Oleks imelik, kui regulatsioonist vastu vaatav otsustajate teadmiste puudulikkus kuidagi ei mõjutaks ERMi igapäevast elu. Kui tegu pole seaduse järgi teadusasutusega, on raskendatud juurdepääs teadusrahale. Avalikus vaates asutuse toimetulekule loeb külastuste arv, mitte publikatsioonide hulk, loeb pakutav meelelahutus (mille ju märksõna „muuseum” esmalt meelde toob ühtviisi nii Rocca al Mares kui Karilatsis, nii Kuressaare kui ka Narva kindluseõuel). Seaduse järgi on ERM meelelahutusasutus, ilmselt maailmas ainuke, mis üritab oma ülesannet täita etnoloogilist uurimistööd tehes. Ja saab siis veel ka maksumaksjalt nahutada, et omatulusid pole. Seda, et etnoloogia pole suurem asi meelelahutusäri, ütlesid Eesti valitsusele lõpuks ka Brüsseli ametnikud, kellele ERM valitsuse käsul muudkui rahataotlusi saatis. Püüd Euroopast raha välja meelitada sundis aga ERMi ka kodumaises kommunikatsioonis kasutama rõhuasetusi, mis aga kibedasti kätte tasuvad. Ka potentsiaalne publik opereerib nüüd oletatava külastuste arvuga kui tähtsaima näitajaga muuseumi tegevuses.
Mida kauem on ERMi uue hoone ehitamise alguse kohal küsimärke, seda kahjulikumalt see talle mõjub. Pööbli vaenukoorile lisandub ka mõni kitsarinnaline ja vaimupime poliitik (ja eriti kurb on, et need on endale kaaperdanud erakonna, mis oli aastaid ERMi häälekaim poliitiline eestkõneleja). Kuna teadusasutus pakkuvat rahvale halba meelelahutust, siis pandagu parem kinni (ka riigi maksebilanss näeb kohe ilusam välja). Pakuks ju head ka, aga selleks pole tingimusi. Tingimuste loomiseks ei anta aga raha. Nokk kinni, saba lahti.
Õigusruumi ebakohasus teadusmuuseumi tegutsemiseks on pool ERMi õnnetusest. Teine pool peitub riigi rumalas valitsemiskorralduses, mille tõttu teadusasutus on oma ajaloolise nime iseärasuse järgi muuseumina kultuuriministeeriumi alluvusse langenud. Seal aga teatavasti teaduse valitsemisega ei tegelda ega isegi mõelda sellest, mis asi teadus võiks olla – muuseumiseaduse mõttes asi või ese see igal juhul pole. Kultuuri- ja haridusministeeriumi tagasilahutamine aastast 1996 on nõnda tekitanud järjekordse ohvri. Võib öelda, et selles kõiges on ERMi asutajad ise süüdi (vähemasti postuumselt). Kui neil oleks olnud kannatlikkust kümme aastat oodata, siis oleks kõik teisiti läinud. Aastal 1909 ei kuulunud eesti rahvusteadused keiserliku Tartu ülikooli tegevusvälja hulka, kümme aastat hiljem sellest ümber kujundatud Tartu ülikoolile oli just Eesti- ja eestlastekeskne uurimistöö esmatähtis. Kui ERMi poleks selleks ajaks iseseisva ja tähtsana juba olemas olnud, võinuks sellest vabalt saada ülikooli juurde kuuluv teadusmuuseum, selline, nagu on tänaseni teadusasutusena tegutsev ülikooli loodusmuuseum. Ülikooli kaudu oleks siis ERM ka haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisalas ning praeguste muredeta.
Kuid kunagi pole liiga hilja. Mõistuspärase olukorra loomiseks on parlamendil lihtne taasühendada kaks ministeeriumi, millest väiksemal ju niikuinii ammu mingeid mõistlikke valitsemisülesandeid pole, rääkimata siis õigusloomest, mida kultuuriministeeriumis peaaegu et ette ei tulegi.
Teine variant on mitte oodata aeglast „poliitilist” otsust, mis võib alati juhusliku ilmamuutuse tõttu ka ära jääda, vaid püüda poolte kokkuleppel lihtsalt nihutada ERM Tartu ülikooli asutuste ritta kõrvuti seal juba tegutsevate teadusmuuseumidega. Praegu oleks selliseks manöövriks sobiv aeg, sest kuna ees seisab järgmise rektori valimine, on võimalik selle raames ka teema laiemalt läbi rääkida ja otsustuskogudes hääletada. Muidugi pole see ainult kiire tehing paberil, vaid pikem protsess, mille käigus ei saaks kahju keegi. Kui kord Eesti teaduskorralduse põhimõtteks on, et teadust tehakse ülikoolide juures, ei ole ERMi erand millegagi õigustatud. Rääkimata siis sellest, et valitsemisala vahetus tähendab kultuuriasutusele automaatselt rahalist võitu ehk pääsemist absoluutsest vaesusest vähemasti suhtelisse.