Väärtusel on mitu palet ja mitu mõõdet, ja väärtusi võib ka mitu olla. Väärtuse(d) kujundab inimene, loodus ei kategoriseeri – väärtuslik või mitteväärtuslik. Fred Jüssi on kunagi öelnud, et vääriskala mõiste on inimese peas, kala on kala. Või siiski? Jagades liike väärtuslikeks ja mitteväärtuslikeks tuleb esile inimese eelistus või ka halvakspanu. Inimene kategoriseerib ju teatud liike kahjulikeks (nt parasiidid) ja kasulikeks (kes pakuvad inimesele teatud hüvesid, näiteks toiduna, kodu- ja lemmikloomana jne). Kui väärtuslikkuse mõistet laiendada, võib ka ühele või mitmele liigile teatud elupaik olla väärtuslikum kui mõni teine, sest elupaik on keeruline toimesüsteem, mis on kujunenud miljonite aastatega paljude liikide koosmõjus, olles allutatud nii kliimamõjudele kui kaasliikidega konkurentsimõjudele.

Linnaloodus maandab kliimariske ja hoiab elurikkust

Eesti alad vabanesid viimase jääaja painest ligikaudu 10 000 aastat tagasi. Siinsed esimesed teadaolevad asustused pärinevad 9500 aasta tagusest ajast ja inimpõlvedes oleks see umbes 380 inimpõlve, kui ühe inimpõlve pikkuseks pidada 25 aastat. Nende inimpõlvede tegutsemise, aga ka sellest tuleneva mõju ning kliima ja looduskeskkonna koosmõju tulemusena on välja kujunenud meie elukeskkond – ligikaudu 50% maismaast on metsamaa, 24% on põllumajandusmaad, 4,3% on ehitatud maa, 5,8% magevesi jm.¹

Oleme uhked, et meil on loodust. Looduse all mõistetakse meil pigem metsa kui põllumaad. Seal, kus metsa vähem, on loodus ka järv või park või isegi võsa. Oleme õnnelikus olukorras võrreldes Lõuna-Euroopaga, sest loodus on meil tihti otse käe-jala juures, linnas ja linna lähedal, linnakodu või maamaja ümber. 89% tallinlastest on võimalus minna rohealale, s.o parki või haljas­alale, mis on kodust kõigest 250 meetri kaugusel.² See on tähtis asi, sest paljud tallinlased hindavad rohealasid vaimse ja füüsilise tegevuse paigana. Selline paik peab olema parasjagu suur ja mitmekesine, et veidigi igapäevaaskeldustest eralduda, lasta mõtetel ja pilgul ekselda, või vastupidi – aktiivselt liikuda ja sportida.³ Nii on Paljassaare linnuala, Kadrioru park, Pirita jõe maastikukaitseala, Pirita-Kloostrimetsa metsamassiiv ja Stroomi mets linlastele hindamatu väärtusega.

Samal ajal on linnametsad pideva surve all: autode tekitatud õhusaaste, talvine teede soolatamine, tee-ehitusega kaasnev metsapindala vähenemine ja maapinna kuivendamine kurnavad puid ja taimestikku. On üldteada, et linnade keskmine temperatuur on kõrgem kui ümbritsevatel aladel ning ülemäärased sademed (vihm, lumi) panevad proovile nii rohelise kui pruuni taristu. Kui jäädakse hätta tulvavee ärajuhtimisega, siis just roheline taristu – metsad, pargid ja muu haljastus – pakub linlastele leevendust kuumalainete ja ka tulvaveega toimetulekuks. Kliimamuutuse tõttu on suurenenud äärmuslike ilmaolude (kuumalainete, tormide, paduvihmade jm) sagedus. Puude võrastiku all on kuumal suvepäeval jahedam ja taimestikuga kaetud pinnas imab liigvett paremini kui kivisillutis või asfalt. On suur oskus kujundada linnakeskkonda nii, et kõik inimeluks vajalik hõlmaks ka kliimariskide maandamist ja elurikkuse hoidmist.

Nüüdsete raiemahtude ja -võtetega kaua läbi ei saa

Teine lugu on linnast väljaspool, maal, nii-öelda päris metsas. Seda metsa on meil ligikaudu 2,3 miljonit hektarit. Et täpne olla, siis just nii palju on meil metsamaad (võib olla mingi aeg ka täielikult või osaliselt puudeta), mis poolenisti on riigiomand ja poolenisti erakätes. Kui riigimetsa haldab ja majandab üks ettevõte Riigimetsa Majandamise Keskus, siis 100 000 ringis on meil erametsaomanikke, kelle metsa pindala on keskmiselt ligikaudu 10 hektarit. Ühtlasi on suur erinevus selles, kas metsa omanikuks on füüsiline või juriidiline isik.

Kuigi 100 000 erametsaomanikust on enamik füüsilised isikud (95%), siis nende omanduses olev mets on suhteliselt väike (keskmiselt 6 hektarit), seevastu juriidilistele isikutele (5%) kuuluvad metsad on keskmiselt 65 hektari suurused. Suure pindalaga metsamaad asuvad Pärnumaal, Hiiumaal, Lahemaal, Kõrvemaal ja Alutagusel. Suuremad ja terviklikumad, s.t pole killustatud pisemateks tükkideks, metsad on enamasti kaitsealadel, mille eesmärk ongi tagada sealsete liikide ja nende elupaikade soodne seisund ja terviklikkus. Omakorda tähendab see, et inimtegevus, sh metsade aktiivne majandamine, on seal piiratud.

Selliseid metsi, kus metsa majandamine ongi metsa kasutamise põhifunktsioon, s.t tulundusmetsi, on meil 1,75 miljonit hektarit, mis moodustab ligikaudu 75% kogu metsamaast. Seega puudutavad teatud piirangud vaid veerandit (25%) metsamaast.⁴ Mitmesuguste hinnangute järgi umbes poolt eraomanduses olevatest metsadest (pool miljonit hektarit) tuluteenimise eesmärgil ei majandata.⁵ Ometi on viimasel paaril aastal metsaraie hüppeliselt suurenenud. Aastatel 2012–2015 oli see 10 mln tm kandis, kuid 2017–2018 tõusis aastane raiemaht 12 mln tm juurde ja enamgi. On arusaadav, et suurenenud raie jääb rahvale silma, sest esmajärjekorras raiutakse ju seal, kuhu juurdepääs parem.

Metsale juurdepääsu hõlbustavad enamasti olemasolevad teed, mis viivad talude või külade juurde või neist läbi, aga võivad jääda ka suuremate maanteede ja raudtee äärde. Sealt on metsas toimuv kohe näha auto, bussi või rongi aknast. Nii võibki jääda mulje, et palgivirnad vahelduvad palgivirnade ja lageraielankidega. Mis nii metsast saab või kauaks teda jätkub? Metsaeksperdid ütlevad, et metsade käekäik sõltub raiest ja majandamisvõtetest – sellest, kui palju raiutakse, aga sama tähtis on, mida (millist ja kui vana metsa) ja kuidas raiutakse. Keskkonnaagentuuri koostatud metsatagavara stsenaariumid⁶ näitavad, et praeguste raiemahtude ja -võtetega kaua läbi ei saa. 2018. aastal oli uuendusraie maht 12,5 miljonit tihumeetrit. Majandusliku tulu mõttes kõige väärtuslikumat osa – kuuske, mändi ja kaske – jätkuks piisavalt siis, kui raiemahu aastane tase viidaks praegusega võrreldes tuntavalt madalamale, 8 miljoni tihumeetri juurde, ja see jaotuks aastate vahel ühtlasemalt, kui raieringi jooksul rakendataks keskmist puidu kasutusmäära.⁶

On arusaadav, et tulundusmetsade majandamises on määravaks turunõudlus ja puidu hind. Praegu on suur nõudlus puidu kui küttematerjali järele ja üle poole Eestis raiutavast puidust läheb kütteks kas halupuuna, graanulina või muul moel nii siin kui väljaspool.⁷ Aga see suundumus ei pruugi jätkuda. Tuleb olla nutikam pigem puidukeemias kui puidupõletamisel, olgugi et puidu ja puidutoodete müük, sh eksport, kasvatab küll Eesti SKTd ja annab tööd umbes 30 000 inimesele.⁸ On üldteada, et metsade majandamist järjest mehhaniseeritakse, mis tähendab otseselt metsatööliste töökohtade kadu. Praegugi tulevad ettevalmistuse saanud mehed-naised pigem linnast kui naabertalust või -külast. Seega areneb metsade majandamine nagu paljud muudki tegevused teenindussektoriks ega ole enam nii palju seotud maal elavate, selleks vajalike oskustega inimestega.

Looduskapital

Peale puidu on mets ka paljude looduslike hüvede ehk ökosüsteemiteenuste allikas. Metsa ökosüsteemiteenused võivad olla kaubeldavad, nt puit, metsataimed, teatud määral ka loodusturism, ja mittekaubeldavad, nt fotosüntees, veerežiimi regulatsioon. Mittekaubeldavate kohta kasutatakse ka looduskapitali mõistet. See on selline kapital, millel küll „laos seisvana“ turuhinda pole, kuid mille hoidmisel laos on sama suur väärtus kui sellega turul kaubeldes. Metsade majandamisel on Eesti majanduses olnud püsivalt eriline koht ja et see nii jääks, tuleb muutuvate majandus-, keskkonna- kui poliitikaoludega pidevalt kohaneda. Ei ole üllatav, et kolmest nimetatud olust on just keskkonnaolud osutunud viimastel kümnenditel määravaks.

Kliimamuutuse leevendamine ja selle mõjuga kohanemine eeldab muudatusi nii majanduses kui ka poliitikas. Kuna kliimamuutuse ehk Maa keskmise temperatuuri tõusu algpõhjuseks on inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heite hüppeline suurenemine võrreldes tööstusrevolutsiooni algusega alates 1850. aastatest, siis üheks heite sidujaks, selle vähendajaks on mets. Mets kui ökosüsteem seob fotosünteesi käigus CO₂ ja, piltlikult öeldes, kasvab selle najal. Seega peab metsaraie toimuma tagavara taastumise piires. Teisalt on tähtis, et metsatagavara oleks isegi suurem, sest õhus oleva süsiniku sidumisel loodetakse paljuski just metsale. Eestis on kasvuhoonegaaside aastane heitkogus ligikaudu 20 miljonit tonni, mis valdavas osas pärineb energiamajandusest (ca 80%), transpordist (ca 12%) ja vähemal määral põllumajandusest (ca 7%), sh metsandusest.⁹

Et metsaökosüsteem – nii maapealne taimestik kui ka metsamullad – tuleks heite sidumisega toime, on vaja, et metsad oleksid mitmekesised nii puuliigilt, vanuselt kui ka metsatüübilt. Elurikas mets tuleb toime saastega, pakub inimestele vaimset ja kultuurilist elamust ning on sisendiks tootmisele, seega majandusele.

Metsa vaimne ja kultuuriline väärtus on ajas järjest kõrgemal kohal. Selle tõestuseks on kultuuriinimeste (muusikute, kirjanike, kunstnike), aga ka kogukondade, kuid ka laiema üldsuse osalemine ja kaasarääkimine metsa puudutavates teemades. Mets läheb rahvale väga korda. Seepärast peab metsade majandamist ja kaitset läbipaistvalt planeerima ja teostama ning tagama metsatagavara ja elurikkuse väga pikaks ajaks.

Enam ei piisa ainult metsateatise esitamisest veebis, üha enam soovivad metsade kaitses ja majandamises kaasa rääkida kogukonnad ja kinnistunaabrid. Peale inimestega ja kohalike omavalitsustega vahetu suhtlemise on mõttekas kaaluda metsade üleriigilise planeeringu või maakonna teemaplaneeringutena koostamise algatamist. Planeerimismenetlus on pikaldane ja üksteisele vastukäivate huvide tõttu enamasti täis vastuolusid. Kuid plusspool on see, et protsessi käigus saavad paljud teemad ja probleemid läbi räägitud ja selline plaan annab kõigile osalistele, sh nii metsade majandajatele kui ka metsakaitsjatele, terviklikuma pildi ja suurema kindluse tuleviku suhtes.

Kaja Peterson on Stockholmi keskkonnainstituudi säästva arengu programmi juht ja vanemekspert.

Uut metsanduse arengukava (MAK) ettevalmistav keskkonnaministeerium tellis Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuselt (SEI) nelja võimaliku stsenaariumi (rebane, karu, ilves ja hunt) mõjude analüüsi. Eksperdirühm hindas MAKi stsenaariumide mõju kliima- ja elurikkuse hoidmise eesmärkide raamistikus, mida ministeerium ei pidanud põhjendatuks. Kaja Peterson oli SEI analüüsi koostanud eksperdirühma juht.

1 Madis Raudsaar, Allan Sims, Tiiu Timmusk, Enn Pärt, Maris Nikopensius, Tiit Matson, Aastaraamat Mets 2018, Metsavarud. Keskkonnaagentuur, 2019.

2 Kaja Peterson, Marko Vainu, Tõnu Laasi, Meelis Uustal, Climate-proof cities. Case of Tallinn city. Enroute project report. SEI Tallinn.

3 Piret Kuldna, Helen Poltimäe, Heidi Tuhkanen, Perceived importance of and satisfaction with nature observation activities in urban green areas. Journal of Outdoor Recreation and Tourism 2020, 29. 100227.10.1016/j.jort.2019.100227

4 Eesti Statistika Kvartalikiri 2-2018, Statistikaamet 2018.

5 Kaul Nurm, EKRE tüssab maainimesi. – ERR, 12. XII 2019.

6 Keskkonnaagentuur. 2019b. Enn Pärt, Vaade tuleviku metsavarule. LULUCF teavitusseminar 19. II 2019; https://www.keskkonnaagentuur.ee/sites/default/files/part.pdf

7 Aastaraamat Mets 2017. Toimetajad: Madis Raudsaar, Kaia-Liisa Siimon, Mati Valgepea. Keskkonnaagentuur, 2018.

8 OSKA tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi loomine. Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: metsandus ja puidutööstus. SA Kutsekoda 2016.

9 Kui palju Eestis kasvuhoonegaase tekib? Keskkonnaministeerium 2017.