Jah, miljard ERM i ehituseks on muidugi suur summa, aga kui panna kõrvuti kaalukausile Tallinna-Tartu maantee rekonstrueerimise miljardid ja miljard meie uue muuseumi  jaoks, ei tundu investeering kindlasti liiga suur. Ühte protsenti meie riigi eelarvest väärib üks meie omariikluse alustalasid ehk ikka?       

Siinkohal tuleb meelde kunagine vestlus  ühe Tartu kinnisvaraarendajaga, kes küsis: „Miks seda Eesti Rahva Muuseumi üldse vaja on?”. Kui põliste eestlaste järeltulijad esitavad selliseid küsimusi, on midagi valesti, kaalukauss on balansist väljas. Eesti Rahva Muuseumi tegevus tuleb teha nähtavamaks, tuleb anda talle jõud, mida ta väärib ja vajab. Toetudes eeltoodud võrdlusele – ERM versus kiirteed – võiks tuletada hoopis uue metafoori: nimetada Eesti Rahva Muuseum  „kiirteeks minevikust”. Mida suurem, seda kiirem, sest muuseumi kogudesse saja aasta jooksul talletatu vajab näitamist. Arvan, et Eesti Rahva Muuseumi planeeritav hoone ei ole liiga suur – lisaks meie oma rahvakultuuri näitamisele on see rahvusvaheline teadus- ja haridusasutus. Sisemisest jõust pakatavaid tänapäevaseid muuseume pole meil just liiga palju ette näidata. Kindlasti ei ole oluline ainult oma rahvusliku  mälu säilitamine, vaid ka selle asetamine üldisemasse konteksti. Kui uus ERM valmib, on meil viimaks koht, kus on võimalik tutvustada eestlastele Teotihuacani kultuuri või näidata kas või Tutanhamoni hauakambrit, serveerida nõnda meie omariiklust maailmakultuuri kontekstis. Unistada ju võib.