Nende mängustiil on minimalistlikult tagasihoidlik, kuigi lood jutustavad kultuurilistest konfliktidest riigivõimu / valitseva kultuuri ja põlisrahva vahel. Tõsiste lugude vahel on ka niisuguseid, kus konflikti valgustatakse kerge huumoriga, näiteks novell „Jumal”, kus ülemus käsib miilitsal Lenini monumendile ohverdavad neenetsid ära ajada. Mõnele võib film tunduda liiga pikaldane, kuid mulle on see ammu hea mulje jätnud: selles pikatoimelisuses on stiili ning see iseloomustab ka hästi tundraelanike eluolu ja iseloomu.
1992. aastast koos töötanud Lapsui ja Lehmuskallio on teinud veel vähemalt kaks mängufilmi (nende dokumentaal- ja mängufilmide vahele on raske selget piiri tõmmata). 2003. aastal valmis „Jumala mõrsja” ning tänavu esilinastus Berliini filmifestivalil „Suguvõsa viimane“, mida on lootust näha PÖFFi programmis. Maride „Salika“ eripäraks on asjaolu, et filmi eelarve oli null rubla. Sellest on suurel määral tingitud ka puudused. Tegemist on filmiks kohendatud Mari Rahvusteatri etendusega. „Salika“ on mari klassiku Sergei Nikolajevi 1936. aastal valminud näidend, midagi „Saaremaa onupoja”-taolist, kuid ajastule iseloomuliku klassiteadlikkusega. Filmis on kasutatud professionaalsemat võttetehnikat kui mari telefilmides siiani (kraana saadi laenuks Tatarstanist). Et filmi ei olnud võimalik korralikult helindada, on heli kvaliteet nigel. See on eriti kurb, sest tegemist on laulumänguga. Erinevalt neenetsi filmist mängivad näitlejad erakordselt paksude värvidega ja teatraalselt. Näib, et mari teatris on konserveerunud mingi Stanislavski ja Reinhardti eelne klassikaliste rahvatükkide etendamise stiil, mis paraku ekraanile kuidagi ei sobi. Kuid siiski, esimene filmi moodi film on ka maridel sündinud. Handi õhtul näidatud „Punane jää. Jugra hantide saaga“ pole õigupoolest hantide tehtud.
Ja seda on näha. Filmi aluseks on handi kirjaniku Jeremei Aipini romaan „Jumalaema verisel lumel”. Eesti keeleski ilmunud romaan kõneleb hantide ja metsaneenetsite vastuhakust nõukogude korrale, ajaloos on see tuntud kui Kazõmi sõda või Kazõmi ülestõus. Rahvusvaheline filmimeeskond on suutnud romaani sellevõrra töödelda, et alles on jäänud vaid mõned süžeeliselt arusaamatud motiivid. Filmi eelarve pidi olema palju suurem kui mis tahes Eesti mängufilmil. Kui marid olid kraana üle õnnelikud, siis on kasutatud lausa helikopterit. Filmist on tehtud eksootiline märul. Kui Lapsui ja Lehmuskallio filmides on kõik etnograafilised detailid täpsed, siis „Punase jää” puhul jääb kohati arusaamatuks, mida on tahetud handi rahvakommete võltsimisega saavutada. Film pole ka handikeelne. Vähenegi handikeelne tekst räägitakse vene keeles üle, handid räägivad omavahel vene või venehandi segakeeles. Tol ajal kõnelesid kõik siiski veel omavahel handi keeles. Muidugi, filmi sõlmituseks pakutud lause „Kui pole armastust, siis pole ka õnne”, on handi keeles võimatu (pole lihtsalt vastavaid sõnu), kuid filmi tegijad ei pruukinud sellest teadlikudki olla. Siiski, Kazõmi sõja teemalise märuli olemasolu iseenesest on juba saavutus. Kui filmi Venemaal levitama hakatakse, siis võib ju mõni märulifänn näiteks aru saada, et hantidele on kunagi liiga tehtud.
Et rahvaülestõusust normaalset filmi teha saab, on näha näiteks saami režissööri Nils Gaupi „Kautokeino mässus”, kus käsitletud saami kogukonna 1852. aasta ülestõusu kohaliku kaupmehe ja lõpuks ka riigivõimu vastu. Ülestõusu vaadeldakse läbi inimsaatuste, püütakse aru saada, millest mäss algas. Nii põnev ja märuline kui „Punane jää“ ta pole, kuid filmina palju parem ja arusaadavam. Nii handid kui marid on rõhutanud, et tegemist on esimese filmiga, ning pidanud peaaegu imeks, et midagi niisugust üldse sündis. Marid loodavad, et esimene mari film ei jää viimaseks. Kui nende lootus tõeks saab, ja kui tehakse lisaks ka esimene udmurdi- või komikeelne film, saab korraldada uued filmipäevad. Kuigi Venemaa soomeugrilaste filmikunsti arenguks erilist perspektiivi praegu ei paista, võib kõike juhtuda. Ei arvanud keegi ka 2000. aastal, et kümne aasta jooksul tehakse kolm neenetsikeelset mängufilmi.
