Tundes eelnimetatud autorite varem ilmunud kirjutiste põhjal nende isikupärast väljenduslaadi, mis mõnel juhul on olnud raskesti jälgitavate kiil-, kõrval- ja täiendlausetega, väärib erilist tunnustust koostaja suutlikkus toimetada raamatu tekstid ühtlaseks. Faktirohke ja ladus tekstiesitus kulgeb tõepoolest kui põnev jutustus ühest perioodist teise, andes koloriitseid aktsente peadirigentide loomeperioodidele. Kahjuks leidub tekstis ilmselt kõnekeelest tulnud vigu, kui kirjutatakse orkestri (või kellegi isiku) 70. ja 80. juubelist jms. Seejuures on mõeldud muidugi kas 70. tegevusaastat, aasta-, sünni- või sünniaastapäeva. Ka mõned üksikud vahelejäänud või liigsed tähed mõnes sõnas näitavad, et tempokalt arvuti klaviatuuriklahvidel mängides võib juhtuda sama, mis pianistidel klaverikontserdi esituses.

Suhteliselt väikese mahuga raamat sisaldab hämmastavalt ja üllatavalt palju sedagi, mis jääb n-ö eesriide taha. Kuigi peateemana on raamatu sisutelge hoidmas ERSO kujunemisja arengulugu, siis on see olnud niivõrd tihedasti seotud Eesti kultuurilooga, et võime kõhklematult panna nende vahele võrdusmärgi. Orkester oli ja on meie kultuuriprotsessi lahutamatu osa. Kontserdikuulajana võtame seda justkui enesestmõistetavust. Kui nüüd raamatust faktidena taas üle lugeda, mida on teinud ERSO eesti muusika esituste, salvestuste ja plaadistuste osas, millist repertuaari on nad pakkunud ka puna-musta-valge-kirjulisel ajastul esimesena N Liidus ja kuuludes selle esindusorkestrite hulka, siis süveneb üha sügavaim austus meie dirigentide ja orkestrantide vastu. Nad on osanud ja suutnud tugineda väärtustele ajastu tõketest hoolimata. Küllap ei ole üldse mitte juhus, et selle raamatu orkestriajaloo uuringute autorid on olnud väljapaistvad Eesti Raadio töötajad (v.a M. Kasema). Oma igapäevaseid ülesandeid täites on nad pikki aastaid olnud orkestriga tihedasti seotud ning ka Eesti Raadio (nüüd ERR) on olnud ERSO hea partnerina nii helitehnilise kui ka sisulise töö poolest tunnustatud lähemal ja kaugel.

Esiletõstmist väärib raamatu pildivalik, mis on mitmekülgne ja pakub huvitavaid hetki. Austavat suhtumist orkestrantidesse näitavad fotojäädvustused eri koosseisudest. Seda on muidugi hea öelda, et võinuks pingutada kõigi naisorkestrantide nimemuudatused välja tuua, kuid usun, et tehti niigi kõik, mis suudeti. Lisaväärtuse annab raamatule eestikeelse tekstiga paralleelselt liikuv ingliskeelne tekst (tõlkinud Ilmar Anvelt). Nii et lühikokkuvõttes on tegu väärt raamatuga ühest väärikast orkestrist. Igal juhul on see ERSO olulisemate arengujoonte ülevaade, millele kui raamistikule on edaspidi võimalik üles ehitada mis tahes suunitlusega uurimusi või miks mitte ka orkestriloos oluliste isikute mälestusi.

Nagu ikka, on ka midagi täiesti muutumatut meie elus. Seda, millest kirjutati ja räägiti ERSO töötingimuste parandamise osas juba vähemasti 1970. aastatest, võib tänaselgi päeval samas sõnastuses korrata.