Säilitus- ja konserveerimistöö eesmärk on viia miinimumini hävimist põhjustavad või kiirendavad tegurid nii museaalide hoidmisel kui eksponeerimisel ja uurimisel. Peatähelepanu on suunatud muuseumikogu säilitustingimuste parandamisele ja kahjustumisriskide vähendamisele. Konserveerimis- ja säilitustöö ülesandeks ei ole mitte keskenduda ainult üksikesemete põhjalikule töötlemisele, vaid tagada kogude kui terviku säilimine võimalikult heas seisukorras. Nii ennetava kui korrigeeriva konserveerimise aluseks on saamas muuseumikollektsioonide seisundiuuringud. Seisundiuuringute käigus tehakse kindlaks museaalide seisukord ja hinnatakse nende säilivusperspektiivi.
Seisundiuuringute tulemuseks on andmebaas, mille alusel planeeritakse konservaatorite igapäevatöö, materjalide ja seadmete vajadus. Välja selgitatud kogude kahjustuste liigid ja iseloom suunavad kaugemas perspektiivis ka kogu säilitustöö arendamist. Säilitus- ja konserveerimistööd on aja- ja ressursimahukad. Suurkogude puhul pole mõeldav iga üksikeseme ennistamine. Sageli on museaali põhjaliku korrastamise ja lõppviimistluse asemel otstarbekam langetada otsus vaid puhastamise, toestamise ja pakendamise kasuks. Kahjustusi parandatakse sedavõrd, et edasine lagunemine oleks mõnevõrra aeglasem. Konserveerimismenetluste sisuks on esemete parandamise asemel museaalide seisundi stabiliseerimine ja edasise kahjustumise vältimine. Tihti sõltub menetluse valik just sellest, milline on muuseumieseme edasine saatus. Põhjalikum ennistustöö võetakse ette vaid museaalide puhul, mis korrastatakse eksponeerimiseks, sest näitusel eksponeeritav museaal peab pakkuma ka esteetilist elamust. Muuseumikonservaatori töö mõte on säilitada ka põhjaliku töötlemise puhul võimalikult palju artefaktis sisalduvast algsest infost, sest museaal on ka uurimistöö allikas. Seetõttu asendatakse katkisi või kulunud detaile vaid siis, kui see on hädavajalik museaali säilimise huvides.
Sealjuures kõik parandused ja lisandused dokumenteeritakse. Muuseumieset ei valmistata ette igapäevaseks kasutamiseks ega tehta lihtsalt ilusaks. Mõnikord võib museaal pärast vaevarikast konserveerimistööd näha välja üpris samasugune kui enne konserveerimist. ERM i kogud on äärmises ruumikitsikuses, eriti need kollektsioonid, mis asuvad ERM i praeguses peamajas Tartus Veski tänaval. Eriti kitsastesse oludesse on surutud tekstiili-, arhiivi- ja fotokogud. Seisundiuuringute põhjal tuleb nentida, et mitmetel juhtudel on museaalide kahjustusi süvendanud ka pikaaegsed kitsad hoiuolud. Pole harv juhus, kui muuseumieseme hoiustamiseks tuleb valida lahendus, mis pole esemetüübile kohane, sest parim lahendus nõuaks liiga palju ruumi. ERM i kogud ootavad pikisilmi lahedamaid tingimusi.
Muuseumi uues majas terendavad viimaks avarad hoidlad. Tänapäeval püütakse ventilatsiooniseadmetega tagada igale esemele sobilik säilituskliima, mis toob kaasa suure ekspluateerimiskulu. Muuseumi uue hoone hoidlate planeerimisel haarasime varmalt kinni mujal maailmas esile kerkinud ideedest ja kavatseme hoidlate kliima kontrollimise teenistusse rakendada kogu ehitise, mitte ainult masinad. See tähendab, et hoidlates tagatakse museaalidele sobiv säilitustemperatuur ja suhtelise õhuniiskuse tase eelkõige ehituskonstruktsioonide ja -materjalide omaduste ning hoidlate sobiva paigutuse abil. Muuseumi uue hoone hoidlate kliima tagamise süsteem on õieti poolpassiivne, sest kui kõrvalekaldeid pole võimalik korvata ainult passiivsete meetoditega, kasutatakse ka ventilatsiooniseadmeid. Selline kombinatsioon lubab kasutada väikese võimsusega seadmeid ja energiat kokku hoida.