Vadi püstitab ühe teemana küsimuse, kas avalikkuse tähelepanust sõltuvad inimesed (nagu näitlejad), kes ühel hetkel enam aktiivselt ei tegutse, on tegelikult surnud või elus? Allaberdi surm tuli talle ka justkui üllatusena selles mõttes, et „Kas mina, aga võib-olla ka kõik teised, juba ei mõelnudki temast kui surnust!”. See, et Allabert on juba surnud, on ühelt poolt selle teksti lähtealus, teiselt poolt ka eeldus, võimaldades tekitada loo: õpilane Urmas on lubanud õpetajale kirjutada näidendi, mida ta õpetaja eluajal kuidagi valmis ei jõua (ega ta eriti ei proovi ka), aga nüüd siis justkui peab oma lubaduse täide viima. Vadi osutab paratamatusele, et eriti tuntud inimestest võib juba eluajal, aga kindlasti pärast surma luua fiktsionaalseid ja müütilisi tegelasi, kellest saab vormida mida ja keda tahes. Allaberdist jäetakse mulje kui ladnast mehest, kes armastas loomi, teatrit, eelkõige õpetamist, ja keda ei tohtinud kutsuda valetajaks, varastajaks ja homoseksualistiks, sest „need on minust nii kohutavalt kaugel”. Lisaks on tal mõned muud omadused, mille ette teadmine rikuks ära vaatamise rõõmu, mistõttu ma neid siinkohal ei avalda.

Vadi teatri teeb nauditavaks see, et ta vormib oma lavastust publiku nähes, näitab oma vahendid kätte, ent ometi säilib huvi ja pinge. Isikunäidendite triloogias on autor mänginud teatri piiridega nii sisus kui ka vormis: kui tekstis hägustuvad reaalse ja fiktsionaalse piirid tänu näitlejate ja tegelaskujude ühtesulamisele ning selle eesmärk (mulle tundub) on panna vaataja kunstilist elamust saama just nimelt piiride hägustumise, mitte tõe ja väljamõeldu aktiivse eristamise tõttu, siis vormiliselt on kõik selgem ja lihtsam ning sünnib vahetult kohapeal. Kui lavastuses „Rein Pakk otsib naist” jutustatakse fotolavastuse (Jaak Kilmi) kaudu armastuslugu ning näitlejad dubleerivad sellele publiku nähes teksti peale, siis „Rudolf Allaberdi testamendis” on laval helirežissöör Külli Tüli, kes on küll ju tegelikult Vadi, mitte Allaberdi käepikendus. Allabert on helisalvestuste kaudu loodud tegelaskuju ning Vadi paneb lihtsalt kokku sellise loo, nagu talle meeldib, luues tehniliste vahenditega loole lihtsalt lisatasandi.

Seega ongi „Rudolf Allaberdi testamendi” peategelane lugu ja alles seejärel inimesed, pigem Allaberdi testament kui ta ise ja Vadi kui selle täideviija. On Urmase ja Allaberdi unenäo lugu, mida professionaalina toetab Endla teatri näitleja Piret Laurimaa. Naine tundub selles lavastuses algusest peale kõrvalrollis, ta on pigem toetaja kui tegevuse edasiviija, jäädes pidevalt veidi saladuslikuks. Lisaks on Laurimaa näitleja laval Vadiga võrreldes teatraalsem, kuid loo seisukohalt on see täiesti õigustatud.

Ehk tajus Vadi isegi, et kolmetunnist lavastust ta näitlejana vedada ei suuda ning tegi seekord lühemalt, võrreldes triloogia eelmiste osadega. Just Vadi näitlemismaneer teeb alguses loo vaatajale lähedaseks (oldaks justkui peiedel, kus hakatakse meenutama lõbusaid lugusid kadunukesest, ometi avaldades sellega lahkunule austust), kuid süžeepöörete väljajoonistumisel jääb Vadi ehk veidi kahvatuks. Kohati kipub isegi lühike lavastus just tekstiliselt venima ja lavastuse lõpp tundub seetõttu kuidagi ootamatult kohmakas. Just seetõttu on sellele tekstile ja lavastusele, võrreldes triloogia kahe eelmise osaga, keerulisem kaasa elada ja sellega kontakti saada.

Lõpetuseks võiks küsida, kas Rudolf Allabert keeraks ennast sellise näidendi peale hauas ringi? Kahjuks ei saagi seda teada, sest Allabert on tuhastatud.