Kanada tundub olevat selline vaikne omaette maa, kus eriti midagi tähelepanuväärset ei näi toimuvat, aga see riik ei paista ka millegi negatiivsega silma, isegi majanduskriisi või poliitskandaalidega seotud uudiseid kuuleb sealt harva. Samuti paistab Kanada kultuurielu rahulikus, peaaegu silmatorkamatus rütmis loksuvat. Nende filmikunstis puudub lõunanaabritele tihti omane agressiivne energilisus, pigem on kanada linateosed loodud mõtlikus, südamlikus võtmes ja sealseid kirjanikkegi ei tundu kuulsus ning bestsellerite edetabelid suurt huvitavat. Eeskätt meenuvad autoritest muidugi juba lahkunud Robertson Davies, aga ka Margaret Atwood, Margaret Laurence ja veel mõned nimed…
10. oktoobril andis Alfred Nobeli ellu kutsutud kõrgeauline žürii teada, et pidas rohkem kui saja aasta jooksul esimest korda kirjandusauhinna vääriliseks kanada autorit, ehkki tinglikult võiks kanadalaseks pidada ka 1976. aastal Nobeli preemia võitnud Saul Bellow’d, kuigi ta asus Ameerika Ühendriikidesse elama juba poisieas. Laureaadiks osutus 82aastane Ontario elanik Alice Munro.
Selleks, et proportsioonidest mingit ettekujutust saada, mõned arvud: juba küll veidi vananenud 2011. aasta andmete põhjal on Nobeli auhind üle 800 korra antud meestele ning vaid vähem kui 50 korda on selle võitnud naised. Ühtlasi on Munro 17. Kanadas sündinud Nobeliga premeeritu ning 13. naisautor, kellele kirjandusauhind üldse on antud. Viimati sai selle  naistest 2007. aastal inglanna Doris Lessing.
Kuigi Alice Munro pole kirjandusmaailmas nii tuntud kui Atwood või Davies, on ta pälvinud ohtralt tunnustust, sealhulgas kolmel korral Kanada kuberneri peapreemia ning 2009. aastal elutöö eest Man Bookeri kirjandusauhinna. Tähelepanu väärib vahest seegi, et lühijuttude autorid on siiani Nobeli žürii vaateväljast õigupoolest kõrvale jäänud.
Munro on avaldanud 14 jutukogu, millest juba esimene „Rõõmsate varjude tants” („Dance of the Happy Shades”), tõi talle 1968. aastal tunnustuse. Peaaegu üksmeelselt on kriitikud hakanud teda tituleerima Kanada Tšehhoviks, kelle lugudes nagu vene kirjaniku omadeski pole enamasti oluline sündmustik, vaid pigem igapäevaelu argidetailid, mille filigraanselt täpse sõnastusega kirjeldused – veidi vahest nagu Patrick White’i proosas – võivad lugejale avaldada ilmutuslikku toimet. Ka on leitud, et Alice Munro novellide stiili tihendatus ning emotsionaalne sügavus lubab neid pigem määratleda kui romaane.
Autori viimane jutukogu „Kallis elu” („Dear Life”) ilmus möödunud aastal, selle aasta aprillis suri tema abikaasa ning suvel teatas kirjanik, et loobub kirjutamisest. Jääb vaid loota, et kõrge tunnustus Rootsist innustab teda taas sulge haarama.
Nobeli kirjandusauhinna rahaline väärtus on kaheksa miljonit Rootsi krooni ehk ligi 915 000 eurot ning see antakse pidulikult üle Stockholmis 10. detsembril ehk Alfred Nobeli surma-aastapäeval.