Ikka ja jälle teatud aja tagant on kirjanikel tavaks võtta raamatukoguhoidjaid avalikult õpetada, sest rahvas lugevat väheväärtuslikku kirjandust, mida raamatukoguhoidjad riigi raha ehk nendesamade inimeste maksudena riigile makstud raha eest ostavad. Sel teemal on Sirbi veergudel ka sel aastal juba diskuteeritud.1 Lisaks pidas Märt Väljataga vajalikuks jagada oma muret nõukaaegse kirjanduse leidumuse pärast rahvaraamatukogudes ja ennekõike Tallinna keskraamatukogus.2 Ei jää üle muud kui samamoodi avalikult vastata.
Eri raamatukogutüüpidel on erinevad ülesanded. Tagamaks raamatute võimalikult head kättesaadavust võimalikult efektiivselt, teevad raamatukogud Eestis koostööd nii kogude komplekteerimisel kui ka säilitamisel. Vahet tuleb teha raamatukogudel, millel on raamatu pikaajalise säilitamise ülesanne, ja raamatukogudel, millel seda ülesannet ei ole.3 Rahvaraamatukogus säilitatakse raamatut, kuni see on loetud n-ö kapsaks või ei paku enam lugejatele huvi, s.t seda ei ole mitmete aastate jooksul enam laenatud, ning kantakse siis kogust maha. Raamatukogud teevad koostööd, et pikaajalise säilitamise ülesandega raamatukogudel oleks võimalikult hea kogu: tuleb ette, et rahvaraamatukogud annavad neile selleks oma kogust raamatuid. Ühtlasi teevad rahvaraamatukogud koostööd hoiuraamatukoguga, et saada oma kogusse raamatuid, mille lagunenud eksemplar on tulnud maha kanda, kuid mida rahvaraamatukogu lugejad jätkuvalt lugeda soovivad. Tasub mõelda, kas oleks ikka mõistlik ja kas kannaksime maksumaksjatena välja dubleerivate hoidlate loomise rahvaraamatukogude juurde. Peaks olema mõistetav, et teatud raamatud, eriti kui need on ilmunud juba tükk aega tagasi ja kui nende vastu on laiem huvi kadunud, leiab rahvus- või mõne teadusraamatukogu riiulitelt. E-kataloogi ja tellimisvõimaluste tõttu on raamatud tänapäeval lihtsasti kättesaadavad, nii nagu nendib Märt Väljatagagi oma artiklis.
Ei tasu unustada lihtsat tõde, et raamatukogu, ennekõike just rahvaraamatukogu raamat, mida laenatakse ja loetakse korduvalt ja korduvalt, kipub selle käigus lagunema, eriti kui köide või paber on kehv. Tallinna keskraamatukogu on lugejate arvult Eesti suurim rahvaraamatukogu, mistõttu saavad meie raamatud kõige enam vatti. Seepärast pole ka mingi ime, kui raamat, mis seisab teadus- või mõnes väiksemas rahvaraamatukogus riiulil lausa tuttuue välimusega, tuleb Tallinnas üsna pea lagunemise tõttu kogust eemaldada. Pole vahest mõtet alahinnata Tallinna elanikke – kas ei ole võinud tallinlased Väljataga artiklis näiteks toodud 1964. aastal ilmunud Erskine Caldwelli „Jenny“ eksemplarid keskraamatukogus lihtsalt „ära lugeda“? Praegu saab soovi korral selle raamatu endale tellida, seda enam et hetkel, kui neid ridu kirja panen, seisavad e-kataloogi Ester andmetel teiste raamatukogude (sh ülikooliraamatukogude) riiulitel kõik „Jenny“ eksemplarid.
Ka Tallinna piires on erinevusi: siingi on ühes haruraamatukogus lugejaid enam kui teises ning raamat püsib ühes raamatukogus kauem ilus ja korras kui teises. Kui raamatust uut trükki pole, on tänapäevalgi raamatu parandamine raamatukogudes tavapärane, kuid lõputult seda teha ei saa. Pealegi: mida rohkem on raamatukogul lugejaid, seda enam on ka neid, kes raamatukogule raamatut kahjuks tagasi ei too, nii et ka see on raamatute kogust kustutamise sage põhjus. Miks ühes linnas leidub Nõukogude perioodil ilmunud raamatuid rohkem kui teises? Üks põhjusi on näiteks, kui palju oli rahvaraamatukogudel teavikute ostmiseks sel ajal raha. Raamatukoguhoidja ei kõrvalda raamatut kogust kerge käe ja südamega, seda võiks uskuda.
Kui mureks on Nõukogude perioodil ilmunud kirjandusklassika kättesaadavus, kuna seda ei ole uuesti välja antud, siis võiks võib-olla pigem vaadata, kui palju on nende teoste eksemplare filolooge, õpetajaid, kirjandusteadlasi jt koolitavate ülikoolide raamatukogudes. Küsida võiks ju ka, miks otsustati Eesti Rahvusraamatukogus hoone remondi ajaks pakkida suur osa oma kogust kokku, mistõttu see ei ole olnud mitmete aastate jooksul ligipääsetav, ning analüüsida, milline on selle otsuse mõju Eesti teadusele ja kultuurile.
Rahvaraamatukogu raamatukoguhoidjana pean ennekõike oluliseks seda, et suudaksime hankida uusi raamatuid, nüüdisaja autorite teoseid, mis kõnetavad praeguse aja lapsi ja noori – just nemad peavad saama soovitud raamatu kätte, kui nad seda raamatukokku otsima tulevad. Küllap leiab kirjandushuviline täiskasvanu eri raamatukogutüüpide koostöös toimivate lahenduste abil võimaluse aastakümneid tagasi ilmunud juturaamatu tellimiseks üle Eesti. Just laste ja noorte lugemisharjumusele mõeldes oleksin eelistanud lugeda Sirbist pigem rahvaraamatukogusid toetavaid artikleid, kus küsitakse otsustajatelt, miks ei ole riigi toetus raamatute ostmiseks enam aastaid tõusnud, seda enam et raamatukogude raamatuostud on autorite, aga ka kirjastuste toetamise oluline meede.
Märt Väljataga ei pea muretsema: raamatukoguhoidjad on pühendunud ja missioonitundega professionaalidena abiks, et lugeja vanemat kirjandust ei unustaks. Kuid midagi ei ole teha, rahvaraamatukogu lugeja eelistab enamasti uut trükki, tänapäevase kujundusega ja heal paberil, kvaliteetse ees- või järelsõnaga, tõlkeraamatu puhul ka uue nüüdisaegse tõlkega. Olen juhtunud kuulma vestlust, kus lugeja kommenteeris pahaselt raamatukogust saadud „Tõe ja õiguse“ eksemplari (ta ei valinud ise riiulist, vaid tellis raamatu ette): „Lootsin, et saan raamatu, mille kaanel on näitleja pilt, aga näe, anti see vana kole raamat.“ Selleks et hoida ülal huvi vanema kirjandusklassika vastu, tuleks raamat uuesti välja anda, ilmumist saatmas lisaks raamatukoguhoidjate soovitustele ka teiste pühendunud ja missioonitundega professionaalide panus raamatu tutvustamisel meedias. Kui Nõukogude ajal ilmunud raamat kõnetab laiemat lugejaskonda ka praegu, siis küllap on sellel kas trüki-, audio- või e-raamatuna müügipotentsiaali nii raamatukogude kui ka eraisikute seas.
Neile, kes ihalevad raamatukogudele ostetavate teoste üle otsustavaid komisjone, soovitan lugeda Kaljo-Olev Veskimäe uurimust „Kahte kappi on ühhetassa majas tarvis: leivakappi ja ramatokappi. Eesti raamatukogude ajalugu“4. Küllap oleks ka tänasel päeval üht-teist õppida sellest, kuidas seda alates 1927. aastast ja läbi vaikiva ajastu Eestis tehti. Tsiteerin: „Kuid arvamus sellise [alaväärtusliku] kirjanduse laiast levikust püsis ning valmistas omamoodi pinnast nõukogude-aegsele raamatukeelamisele“ (lk 379). Kas tahame riiki, kus kõrged komisjonid otsustavad, kuidas rahvas peab elama ja mida lugema?
Märt Väljataga toob artikli lõpuosas välja mitu küsimust, mille eest soovib Eesti Kirjanike Liit seista. Raamatukogusid puudutavate küsimuste arutamiseks võiksid kirjanikud ja tõlkijad ning Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, miks mitte ka Eesti Kirjastuste Liit, omavahel kohtuda. Vahest oleks see tulemuslikum kui vastastikku oma mätta otsast avanevat vaadet kirjeldavaid artikleid kirjutada. Arutelus selguksid ka küsimused, mille puhul kirjanikel, kirjastajatel ja raamatukoguhoidjatel tasub seljad kokku panna, et neile koos lahendust otsida või valitsuselt ja teistelt otsustajatelt või avalikkuselt toetust nõutada.
Kaie Holm on Tallinna Keskraamatukogu direktor.
1 Maarja Kangro, Kuhu panna raamat? – Sirp 31. V 2024; Kristi Veeber, Raamat tuleb panna sinna, kust lugeja selle leiab. – Sirp 14. VI 2024.
2 Märt Väljataga, Ei ole lõppu raamatute riiul. – Sirp 21. VI 2024.
3 Säilituseksemplari seadus (7. VII 2016). Riigi Teataja. Kasutatud 31. VIII 2024, https://www.riigiteataja.ee/akt/107072016001.
4 Kaljo-Olev Veskimägi, Kahte kappi on ühhetassa majas tarvis: leivakappi ja ramatokappi. Eesti raamatukogude ajalugu. K.-O. Veskimägi, 2000, lk 369–398.
