Kui ma kirjutasin teose, mille vormi iseloomustasin oma loodud sõnaga „esseem”, ei osanud ma ette näha, milline reaktsioon sellele järgneb. 2007. aasta suvel andis kirjastus Tuum välja mu raamatu „Teises keeles. Essee, luuletused, esseemid 2000–2007”, mis sisaldas valiku tekste minu ja Aare Pilve eestikeelses tõlkes. Nii jõudis eesti keelde uus mõiste, mida märgati ja üsna varsti ka kasutama hakati.

Ma ei hakka siin loomulikult registreerima kõiki juhtumeid, mil seda sõna on mainitud. Keskendun neile, kus on püütud määratleda selle termini tähendust.

Näiteks Apollo raamatupoe Interneti-leheküljel annoteeritakse raamatut „Teises keeles” järgnevalt: „Seni peamiselt tõlkijana tuntud noore eestivene luuletaja kogu. Raamat sisaldab ka essee „Ühe eesti venelase lugu” ja väikeseid „esseeme” – poeetilisi mõtisklusi”.

2007. aasta oktoobris, kui Tartus oli kõnealuse raamatu esitlus, mainis kolleeg Piret Bristol kuluaarivestluses muu hulgas sõna „esseem”, öeldes, et midagi sarnast on ta ise kirjutanud oma raamatus „Nöörist ja seebist”. Ta avaldas arvamust, et esseem võiks olla proosaluule üks sünonüümidest.

Kolmas näide pärineb Loomingu toimetusest. 2008. aasta jaanuaris pakkusin ajakirjale ühte pikemat (ligi 300 rida) teksti „Kõnelevad sõnad”, mille olin nimetanud poeemiks. Vastuseks tuli kiri, et see on pigem esseem kui poeem.

Need lahknevad arvamused viisid mu mõttele, et peaksin tutvustama oma leiutise tausta. Ma ei arva, et mul oleks sellele sõnale mingit „omanikuõigust” või et just minu seisukoht selles küsimuses peaks olema „ainus ja õige”. Kui idee heaks osutub, adapteeritakse see ikka mitmeks otstarbeks. Samas, miks mitte täiendada seda polüfooniat ka nii-öelda autori häälega. Vähemalt oskan ma jutustada, kuidas esseem oma alguse sai.

 

 

II

2004. aasta augustis tegi ajakiri Carelia mulle ettepaneku tegutseda nende heaks ajakirjanikuna rahvusvahelisel soome-ugri rahvaste ülemaailmsel kongressil Tallinnas. Olin siis üliõpilane ning võtsin pakkumise hea meelega vastu, sest see andis võimaluse avardada silmaringi. Nähtu avaldas suurt muljet. See oli üks drastilisemaid sündmusi, kus olen vaatlejana osalenud.

Hotell Viru oli külalistest tulvil. Moodsates restoranides ja vahatatud koridorides oli näha inimesi, kes kandsid rahvariideid. See oli võimas kontrast.

Veel oli seal delegaate Uurali tagant, kes ütlesid, et mis teil siin Eestis viga elada, täielik Euroopa ja puha. Ja nad kirjeldasid oma elu, mis meenutas minu lapsepõlve N Liidus, kui inimeste elu oli seatud igasuguste tüüpprojektide järgi. See oli teine võimas kontrast, mis pani muuhulgas mõtlema, kui palju määrab ühe inimese vaimseid omadusi see või teine riigikord.

Ma ei suutnud oma peaaegu meeleheitlikku segadust verbaliseerida. Rahulik „semiootiline” analüüs polnud võimalik. See oli tupik. See oli draama, särav ja lootusetu reaalsus. Ma üritasin mõelda sellele kirjanduse valguses ning olin skeptiline, kas luules oleks võimalik edasi anda seda traagilist hämmingut, luua teksti kus oleks lakoonilises vormis visandatud värvilised miljöökirjeldused, autori seos kogetuga ning selle refleksioon. Proosa suhtes oli veelgi rohkem eelarvamusi: siis kaoks elamuse intensiivsus.

Seetõttu otsustasin kirjutada nii, nagu välja tuleb, andes endale juba ette voli kirjutada pikkade ridadega, sest siis on võimalik kasutada korraga palju sõnu ning mitte kasvatada seejuures teksti vertikaalset pikkust. Umbes samamoodi olin teinud 2001. aastal, kui kirjutasin luuletuse „Tühi süda”, ja 2003. aastal, kui valmis „Olemine”. Aga seekord oli tulemus hoopis midagi muud.

 

 

III

Kuigi olen järjepidev vabavärsi harrastaja ning mitmed venekeelsed kolleegid on pannud mulle seda lausa pahaks, ei tähenda see, nagu võtaksin luuletamist „kergekäeliselt”. Oma luuletustes olen teadlikult kasutanud mitmesuguseid vormivõtteid, pidanud silmas seda, kuidas töötavad erinevad kõlakujundid jms. Samu põhimõtteid püüdsin ja püüan järgida ka siis, kui tõlgin oma luuletusi eesti keelde. Ma oskan põhjendada, miks mu luuletuses on kasutatud seda või teist sõna ning miks seal on teatud arv ridu. Võib öelda, et ma lähenen luuletuste kirjutamisele täie teadmisega ning vastutan oma loomingu eest.

Oma esimese esseemi „Esseem nostalgiast” kirjutasin ja lihvisin seda neil neljal päeval, mil kestis soome-ugri rahvaste kongress. Ma mõistsin hästi oma loomingulisi ootusi ja esitasin endale konkreetse väljakutse: panna oma seesmine Montaigne kirjutama luulet.

See polnud kerge, ent aegamööda kristalliseerus meetod, kuidas seda teha. Oli tarvis välja mõelda alternatiivne kinnisvorm, mis leiaks ühise keele arutleva esseežanriga. Mul oli vaja suuremat vabadust, kui seda lubavad näiteks Onegini stroof või Shakespeare’i sonett.

Siiski ei tahtnud ma uut konstruktsiooni kuni viimse silbini paika panna. See pidi olema vorm, millesse oleks olemuslikult programmeeritud ka improvisatsiooni võimalus. Ja nii otsustasin, et reglementeerin üksnes teose vertikaalse telje, horisontaalse telje jätan reeglistamata. Nii tuligi lõpuks välja, et esseem on konstruktsioon, mis koosneb neljast stroofist, igas stroofis kaheksa rida. Mulle tundub, et see on piisavalt suur maht, et kirjutada luulevormis essee. Siit pärineb ka termin: essee + poeem = esseem.

See on nii-öelda asja formaalne külg. Kuid tähtis on ometi sisu. Esseem peaks oma laadilt peegeldama autori mina-kogemust, tema arusaamasid eri eluvaldkondadest, tema isiklikke üleelamisi, mõtteid ja tundeid, pihtimusi. Esseem peaks püüdma olla autori kui inimese peegel.

Raamat „Teises keeles” sisaldab veel kolme esseemi, mille ülesehitus on range ning mis kirjutatud konkreetsel teemal. Need on „Esseem juhustest”, „Eesseem kirjandusest ja elu mõttest”, „Esseem kaasaegse luule eripäradest”.

 

 

IV

Märksa keerulisem lugu on esseemi senise ja võimaliku retseptsiooniga. Ütlen kohe ära: mind häirib viimase aja suundumus kasutada laialdaselt terminit „proosaluule”. Seda võib leida näiteks Jaan Kaplinski ilukirjanduslikust tekstist „Luuletamise kunstist” (kogu „Tule tagasi helmemänd”, 1984), mis tipneb väitega: „sina ja mina ja igaüks ja see hingamine ise, mille imeline kooskõla / keele ja eluga ongi luule ja proosa ja proosaluule nagu hiina / fu, milleks võib nimetada seda kirjatükkigi siin”.

Aga ka õppekirjandusest, näiteks Merilai-Saro-Annuse gümnaasiumiõpikust „Poeetika” (2003), kus on toodud Euleri ringid tähistamaks proosat (sidumata kõnet), luulet (seotud kõnet) ja nendevahelist ühisala nimega proosaluuletus.

Venekeelses Wikipedias on küll tõdetud, et „väikeproosa” (малая проза) vorm on suhteline, kuna pole võimalik määrata selle pikkust, kuid tuletatakse meelde, et see võimaldab põhimõttelist jaotust kaheks allosaks: „short short story” (сверхкраткий рассказ) ja „prose poem” (стихотворение в прозе). Ilmselt siia ulatuvad eestikeelse mõiste „proosaluuletus” juured. Kuid mõelgem korraks, kas „luuletus proosas” ja „proosaluuletus” on absoluutsed identsed asjad? Pole ju näiteks ka „jänes metsas” ja „metsjänes” üks ja see sama.

Igal juhul on tegemist proosa väikevormidega, milles on märkimisväärseid tulemusi saavutanud näiteks Baudelaire ja Rimbaud, Turgenev ja Tšehhov. Umbes sarnaselt arutleb ka Venemaa praegusaja üks autoriteetsemaid vabavärsiteoreetikuid Juri Orlitski.

Esseem kuulub oma vormilt kindlasti luule valdkonda, sest nii esseemi kui ka luule
tuse puhul on tegu värssidega. Uus rida ei teki loomulikult ja vabatahtlikult, vaid sunniviisiliselt, looja manipulatsiooni tulemusena. Selles mõttes on esseemi lähedased sugulased nii sonett kui vabavärss.

 

 

V

Tõepoolest meenutavad Piret Bristoli luuletused raamatus „Nöörist ja seebist” kohati esseeme, nii oma arutleva stiili kui ka ülipikkade ridade poolest. Ent tõsi on seegi, et oma algupärases mõistemahus eeldab esseem siiski tööd kindla vormikonstruktsiooni kallal.

Samuti võib arvestada Loomingu ettepanekuga nimetada pikemaid arutlevas laadis tekste esseemiks, kuid jällegi – kaob selle termini esialgne tähendus.

Ma ei tea, mis saab esseemist edaspidi, kui sellest üldse midagi saab. Väikse spekulatsioonina võiks järeldada, et vähemalt esialgu läks kirjandusest kõnelemisel vaja pigem mugavat terminit mitmete erinevate piirijuhtumite tähistamiseks ja asja sisuline külg pakkus vähem huvi. Sest proosaluule on ikka liiga üldine termin, et seda saaks väga tõsiselt võtta. Kui arvustaja näiteks ütleb, et Aare Pilve tekstid on proosaluule, otsekui oleks see midagi enesestmõistetavat, ja läheb siis juba üle järgmise mõtte juurde, siis sellest on kindlasti vähe. See võib küll anda mingi viite teksti stilistikale, ent vorm ise vajab ikkagi lähemat määratlemist. Sest üks asi on öelda: ma nägin loomaaias loomi. Ja teine asi on loetleda konkreetseid liike.

Esseem pole nii kerge vorm, nagu see võib esmapilgul tunduda. See on ka üpris mahukas vorm, „vertikaalselt” sonetist peaaegu kolm korda pikem. Esseem kui väljaarendatumate mõttekäikude esitamiseks loodud vorm on kirjutajale tõsine väljakutse. Mul oleks väga põnev lugeda teiste autorite kirjutatud esseeme. On see ju ka üsna liberaalne vorm ja saab eksperimenteerida näiteks reapikkusega või riimiga.

Võttes arvesse blogikultuuri ja igasuguste reality-show’de kasvavat populaarsust, kus otsene väljendusviis on primaarne, võib täheldada, et vähemalt lähiajal on essee ja sellele lähedased žanrid nõutud nii kirjutajate kui lugejate seas. See annab mõningast lootust ka teosele, mis on vormilt luule ja sisult essee – see viimane võikski olla esseemi üks definitsioonidest.

Ent võib minna ka teisiti. 1976. aastal esitles Jaapani firma JVC VHSi salvestusformaati koduseks vaatamiseks. Sellest sai alguse koduvideo ajastu. Nüüd, ligi 30 aastat hiljem, seostub moodsas e-ühiskonnas sõna „video” juba hoopis muude tehnoloogiatega, kas või populaarse filmiarhiiviga You Tube. Mida tehakse tulevikus esseemiga? Kas antakse sõnale uus tähendus või arendatakse edasi algset ideed? Praeguse seisuga võib minna mõlemat moodi.