide parv, mis hoidis üleval musti aksikardinaid. Esialgu ei liikunudki kuskil midagi, seejärel hakkasid kardinad võtma mööda lava järjest suuremaid poognaid. Avdali ja Shinozaki hägustasid laval karakteri ja objekti piire. Aksikardinale oli antud karakter, vabadus liikuda, koguni justkui agentsus, õhupallidele oli antud hääl. Inimesed laval hiilisid salaja akse liigutades ringi ning ilmusid vaatevälja alles etenduse teisel poolel ja siiski üksnes ühe jäseme kaupa. Kardinaid hoidnud mustad õhupallid peideti publiku kõrvale ära, et saaksid ilmuda valged, liikurite ja kõlaritega varustatud õhupallid.
Etenduskunstnike sünkroniseeritud liikumine ühest poosist teise võis ju midagi meenutada, ent ei tundunud midagi tähendavat. Veel vähem andsid kindlat tähendust edasi laval olnud objektid, kuigi neil tundus olevat iseloom ja hääl.
Trajal Harrelli „Twenty Looks or Paris is Burning at the Judson Church (S)“ („Kakskümmend pildikest ehk Pariis põleb Judsoni kirikus“). Trajal Harrell ühendas kaks 1960. aastate New Yorgist pärit tantsustiili, andes vaatajatele Von Krahli teatri saalis 20 kostüümiga moeetenduse. Lääneranniku koolipoiss, idaranniku koolipoiss, legendaarne nägu, ikoon, Basquiat’ reaalsus, moe-show näo ja efektidega, alt-moderne tunnetus „Prantsuse leitnandi tüdrukuga“ – look’id läksid järjest kontseptuaalsemaks, ent iga neist oli edasi antud üksikute esemete (värvilised tossud, prillid, põll) abil. Iga kostüümi juurde kuulus kindel kõnnak, poos või tants.
Harrelli kohalolu laval oli raske lahti muukida: ta oli justkui närviline, ent laskis aeg-ajalt lahti jäigast kõnnakust ning hüppas liuglevasse tantsusammu. Vaataja sai vaid vilksamisi aimu, mis toimub Harrelli peas ja kehas. Etendus tunduski napisõnalise ääremärkuse, iseendale tehtud memona tantsuajaloo teemal, nagu olnuks kunstnik vanaks ja vaikseks jäänud maag, kes oma kunagisi seiklusi mõnikord napi sõnaga meenutab.
Benjamin Verdoncki ja Pieter Ampe „We Don’t Speak to be Understood“ („Meil ei ole vaja rääkida, et end arusaadavaks teha“). Verdoncki ja Ampe tandemlavastus Kanuti gildi saalis jäi üsna ebamääraseks. Kavalehel öeldakse nendegi kohta, et „koostööd teevad nad juba ammu“, mis paistiski välja kahe mehe lavalisest kehakeemiast, ent kui laval komejandina teineteisele mett suhu siristatakse, jääb minu arvates vastamata küsimus, milleks. Seiklus laval erisuguste esemetega võib olla naljakas, ent tramburaitavaid kunstnikke jälgides oli keeruline pookida sellele lavastusele külge mingitki sisu, mis midagi tähendaks. On see vajalik? Sel puhul jätab narratiivi puudumine midagi vajaka.
Superamase „SuperamaX“. See lavastus erineb eelkirjeldatuist selle poolest, et on olemas narratiiv ja loosisene märgisüsteem, mis ühildub meie igapäevamaailma elementidega. Teatri NO99 lavale oli loodud reklaamifirma kontor, kus viis töötajat püüdsid empaatiliste usaldusharjutuste ja oma riietusstiili nüüdisajastamise kaudu edukamaks saada. Lavastus oli meelelahutuslik, ent kriitiline. Esialgu publiku inglise keelega ära harjutanud trupp hakkas äkitselt kõnelema prantsuse keeles ning üks näitlejatest pidas monoloogi teemal, et neile küll võõrad ei meeldi. Praeguses kontekstis löödi irooniaga otse naelapea pihta.
Etenduskunstnike lavavilumus paistis välja kas või täiesti kompleksivabast alastiolekust. Riiete seljastkoorimise lihtsus ilma sellele eraldi tähelepanu osutamata üllatas meeldivalt – Eesti teatris tekitab alastiolek siiani kuidagi erilist elevust, ükskõik kui ah-ma-siin-niisama-nägu näitleja ka teha püüab.
Hendrik Kaljujärve „Rising Matter“ („Aine“). Kaljujärve lavastus oli täiuslikult terviklik audiovisuaalne eksperiment. Laval toimuvat pole mõtet kirjeldada kuidagi lineaarselt, sündmused koosnevad elementidest: heli, värv, materjal, inimene. Kas värviline sein lava taustaks oli sümboolselt müratekitaja? Kas see on oluline? Pärast madalsagedushelidega publiku pulsi tõstmist võtab kunstnik helihargilt tooni ja lõpetab malbe do-re-miga.
Anne Teresa De Keersmaekeri, Boris Charmatzi ja Amandine Beyeri „Partita 2“. Etteaste algas täielikus pimeduses kümneminutilise viiulisoologa. Järgnes naise ja mehe tantsuduett, mis ei jõudnudki mingi vormini, vaid põrandale joonistatud ringjooni järgides tehti spiraale lonkamiste, katsetuste, proovihüpetega. „Partita 2“ on puhas esteetiline katsetus (või järeldus?) ilma püüdeta seostuda olmemaailma reaalsusega. Tantsukunsti ajaloo kaanonirohkes kontekstis tundub tegu olevat ebamugavustunde tekitajaga oma ebamäärasuses, mida kuraatorid festivali probleemipüstitusena soovisidki. See lavastus näitab, et „SAAL biennaal“ on valdkonnas sissepoole suunatud, enesele viitava kunsti festival, mitte maailmaga suhestuv ühiskondlik väljund.
Tao tantsuteatri „4 & 5“. Lavastuse kunstilise juhi ja koreograafi Tao Ye sõnul kannavad tema teosed pealkirja asemel numbreid, et vaatajaid ja iseennast mitte koormata liigse tähendusega. Liigutus on liigutus ning annab edasi seda, mis ta ise on. Mingid narratiivid või verbaliseeritavad mõtted pole olulised. „4“ ja „5“ on etalon, kuidas anda edasi oma maisest tähendusest irrutatud kunstnikumõtlemist. Puhas afekt, kehaseisund. Ent „4“ ja „5“ on vabad ka üleliigsest jandist. Lavastused on täis pikitud intensiivset rõhutatud rütmilist liikumist: mõlemad kannavad üht kindlat liikumisviisi, üht meeleolu, kehalist ideed, on puhastatud üleliigsest ja viimseni pingul. Tao Ye lavastused sarnanevad oma puhtesteetilises ambitsioonis „Partita 2ga“, ent kui hiina tantsijad suutsid inspireerida publikut reageerima millelegi, pingutama millegi nimel, siis belglased esindasid pigem unistust, unenäolist ja ebakonkreetset.
Henri Hüti ja Evelyn Raudsepa „But I Know From Your Smile that I Did Some Harm, Poisoning the Rainbow For a While …“ („Teatrimaagia võimalikkusest: valges“). Jõudsin Henri Hüti ja Evelyn Raudsepa tantsivate taimede näitust vaatama eelviimasel päeval enne selle sulgemist. Selleks ajaks olid paljud lehed juba närbunud ning tugitokkidele nõjatuvad Codariocalyx motorius’ed tundusid olevat üsna väsinud. Sellegipoolest – kui taimed tõesti liigutasid – on näituse kontseptsioon tantsufestivali kontekstis imetabav.