Valts Ernštreitsi juurtes on küll liivi verd, aga ta kirjutab sageli läti keeles (olles ikkagi mu meelest liivi luuletaja), liivi keele omandas ta 1990ndate hakul Tartu ülikoolis Tiit-Rein Viitso õpilasena. Nii võib ehk öelda, et kogu liivi luule on mingis mõttes lätlaste-eestlaste kõrgintellektuaalne harrastus, väga väikse, aga avali südamega intellektuaalide ringi austusavaldus olnule, kaunile keelele …
Korraks, kogu „Nagu lumehelbed talvel …” alguses, esimestes noppelistes tekstides, jääb mulje, et Ernštreits kirjutab veidi nagu (väga hää) juhuluuletaja teemalt teemale ja kujundilt kujundile hüpeldes, mis ehk olekski paslik intellektuaalile-luuleharrastajale, aga see mulje on ekslik. Võib-olla oleks kompositsiooni mõttes pidanud alustama millegi tugevama, selgepiirilisemaga kui nood nopped.
Raamat ise, Ernštreitsi luuletused, seisavad tegelikult palju kindlamatel jalgadel. Ta loob oma, veidi unenäolise ruumi – aga ainult selleks, et maailma valutegevaist asjust kõneleda. Mingis mõttes on ta oma kujundikulgemises ja tos samas „unenäolisuses” üsnagi jalad maas realist. Need reaaliad puudutavad vaimseid seisundeid, selle maailma tajumist, aga ka täiesti konkreetseid inimesi-sündmusi-kohti. Jah, tõesti, ei ole sellist asja nagu „lihtne realism”, realismi kaanon kujutab endast üht maailmast kujundeis rääkimise võimalust. Ja Ernštreitsil on selle sees oma eripärane nurgake, oma keeleruum, säärane maailmadevahelise üksiklase positsioon. Lätlane, kes püüab olla see „viimane liivlane”, või siis too liivi verd, liivi tungiga mees, kes püüab olla ka läti poeet – ehk mingis mõttes isegi eesti poeet, vähemasti siin ka kohal – noh, sest neid liivlasi, kelle poeet olla, neid ju pole õigupoolest … Nii et ta on alati üksi, otsib alati oma olemise alust.
Jah, Ernštreits on üksilduse, üksi- ja ilmajäämise laulik. Paljudes tekstides on linnaruumi, aga ka elu tühjus, mingi lahku-, maailmast ja inimestest lahtiminemise tunne. Seejuures ei ole üldine valitsev melanhoolia, õrn pessimistlik pilk sugugi nii rusuv, tappev, mürgitav. See pole vingumiseviha me lihas: „Ja sügisel, / laulnud lõpuni oma reekviemi, / alustan ma kõike otsast. / Võib-olla puud ei jää oma kohale. / Võib-olla linnud ei laula ainult mulle. / Aga ühte ma tean – ühest / on alati vähe” (lk 18).
Muide, see on praegu käes. Ka mulle on alati sügis see alguse ja alustamise aeg, see tegudetumedus, -tung, mis pääle tuleb. Mitte kevad, mis oma päiksesillerdusega hakkab tasapisi mõtteerksust suretama. Sügis on vorm, vormivõtmise/valimise aeg.
Parimail hetkil asub Valts Ernštreits samas mõttelises ruumis poola eksistentsialistide-filosoofide-poeetidega, keda Hendrik Lindepuu nii kirglikult meile vahendab: „Ja siis tuleb hetk, mille järel pole midagi rohkem öelda. / Ja taevas vaikib nagu sätiks õhtut rööbastele. Nii / hele oli lumi, mida mööda me saabusime siia, ja nii / määrdunud nüüd, kui me peame lahkuma siit. [—] Aasta hakkab lõppema. Ja ka järgmine pole parem. / Võib-olla peab laskma ajal minna, et me hakkaks uuesti rääkima. / Et lund sajab. Külmades linnades lihtne on elada. / Ainult kes sellest küll aru saab. Olen väsinud. / Armastan. Lõpetan” („Ilma elamise loata”, lk 36).
Suurema jao tekste on Livia Viitol tõlkinud läti keelest, raamatust alapealkirjaga „Hoovused”. Kogu lõpus on tilluke, aga terav, s.t teravalt poeetiline-täpne-teadlik valik liivikeelsest luulest – „Oma täht”. Siit leiab võib-olla olulisimad liivi luule read, mis tollel kadund rahval on: „Üksnes talvel, kui kõik on lahkunud, / kui torm ulub taevas / ja vihma sajab / ning mitte keegi ei pääse / ei välja / ega sisse, / siis on rand tõeline – / uhke ning tühi endine liivlaste kodu” (lk 74).
Aeg-ajalt on küll tunne, et mõne koha on Viitol tõlkinud poeetilisemaks/poeetilisemalt, kui Ernštreits ise sisimas ongi (aga mul on seda tunnetuslikku seika raske kontrollida), või et ta on mingis oma sõnastusvariandis kinni, mis ehk pole selles tekstis parim – aga ma mõistan, et mul pole muud alust seda väita, kui too ühe teksti toimimise ruum, omailm. Pääle veidi aeglast käivitumist on see säärane maailma kohal/kõrval/sees seisva kõrvaltvaatleja, elust suurema poeedipilguga loodud omailm. Ja sageli on see kõige õigem, vajalikum, noh, nt Kalju Kruusa saavutab selle vahel ülima lihtsuse ja väiksusega – et kogu maailm on järsku peopesal. Ernštreits peab aga saama tuule oma tumedusetiibadesse, kõnelema pea vaimu(liku) häälega.
Siin on üks tilluke loits ses raamatus. Ma mõtlen, selle hoolivus, see püüd, see on väga suur püüd. Mingis mõttes perssekukkunud humanisti püüd, aga see ei tee seda vähem ilusaks, vähem traagiliseks. Ahjaa, ma ei ole kindel, kas selle raamatu päälkiri mulle meeldib, lumehelbed ja kõik, kuidagi liiga tavapoeetiline, nagu juhanliivilik, aga ühtlasi selle kuskile kaotanud. Aga mis siis, äkki hakkab tööle siin eestlaste, väga pika vinnaga ja aeglaselt välja sureva rahvanatukese sisimas talves.
Aga loits läeb nii: „Rohkem mitte kellelgi mitte kunagi ei valuta mitte miski ning sääl, kus rohukõrred udus murduvad ja kastesele maale langevad, rohkem mitte keegi ei tunne ebaõnne. Rohkem mitte keegi teist ei lähe luhta. Ega lahku mitte kellelegi mitte midagi ütlemata: üksi, suutmata rohkem tunda tõelist kurbust. Nii lihtsalt, sõnadeta, aegamööda kõik õnnestub ning sünnib sündmus” (lk 32).
* Mati Hint, Ma armtub säda ȳdugt, kus mytk līb pūtumi. – Sirp 4. VII 2014.