Teater VAT alustas 1. oktoobril aastal 1987. ENSVs tegutses toona kümme riigiteatrit. VAT-teater oli esimene uus teater. Mis teater see siis tegelikult oli – harrastusteater, vabatrupp, erateater, väiketeater? Toona niisuguse teatri tarvis terminit nagu polnudki. Kuna asutajateks olid Tallinna Pedagoogilise Instituudi tudengid, nimetati alguses teatrit Väikeseks Akadeemiliseks Tudengiteatriks (teatri tähelühendit on isekeskis aja jooksul tõlgendatud erinevalt: Väike Aga Tubli, Väga Akadeemiline Tallinna Teater, Volli, Aare ja Teised, Vängete Aumärkidega Tunnustamata, Väga Armas Teater).
Vaevalt toona isegi usuti, et kahekümne aasta pärast teater ikka veel toimib ja VAT täna Kumu auditooriumis oma juubelisünnipäeva peab. Kuigi, mine tea, vast oli toonaste noorte usk suuremgi, kui mõnel vahepealsel tegutsemisaastal. On ju teatri praegune kunstiline juht Aare Toikka isegi maininud, et VAT-teater on kaks korda trupi surma üle elanud ja kolmel korral on trupp jälle sündinud.
Täna seostub teatri nimi vaieldamatult Aare Toikkaga, kuigi aastate, eriti algusaastate jooksul on teatriga olnud seotud paljud tegijad ja nimekiri saaks pikk. Alates peda õppejõududest Inna Taarnast ja Härmo Saarmist. Ja kui põgusaltki VATi lavastustega seotud tegijaid loetleda, ei saa mööda nimedest nagu Peeter Jalakas, Hans H. Luik, Maarika Vaarik, Tiina Rebane, Dajan Ahmet, Lauri Saatpalu, Kaido Ehasoo, Hiie Fluss, Ene-Liis Semper, Riho Västrik, Emil Rutiku, Margus Värav, Ahti Puudersell, Argo Kuslap, Margus Värvav jpt.
Mälus ei terenda esimeste muljetena mitte Aare Toikka lavastused, vaid August Gailiti soe ja helge „Ekke Moor“ (lav Härmo Saarm, 1988) ja Hans H. Luige õõvastav ja süngevõitu „Mul on külm“ (lav Peeter Jalakas, 1988). Ent ajapikku hakkas VATiga üha enam seostuma Aare Toikka entusiasm, jonn, vastuvoolu rühkimise jaks, mis aastate jooksul ning tänagi sisendab aukartust ja imetlust. Jalakas ja Ahmet liikusid VATist oma radadele (kuidas üldse seda tõlgendada: võib-olla sündisid Von Krahli teater, Salong ja Trumm just tänu VAT-teatrile). Toikka aga jäi vapralt VATi juhtima, ja täna tuleb muuseas üllatusega tõdeda, et tegu on praeguses Eesti teatris kõige pikema staažiga teatrijuhiga. Ehkki VATi asutajaliikmeid oli mitmeid, eksisteerib just tänu Toikka vastupidavusele ja tegutsemistahtele meie teatrielus nähtus, mida on veel praegugi raske kuhugi lahtrisse paigutada. Igal juhul on see esimene väljaspool riigiteatri süsteemi loodud teater, mis raskustele vaatamata püsima on jäänud ja mõneti teistelegi uutele teatritele teed rajanud.
Vaid Aare Toikka ja tema kõrval truult VATi vankrit vedanud Tiina Rebane teavad, mis on kaheks aastakümneks püsima jäämise hind. Pole ju keegi neile punast vaipa maha rullinud ja oma teatrimaja(saali) kandikul kätte toonud. Põhjamaade teatrisüsteemis naudiks niisuguse loomingu- ja ajalooga teater ammu väärilist riigi toetust ja lugupidu ning oleks väärikas vana tegija. VAT on justkui ikka veel noor teater. Seda palun võtta kui komplimenti! Sest kuigi teatril on olnud mõõnaperioode, tõestavad eriti viimased aastad, et teater muutub üha nooruslikumaks, ärksamaks, säravamaks. Ja kuigi VATi tänane repertuaar pakub vaatamisrõõmu väikestest täiskasvanuile, on teatri üks nooruslikkuse saladus tõenäoliselt selles, et juba vähemalt kümmekond aastat täidab VAT ka nn mitteametliku noorsooteatri nišši. Pole kahtlust, et Aare Toikka kreedo „Tahan teha teatrit mõtlevale ja uudishimulikule inimesele. Noored on sellised“ aitab VATil nooruslikku sädet hoida veel aastakümneid!