Caroline Criado-Pereze „Nähtamatud naised“ on üleskutse ületada soopõhine andmelünk maailmas, kus üha enam sõltutakse otsuste tegemisel andmetest. See on ühtlasi argument naiste kaasamiseks, sest seesuguse andmelüngani on viinud just meeste perspektiivi põhjendamatu võimendamine. Tegemist pole teadusliku ega populaarteadusliku teosega. Pigem on „Nähtamatud naised“ situatsioonikirjeldus: tegu on tõendusmaterjali üksikasjaliku loeteluga, mis kinnitab, et naiste vajadusi on laiaulatuslikult ignoreeritud.
Soopõhine andmelünk on üleüldise probleemi sümptom: nimelt on näiliselt üldkehtiv ja loomulik vaatenurk tegelikult mehekeskne. Sellest on võrsunud Criado-Pereze kriitika soopimeda lähenemise vastu, mis on sageli kaasa toonud hoopis meeste eelisseisus kohtlemise. Mehi soosiva soopimeduse absurdse näitena on Criado-Perez välja toonud Londoni Barbicani keskuse otsuse kaotada naiste ja meeste eraldi tualettruumid. Keskuse naiskülastajatel oli pärast muudatust valida kas ainult kabiinidega või pissuaaridega kõigile mõeldud tualettruumide vahel, kusjuures viimastes puudusid prügikastid hügieenitarvete äraviskamiseks. Järjekord kabiinidega tualettruumide taga aga pikenes järjest, kuna peale naiste, kes vältisid pissuaaridega tualettruume, hakkasid seal käima ka mehed. Seega tõi muudatus kaasa selle, et naiste olukord läks kehvemaks, meeste võimalused aga paranesid. Ometi on just naistel tualettruumi rohkem asja ning neil läheb seal ka kauem aega (enamik eakaist ja puuetega inimestest ning ka nende hooldajaist on naised, rääkimata sellest, et enamasti läheb lapsega koos WCsse kaasa ema). Criado-Perez väidab, et universaalsed lahendused (üks suurus sobib kõigile) on peaaegu alati timmitud meeste vajaduste järgi harjumusest mõelda mehest kui normist ning naisest kui teisest sugupoolest, kes kas klapib „universaalse“ normiga või kaldub sellest kõrvale.
Andmelünk peaaegu kõigis eluvaldkondades
Olgugi et tahtmatult, on siiski tegemist episteemilise pahega, mis on viinud soopõhise andmelüngani peaaegu kõigis eluvaldkondades. Criado-Pereze eesmärk on välja selgitada hämarad alad, kus soopõhiste andmete puudumine pärsib ebavõrdselt just naisi. Selgub, et naine võib suure osa oma elust elada niisugusel hämaral alal. Näiteks suure hulga ravimite mõju naistele on teadmata, ehkki naised võtavad näiteks USAs sisse 80% kõigist välja kirjutatud rohtudest. Kuna kliiniliste katsete tulemused kehtivad võrdselt meestele ja naistele ka juhul, kui naisi uuringusse ei kaasatud või nende osakaal oli marginaalne (see pole ebatavaline), ei pane imestama, et sageduselt teine naiste kirjeldatud kõrvaltoime on „mõju puudumine“. Naiste alaesindatus uuringutes tähendab, et kõrvaltoimed selguvad tihti alles pärast ravimi heakskiitmist. Näiteks kaheksa kümnest USA turult tagasi võetud ravimist aastatel 1997 kuni 2000 eemaldati kõrvaltoimete tõttu, mis tekkisid ainult naistel.* Viimasel aastakümnel on naiste esindatus ravimikatsetes siiski paranenud. Sellega on omakorda tõusnud päevakorda naiste üleravimise teema: tuleb välja, et keskmise mehe järgi rehkendatud ravimiannus on keskmisele naisele lihtsalt liiga suur (lk 209).
Isegi kui andmeid korjatakse, tembeldatakse naised sageli liiga keeruliseks, et nendega arvestada. Farmakoloogilistesse uuringutesse kaasatakse naised mentsruaaltsükli alguses ehk ajal, kui nende hormonaalne tase on sarnasem meeste omaga, seda eesmärgiga „minimeerida östradiooli ja progesterooni võimalikke mõjusid uuringu tulemustele“ (lk 198). Naise organismi mehe omaga sarnasena käsitlemine on küsitav, kui ravim on mõeldud nii meestele kui ka naistele. Menstruaaltsükli eri faasid mõjutavad ravimi efektiivsust, ent naised ei saa ravimeid võtta vaid siis, kui nende hormonaalne seisund meenutab kõige enam meeste oma. Tendentsi tasandada naiste „normist kõrvalekalduvaid“ omadusi kohtab ka linnaplaneerimises. Meeste tüüpiline liikumismuster on üsna sirgjooneline: kodust linna tööle ja tagasi. Naiste liikumistrajektoori iseloomustab aga mitme toimingu liitmine üheks käiguks (trip chaining) nõnda, et peale töökoha jõuaks ära käia ka lasteaias, toidupoes, apteegis ja teistes kellegi eest hoolitsemisega seotud sihtkohtades. Ometi käsitatakse linnaplaneerimises vältimatu liikumisena vaid töö ja haridusega, mitte aga hoolitsemisega seotud käike (otsekui oleks viimane vaba aja veetmise viis). Criado-Perez uurib valdkonna eksperdilt, miks see nii on, ja saab seesuguse vastuse: naiste liikumismustri kohta on lihtsalt raskem andmeid koguda. Criado-Pereze arvates peab naistel olema meestega võrdne õigus avaliku sektori vahenditele ja nende vajadustega arvestavale elukeskkonnale. Autori meelest pole asi ressurssides, sest soopõhiste andmete kogumine on võimalik, vaid prioriteetides: tuleb jõuda selleni, et naiste vajadused on sama olulised kui meeste omad.
Bioloogilise erinevuse ignoreerimine
Naiste ja meeste erinevad vajadused on Criado-Pereze seisukohtade põhieeldus. Andmete soopõhiselt eristamata jätmine tähendab naiivselt uskuda, et meeste ja naiste sotsiaalne reaalsus on samasugune. Isegi meditsiinivallast kirjutades rõhutab Criado-Perez, et naiste bioloogiliste erinevuste ignoreerimine on tingitud nende teisejärgulisest sotsiaalsest staatusest. Mida tähendaks naise sotsiaalse staatuse tõstmine meeste omaga võrdväärsele kohale? Kuidas muuta naised nähtavaks? Criado-Perez lükkab kindlalt tagasi kõik lahendusvariandid, mille sisu on naiste muutmine meestega sarnaseks. Pealtnäha tõotavad niisugused liberaalfeministlikud lahendused kohelda mehi ja naisi võrdselt inimestena, ent, nagu juba mainitud, kipub üldnimetaja „inimene“ tähistama meest. Kui naine käitub kui mees, võib tema sotsiaalne staatus küll teiste silmis tõusta, ent ebaõiglane soohierarhia jääb jõusse: muutuma peab naine, mitte mees. Näiteks kui Google’is märgati, et naised taotlevad ametikõrgendust meestest harvemini, korraldati naiste julgustamiseks töötube. Viidates uuringutele, mis näitavad, et naised kipuvad oma intelligentsust täpsemini hindama kui mehed, kes hindavad oma võimeid sageli üle, küsib Criado-Perez: kas ikka tõesti oli asi naistes? Võib-olla taotleb hoopis liiga palju mehi ametikõrgendust?
Milline on naiste sotsiaalne reaalsus, mis eristab neid meestest? Criado-Perez toob välja kolm naise sotsiaalse kogemuse tahku, mille kohta teame häbiväärselt vähe või mille puhul ei olda innukad olemasolevaid andmeid rakendama (see olevat liiga keeruline). Esiteks naise keha. Probleem ei ole lihtsalt selles, et enamik tooteid ja tehnoloogilisi vidinaid on disainitud meeste kasutusmugavust silmas pidades. Naisekeha nähtamatus on naisele eluohtlik näiteks siis, kui ta istub autorooli, kannab tööl halvasti istuvat kaitsevarustust või kui arst ei tunne ära tema südamerabanduse sümptomeid, sest need on ebatüüpilised ehk erinevad meeste sümptomitest.
Teiseks naiste tajutud seksuaalse vägivalla oht. Selle ohuga arvestamata jätmise kõige traagilisemad tagajärjed ilmnevad kriisiolukorras (kliimakatastroofid, sõjad), mil teadupärast kasvab naise risk langeda seksuaalse vägivalla ohvriks. Seetõttu on oluline soospetsiifilistest andmetest lähtuv humanitaarabi, mis näeb probleeme, millest mehe- ehk inimesekesksed andmed vaikivad. Näiteks, kuidas on lahendatud põgenike varjupaigad? Kas need on sooliselt segregeeritud või mitte? Kas naisi valvavad mehed või teised naised? Kuidas on tagatud ligipääs tualettruumidele?
Kolmas oluline aspekt on tasustamata hooldustöö. Naised teevad maailmas 75% tasustamata hooldustööst (lk 73). Laste, haigete ja vanurite eest hoolitsemine on töö, milleta ükski ühiskond toime ei tule, ent mis on jäetud ebaõiglaselt enamasti just naiste kanda. Tegemist pole lihtsalt (valdavalt) tasustamata tööga, vaid tegevusega, mis koormab naisi meestega võrreldes rohkem, piirates nende võimalusi osaleda tööturul ja vähendades nende sissetulekuid pensionieas. Kui naiste hoolduskohustustega ei arvestata, on naistel nendega raskem toime tulla, aga seetõttu on naiste töö ka nähtamatu – sellele ei peagi mõtlema ega seda küsimärgistama.
Veenavad faktid
„Nähtamatud naised“ on infotihe tekst: eesmärk pole olnud minna sügavuti, vaid kaardistada probleem võimalikult laia haardega. Fakt fakti järel paneb Criado-Perez armutult paika, et üleüldine soopõhine andmelünk on olemas ja selle põhjus on naiste madal sotsiaalne staatus. Teose tõlgenduslik osa sellega päädib, kuid see polegi tähtis, sest veenma peavad faktid ja muster, mis nendest koorub. Criado-Pereze taktika töötab osaliselt ja seda peamiselt tänu materjali rohkusele: joonistub välja selge muster, mida on tõepoolest raske seletada millegi muu kui sellega, et jätkuvalt on naine teine sugupool. Teisal on kohti, kus Criado-Pereze tõlgendus on ebarahuldavalt ühekülgne, nii et tekib tunne, et siin peab olema veel midagi peale raamatu alguses väljakäidud tõlgenduse. Veelgi enam õõnestab viidete paljusus – need on olulised, et peaargument mõjuks veenvalt – Criado-Pereze põhiväidet, et tegu on laiaulatusliku soopõhise andmelüngaga. Andmeid, tuleb välja, siiski on. Seetõttu on tugevam autori teine tees, mida ta rõhutab vähem: isegi kui soopõhiseid andmeid leidub, ei arvestata nendega, sest naiste vajadused pole prioriteetsed.
„Nähtamatud naised“ on intersektsionaalne töö. Criado-Perez on teinud pingutusi, et kirjeldada võimalikult erineva sotsiaalmajandusliku ja kultuurilise taustaga naiste kogemusi nii läänes kui ka nn arengumaadel. Just selle silmanähtava katse tõttu hõlmata võimalikult erinevaid perspektiive tundub transsooliste naiste ja meeste puudumine Criado-Pereze teoses kõnekas. Iseäranis osas, mis puudutab naistevastast vägivalda, mis on ilmselt suurim ühisosa paiksooliste ja transsooliste naiste vahel. Lisaks iseloomustab Criado-Perez probleemsituatsiooni, tõmmates jämeda eraldusjoone meeste ja naiste kogemuste vahele ning kritiseerides sellest lähtuvalt sooneutraalseid lahendusi. Lugejana jäi mul aga õhku küsimus: kuidas sobituvad siia muu kui binaarse sooidentiteediga inimeste kogemused? Transsooliste inimestega arvestamine teeb mõistagi pildi kirjumaks, ent nagu Criado-Perez isegi rõhutab: „Jah, lihtne oleks kergem. Lihtne oleks odavam. Aga lihtne ei kajasta tegelikkust (lk 297).“
* https://www.gao.gov/products/gao-01-286r, vaadatud 18.02.2022.