Neile oli selge, et mitte keegi peale eestlaste enda ei hakka hoolitsema eesti kultuuri järjepidevuse eest, et rahva kultuuriliseks arenguks ei piisa rahva kirjaoskusest ja majanduslikust jalulpüsimisest, vaid selleks on vaja hoopis laiemat ja kindlamat aluspinda. ERM pidi endasse ja enda ümber selle aluspinna looma, sest „Alles siis, kui meie vaade sügavasse oma rahva minevikku ja arenemisloosse suudab tungida, hakkame meie iseenesest ja oma rahva iseloomulistest ülesannetest inimlise kultura eduloos aru saama. Ainult siis on meie tuleviku-püüetel tõsist jõudu ja edu, kui nad meie rahva iseloomulistel võimetel ja iseäraldustel põhjenevad, nagu need endid rahva elus ja töös mineviku päivil on ilmutanud” , kirjutas Jaan Tõnisson, üks ERM i asutamise eestvedajaid, oma üleskutses muuseumi toetamiseks 1911. aastal. Rahvas uskus muuseumi mõttesse ja tunnistas selle vajadust. Kuigi muuseumi polnud tol hetkel veel silmaga näha, ammugi polnud lootust, et see asutajatele või toetajatele kasu tooks. Muuseumi tunnistati ja vajati kui oma rahvusliku identiteedi ja kultuuri kestmise tagatist. ERM i esimene ülesanne oli linnastumise ja kommete muutumisega kiiresti kaduva vanavara kokkukogumine. Tegelikult kogus selle vanavara kokku rahvas ise.
Ei ole Eestis paika ega suguvõsa, kelle omanduses olnud esemeid või mälestusi ei leiaks ERM i kogudes. Kõikehõlmavas sisus on ERM i tugevus ka kaasajal. Meie õigus ja kohustus on seda rikkalikku pärandvara hoida, mõtestada, rahvale tagasi anda ning täiendada tänase päevaga, et ka saja aasta pärast oleks järeltulijatel samasugune õigus ja kohustus. Meie enda vabadus on selle varanduse kohta öelda „pastlad ja õllekannud, tühipaljas träna”, nagu netikommentaaridest nii sageli kostub, aga see ütlus iseloomustab eelkõige ütlejat ennast. Saja aasta jooksul on ERM otseselt ja kaudselt hoidnud ja toitnud meie kultuurimälu.
Meie rahvarõivad on taas au sees, meie käsitööoskus ja traditsioonilised töövõtted on ellu ärganud ja meie rahvapärimus on elavam kui vahepealsetel pimeduseaegadel. Tänu ERM ile on need võimalused alles ja elus olnud ning oma aega oodanud. ERM is töötanud ja töötavad inimesed on peaaegu olematutes tingimustes taganud nende säilimise. Meie varasalved on praegu rikkalikumad kui kunagi varem. Me oskame ja suudame kogutut mõtestada ja kasutada mitmekesisemalt kui varasematel aegadel. Me oleme saja aasta jooksul täitnud suure osa neist ülesannetest, mis ERM i ette usus ja lootuses püstitati. Kuid üks neist ülesannetest on seni ikka täitmata: ehitamata on muuseumi oma maja. Muuseumihoone ehitamine tõsteti päevakorda kohe 1909. aastal.
Tunnistati endale, et see tuleb ehitada vastavalt muuseumi vajadustele. Ehkki neid vajadusi veel ei tuntud, ei kõheldud maja vajalikkuses. Kuna seda oli vaja kogu rahvale, ei peljatud küsida nõu naabritelt Norrast, Rootsist ja Soomest. Ei värisenud tollase Eesti suurimad eestikeelsed ajalehed, Päevaleht Tallinnas ja Postimees Tartus, kartuses lugejate kaotuse pärast, kui nad muuseumi mõtet toetasid ja õhutasid, avaldades pikki ülevaateid vanavara kogumisest ja kokkuvõtteid muuseumi juhatuse koosolekutest. Enamgi veel: Päevaleht kogus toimetuse liikme Jakob Mändmetsa eestvedamisel 1918. aastal muuseumihoone ehitamiseks üle 10 000 rubla. 1917.-1918. aastal jäi maja ehitamata ärevate ja segaste aegade, valitsuste, seaduste, raha jms muutumise tõttu, mitte aga seepärast, et oleks kaheldud selle vajalikkuses. Arvamised, et raha oma rahvusliku kultuuripärandi talletamiseks on mõttetult kulutatud, on iseloomulikud meie kaasajale, mitte eelkäijatele. Neil jätkus kõikidest eriarvamustest hoolimata üksmeelt asjadeks, mille tähendus ja tähtsus ületas igamehe soovid ja tahtmised. ERM i hoone ehitamist ei võetud II maailmasõja eelses Eesti Vabariigis kordagi oluliste rahvuslike ehituste plaanist maha. Isegi siis mitte, kui 1921. aastal otsustas tollane Põllutööministeerium anda ERM i käsutusse osa Raadi mõisast. Siis kinnitati sõnaselgelt, et „selle kõrval ei tohi nimetamata jätta, et siiski lõpusihiks oleks muuseumile oma maja ehitamine” (ERM i juhatuse protokoll 21. aprillist 1921). 1924. aastal, kui muuseumi loterii ja Eesti Kultuurkapitali laenuga osteti ERM i raamatukogule maja Aia (praegu Vanemuise) tänaval, teatas juhatus kindlameelselt, et „peaks edasi õhutama, et kord ka terve muuseumi uus maja saaks ehitatud” (ERM i juhatuse protokoll 23. aprillist 1924).
Võib aru saada, miks nõukogude ajal, 1960. aastate keskel, muuseumihoonet (siis küll pärast ERM i lammutamist moodustatud etnograafiamuuseumile) ei ehitatud: hoolimata muuseumi kogudes tehtud puhastustööst ja ideoloogilisest surutisest, võis etnograafiamuuseumist levida vana Eesti vaimu ja sellele ei saanud ju maja ehitada. Aga 1990. aastate alguses Toomemäele projekteeritud Põhjakonna nime kandnud hoone oleks võinud juba tegelikkuseks saada: taas oli vabadus ja taas oli aeg rõõmustada oma kultuuri üle. Kuid vabadus ja rõõm andsid ERM i käsutusse järjekordse „ajutise” lahenduse: nõukogudeaegne raudteelaste klubi remonditi ERM i näitusemajaks. Nüüd on siis saja aasta sees viies kord, mil kavandatakse ja projekteeritakse ERM i hoonet. Varasemate kavadega on seekordsel vähe seost, muutunud on ootused muuseumile, muutunud on muuseum ise. Vanavara kogumine on asendunud tänapäevaelu iseloomustavate sümbolesemete kogumisega. Kogumispoliitika nagu ka muuseumi teadustöö kaasajastamine on muuseumiga toimunud muutustest siiski vahest kõige arusaadavamad: isegi suurim muuseumivõhik ei kahtlusta, et ERM koguks veel vanavara XIX sajandi tähenduses, sest see on juba ammu enne meid kokku kogutud ning seda lihtsalt enam ei ole. ERM talletab meie tänase päeva, jälgib ja mõtestab selle toiminguid. Kõikidest meie praegustest oskustest ja kogu tegevusest jääb aga Raadile kavandatava ERM i hoone täitmiseks ilmselgelt väheseks. See hoone oma 32 000 ruutmeetriga nõuab muuseumilt senisest hoopis enamat: kasvamist tähenduselt ja suutlikkuselt suuremaks, kui muuseum kunagi on olnud. Muuseumi hääl peaks olema kuulda ühiskonna pidu- ja kriisipäevadel. Muuseum peaks julgema end pakkuda mitte ainult säilitajaks ja hoidjaks, vaid ka küsimuste ja probleemide osutajaks, tõstatajaks ja lahendajaks.
Muuseum peab jõudma iga inimeseni, kõnetama teda talle arusaadavas keeles ja toonil, kuulama inimese juttu ja tabama emotsioone. Inimesekesksus pole kunagi varem, kui ERM i maja on plaanitud, nii olulisel kohal olnud kui nüüd, aastal 2009. Pole isegi tähtis, kas muuseumi uus roll on tähtsustunud seoses sellega, et elu meie ümber muutub üha globaalsemaks ja eklektilisemaks või on sel mingid muud põhjused. Oluline on, et see tähendab muuseumi senise paradigma muutmist: muuseumi enda aktiivsust, muuseumi enda tarkust ja tugevust, et algatada ja juhtida kahekõnesid. ERM on selliseks omamoodi uueks alguseks – Raadil, inimesekeskse, kokkuhoidva ja avatuna – valmis. On valmis parimat, mis meil on, meie rahvuslikku kultuuripärandit, hoidma ja kaitsma, et rahval oleks ka tulevikus võimalus väärika ja loomisjõulisena edasi liikuda.