Tüüril on see kuues ja Tulvel teine autoriplaat firmalt ECM. Mõlemad on salvestatud aastail 2009-2010. Mõlemal on kõik maineka plaadifirma omadused, nagu teoste läbimõeldud järjestus, hoolega koostatud buklet ja muidugi salvestuste kvaliteet. Muusika kõlab otsekui eriliselt puhtas ja läbipaistvas õhus, kus helidel on kerge hingata, kõik hääled on kuulda ja kõlatasakaal loomulik. Peale selle, tänu arukalt reguleeritud pausidele pole kunagi vaja kontrollida mahamängijast, kas mitte ei alanud juba järgmine rada või koguni teos. ECMi plaati võib kuulata algusest lõpuni nagu kontserti heas saalis (boonuseks köha puudumine).
Tüüri plaat on ECMi ja Hesseni liidumaa ringhäälingu koostöö, mõlemad teosed salvestas Frankfurdi helimeister Thomas Eschler. Tulve plaat salvestati Tallinna kirikutes ja Estonia kontserdisaalis, helimeistriteks Maido Maadik või rahvusvahelise tegevuspiirkonnaga Igor Kirkwood Pariisist. Kõikide teoste monteerimisel osales Margo Kõlar. ECM kui firmamärk ei tähenda kohta, näiteks Münchenit, vaid kvaliteeti.

Erkki-Sven Tüüri üht kaunimat teost, kontserti klaverile ja orkestrile, on nüüdseks mänginud neli pianisti: Thomas Larcher, Laura Mikkola, Awadagin Pratt (USA) ja Mihkel Poll. Siiski mängitakse seda harvemini kui tema mõningaid teisi instrumentaalkontserte, mis tuleneb küll üksnes pianistide eriti suurest valikuvõimalusest. Soomlanna Laura Mikkola (õppinud Sibeliuse akadeemias Tapani Valsta ja siis USAs mitme õpetaja juures, nende seas nt Murray Perahia ja Gary Hofman) repertuaariski on umbes 50 klaverikontserti, kusjuures ta saab tänavu alles neljakümneseks. Tüüri kontserdi alatasa muutuva rütmiga soolopartiid mängib ta helde spontaansusega, ohverdamata nooditeksti täpsust.
Seitsmes sümfoonia, pühendatud Tenzin Gyatsole, s.t praegusele dalai-laamale, on koorisümfoonia ilmsest inspiratsioonisädemest sündinud teksti-ideega: tekstikillud eri sajanditest ja ühine mõtteviis. Autorite loetelus võib üllatada rokk-kitarristi Jimi Hendrixi nimi – läbinisti eksliku inimesena pole ta ju sama masti suurus kui Buddha või Gandhi või Augustinus. Kuid ehk just sellepärast tundub Hendrixi kaasamine erilise finessina, ja tema sõnastus on kaunis: „Kui armastuse jõud võidab armastuse jõu vastu, saabub maailma rahu”.
Bukleti teksti autor on Paul Griffiths ja juba see on tunnustus heliloojale. Griffithsi nüüdismuusikaraamatud ja väiksemadki tekstid muusikast on krestomaatilised, ta on kirjutanud ka ooperilibretosid ja romaane. Tema essee Tüürist paneb ennast lugema kohe alguses, kus ta seoses seitsmenda sümfooniaga jutustab loo ühe munga ülipikast karjest palveteenistusel. Griffiths kirjutab lühidalt ja selgelt ka Tüüri vektoriaalsest tehnikast – nii, et selle nimetamisel on mõte sees. Mittemuusikust kuulaja võib teksti analüütilisemad lõigud rahumeeli vahele jätta. Helilooja on ühtaegu arhitekt ja insener, kompositsioonitehnika kuulub tema insenerioskuste valdkonda. Et imetleda mingit ehitist, olgu see Sagrada Familia katedraal Barcelonas või väike suvemaja Eestis mere ääres, pole vaja mõista nende insenertehnilisi lahendusi.
Helena Tulve CD bukleti tekst Kristina Kõrverilt on väga sümpaatne. Kahtlemata tunneb ta põhjalikult teoseid ja helilooja mõtteviisi. Väike iluviga on teoste sünniaastate puudumine, millegipärast pole kellelgi olnud meeles lisada need plaadikarbi või bukleti teksti.
Viiest teosest neli on vokaalteosed mitmesuguste instrumentidega, autori taotluste kohaselt lähtub esitusstiil vanamuusikaesitusest. Kogu esituskoosseis on võrratu, kuid katalaani päritoluga lauljatari Arianna Savalli puhas, otsekui helendav hääl on see, mis jääb kuulajat tagantjärele „kummitama”.
Suurima koosseisuga on eelviimane, plaadi nimilugu, mille aluseks on armastuslaul ladiino pärimusluulest. Ülejäänud tekstide autoritele – XVII sajandi Jeemeni poeet Shalom Shabazi, Lõuna-Prantsusmaal paikneva benediktiini kloostri praegune abtiss Ema Immaculata Astre (kes osutub hämmastavaks luuletalendiks) ja XII sajandi iraani filosoof Shahab al-Din Suhrawardi – on ühine see, et nad viitavad nähtava maailma kõrval eksisteerivale nähtamatule, võib-olla suuremale ja olulisemale maailmale.
Orkestriteose „Extinction des choses vues” („Kogu nähtu kustumine”) lähtepunktiks on nähtava ja nähtamatu dialektika Michel de Certeau’ järgi, kelle esseest „Valge ekstaas” pärineb helilooja saatetekst teosele. Teos on kirjutatud suurele sümfooniaorkestrile (sh kolmene puupillikoosseis, löökpillid nelja mängijaga, harf ja klaver) ning sarnaneb lainelise arengujoone poolest kaheksa aastat varasema „Sulaga”, eriline on siin peakulminatsioonile järgnev pikk lõpetus („kustumine”).
Tulve muusikas on külluses hõrku ja hapraid kõlanüansse, ühtlasi kulgeb selles peatumatult võimas hoovus nagu jõgi. Olles oma teostega uskumatult kannatlik, ei püüa ta sekkuda jõe loomulikku voolamisse või püstitada kaldale atraktsioone turistide jaoks. Lähedale minnes näed, et jõgi muutub iga hetk. Et näha, tuleb vaadata. Et kohtuda, tuleb kohale minna. Viimane mõte kõlas hiljutises „MI” saates Helena Tulve ja tema õpilastega küll teistes seostes, ent peab paika ka muusika kuulamise kohta, Tulve muusika puhul kohe väga.
Soovitan kohale minna kohtumiseks mõlema uue plaadiga.