Estonia teatri uue juurdeehitise unistusi kommenteerib Tallinna linna­planeeri­mise ameti juhataja asetäitja, arhitekt ja Estonia hoone tuleviku­kontseptsiooni komisjoni liige Oliver Alver.

Estonia teatri kavandatud juurdeehitis Tammsaare parki võtab esmapilgul hingetuks. Tahetakse näha päris suurt mahtu, mis hõivab ligi kolmandiku pargist. Kuidas kavandatud maht linnaehituslikus mõttes sellesse paika sobib?

Linnaehituses pole õiget ja valet lahendust, igas olukorras on omad plussid ja miinused. Näiteks linna tihendamine. Ühest küljest on hea, kui linn on tihe, ent majade vahele tuleb jätta ka pause. Kuskil tuleb ette piir, kust alates hakkab tihe linnakeskkond ahistama ja inimesed tahavad sealt ära minna. Linnaehituse lahendused sünnivad alati kaalumisel, eri aspekte arvesse võttes.

Rahvusooper Estonia hoone tuleviku­kontseptsiooni komisjonis jõudsin veendumuseni, et Estonia soovitud ehitusmaht 1200kohalise saaliga on sellesse asukohta liiga suur. See, rahva hulgas punase kastina tuntuks saanud maht, ei sobi sellesse parki. Kui see plaan realiseeruks, saaksime küll ooperiteatri juurdeehitise, kuid selleks tuleks ohverdada liiga palju muud väärtuslikku. Linnaehituslikud võidud ja kaotused ei ole proportsioonis.

Estoonlaste soovitud mahu väljaehitamist piirab ühest küljest praeguse, 1913. aastal valminud hoone mitmekihiline muinsuskaitse, teisest küljest järgib riiklik keskkonnaamet Tammsaare pargi kaitseks seatud looduskaitsepiiranguid. Kolmas aspekt, millest räägitakse vähem, on linnaehituse põhimõtted. Kas on ikka vaja sellist mahtu sellisesse kohta selle arvelt, et kaob ära nii palju avalikku linnaruumi?

Selge see, et ooperiteater on olulisem kui ärihoone, kaubamaja või kortermaja. Selles, et see peab paiknema kesklinnas, olid kõik ühel meelel. Kus on aga õigupoolest see kesklinn? Kas see on ilmtingimata just Tammsaare park? Tallinna kesklinn on nüüdseks laienenud Stockmanni piirkonnast mereni. Vana­sadama ümber käib kinnisvaraarendus ja sealse vilka ehitamise tõttu ulatub vanalinn juba peaaegu veeni välja. Praegu ehitatakse hooneid Admiraliteedi basseini äärde. Kesklinn on juba seal. Kui ehitada ooperiteater Admiraliteedi basseini äärde, siis see oleks ka kesklinnas.

Selle võimaluse on Estonia vist ise välistanud, sest selle kodulehelt leiab suure pealkirja „Rahvusooper jäägu oma senisesse sadamasse – mere äärde kolimine ei tule kõne allagi“. Sellele klõpsates avaneb viide arhitekt Toivo Tammiku artiklile, kus ta ütleb, et kui ooperiteater tuleb mere äärde, siis on see lihtsalt üks teatrimaja, mitte enam Estonia.

Vana maja ja selle aura hoidmine on väärtus. Uus maja ja vanast majast väljakolimine tekitab tugevaid emotsioone. See on arusaadav.

Selles kesklinna osas, kuhu jääb Estonia teater, avalikku ruumi, eriti rohelist pargiruumi, kus on hea olla, palju enam alles polegi. Kõik haljas­alad on tükeldatud suurte tänavatega väikesteks saarekesteks.

Siinkohal tahangi rõhutada, et näeme Tallinnas kurja vaeva, et uusi parke rajada, aga selleks pole vaba ruumi. Uute rohealade loomine on võimalik ainult pikkade läbirääkimiste ja kompromisside korral eraomanike ja arendajatega. Ainult nii saab mõne pargiala juurde. Hobujaama kanti tahame rajada uue pargi, ka sadamaalale. Sadamasse saaks rajada ribapargi, mis ühendab vanalinna bastionivööndi Kadrioru pargiga. See ühendus kulgeks Admiraliteedi basseinist mööda. Me otsime võimalusi jõuda ideaalini, mille kohaselt on iga 300 meetri tagant linnas väike park.

Öelda olukorras, kui näeme kurja vaeva uute parkide rajamisega, et nüüd on vaja just sellist ooperiteatrit just sellesse kohta, Tammsaare parki, ning muid võimalusi ei ole … Kas meil on vaja praeguse saali kõrvale 1200 istekohaga saali? On hinnatud, et Eesti publiku suurusega arvestades piisab ehk 800st istekohast, mis on praeguses saalis juba olemas. See on küsimus, mille üle oleks vaja enne plaaniga edasiminekut laiemalt ühiskonnas arutleda.

Avalik ruum ja selle vajalikkus ei tundu praeguses debatis justkui argument olevat … Komisjoni töö tulemusi tutvustaval pressikonverentsil jõuti lihtsa järelduseni: juurde­ehitise rajamist takistavad muinsuskaitsest ja looduskaitsest tulenevad piirangud ja nende muutmine on riigikogu käes. Vägisi jäi mulje, et järgmise sammuna hakatakse läbi suruma kaitsepiirangute muutmist. Avaliku ruumi argument jäi kogu arutelus kõrvale.

Ütlen veel kord, et kõik linnaplaneerimise ja arhitektuuri küsimused ongi kaalumise koht. Linnavalitsus ütles pärast põhjalikku kaalumist üsna selgelt välja, et sellises mahus sellist hoonet sellesse kohta teha ei saa.

Kaalusime komisjonis ka teisi asukohti. On selge, et neid praegu tõsiselt ei võeta – eks põhjusi leia alati.

Analüüse, kuhu võiks ooperiteatri ehitada, on ju varemgi tehtud. Millised on võimalused?

Analüüse on aastate jooksul tehtud palju ja paiku kaalutud omajagu. Minu seisukoht on, et praegu on ainuke tõsiseltvõetav asukoht teatri tarvis Admiraliteedi basseini äärne. Ooperiteater aktiveeriks kogu selle piirkonna, kesklinn juba ulatub sinna niikuinii. Vaadake, mis on juhtunud Rotermanni kvartaliga. Osaliselt ulatub hoonestus juba ka Paksu Margareetani. Golden Gate’i kinnisvaraarendus viib aktiivse tsooni Rotermannist üle Ahtri tänava. Kavandatud on väga head jalakäijate ühendused ja ehitatakse trammiteed. Admiraliteedi basseini äärde ehitamine oleks väärikas võimalus nii suure investeeringu korral.

Aga mis saab linnahallist?

Linnahall on kaalumisel olnud. Selle puhul on üks küsimusi kõrgus. Praegu kehtib Tallinnas muinsuskaitsenõue, et mere äärde rajatav uus hoonestus ei tohi varjutada vanalinna. See on aga juhtum, mille puhul väärikas lahendus hoopis rikastaks vanalinna vaadet. Kui tehtaks merepoolsele vaatele lisaks juurde midagi Sydney ooperiteatri sarnast, siis kas see rikuks vanalinna vaate? Ooperiteatrile võiks kõrguse osas kaaluda erandi tegemist. Minu arust võiks sellise avaliku debati maha pidada küll.

Läbi tuleks mõelda ka linnahallist endast tulenevad küsimused. Esiteks on see muinsuskaitse all, teiseks on sellele praegu väga keeruline otstarvet ja kasutust leida. Räägitud on eri otstarbega linnahalli esindusliku saali ja uue rajatava ooperiteatri saali sünergiast, kui need kõrvuti rajada. Tuleks otsida lahendusi, kuidas panna need funktsionaalselt koos toimima ja teineteist täiendama.

Kui suur Estonia ooperiteatri juurdeehitis Tammsaare parki üldse kõne alla tuleks?

Mõtlesime komisjonis ka teistele mahtudele ja lahendustele ooperiteatri ümber. Sisuliselt said kõik olemasoleva hoone küljed läbi analüüsitud: kohvikust ja parklast kuni Solarise keskuse kõrval asuva Teatri väljakuni. Ma ei hakkaks pikemalt nendel analüüsidel peatuma, kuid sobilikku lahendust soovitud suurusega juurdeehitise jaoks ei leidunud.

Vahemärkusena tuleb välja tuua, et Estonia on praegu pargipoolsest küljest ümbritsetud parklatega – nagu vallikraav hoone ümber. Teater on ennast ise avalikkusele ja linlastele sulgenud, hoone ei suhestu linnaruumiga. See võib olla üks põhjus, miks on nii Draamateatri kui ka Estonia parklate äärde jääv pargiala suuresti kasutuseta ja välja surnud.

Kõigist juurdeehitise lahendustest kaalutavam tundus olevat praeguse Estonia saali säilitamine ja ainult lavaosa nüüdisajastamine. Sel juhul on aga ikkagi teravalt üleval muinsuskaitse küsimus.

Üks linna nõue on ka see, et kui võetakse ette mingit sorti ümberehitus, siis peab lavatorni peal olema vaateplatvorm. Torni võiks teha nii kõrge kui vaja, aga see peaks olema ööpäev ringi inimestele avatud, sest sealt on maailma parimad vanalinna vaated.

Kas Estonia teater on nõus sammu tagasi astuma ja väiksema mahuga leppima?

Selleks, et tulemus saavutada, on vaja teha kompromisse.

Tammsaare parki on võrreldud Tartu keskpargiga. Heidetakse ette, et Tartusse südalinna parki kultuurikeskuse ehk Süku ehitamine on justkui põhjendatud, aga Tammsaare parki, näed, ehitada ei tohi.

Linnad on erinevad. Tartus tuleb südalinna, jõe äärde tuuagi rohkem kultuuri­elu. Seal on ju praegu kolm kaubamaja ja nende vahel bussijaam. Süku on kesklinna elavdamiseks väga oluline strateegiline otsus.

Ooperiteatri uue maja ehitamisega seoses räägitakse teisest krundist kesklinnas, mitte kultuuri kesklinnast välja­viimisest. Lihtsustatult: praegu tuleb valida 800 ja 1200 isekohaga saali vahel ning mõelda sellele, kui palju jääb ehitise rajamisel alles avalikku ruumi ja haljastust. Tartus ja Tallinnas pole olukord sama. See on hoopis teine valik.

Komisjon on oma töö lõpetanud. Mis nüüd edasi saab?

Mõned asjad said komisjonis selgemaks. Kui Estonia ruumiprogramm on kivisse raiutud, siis tuleb hakata otsima uut asukohta. Pole mõtet arhitektuurivõistlust korraldada, sest sellise mahu juures ei saa head ja avaliku ruumi kvaliteeti tõstvat tulemust.