Seekordne Sirp vaatleb erivajadustega inimeste suhet kultuuriga.
Lavastaja Jaanika Juhanson rõhutab lavakunsti ja erivajadustega inimeste temaatikat käsitlevas vestlusringis: „Peab loobuma kiusatusest üldistada – puue pole iseloomujoon. Nagu nägijate hulgas, on ka pimedate ja vaegnägijate seas erisuguse intelligentsitaseme, temperamenditüübi ja kultuuritaustaga inimesi.” Brigitta Davidjants kirjutab muusika viipekeelde tõlkimisest, mis annab võimaluse kontsertidest osa saada ka vaegkuuljatele ja kurtidele. Pille-Riin Larm külastas Eesti Pimedate Raamatukogu (EPR) ja uuris, kuidas on lood nägemispuudega inimeste juurdepääsuga kirjandusele. Marja Kivihall EPRist märgib: „Paljud pimedad on kirjandusega paremini kursis kui nägijad.”
Sirbi teemakohaseid näiteid ei tuleks aga võtta väikest huvigruppi puudutavate kurioosumitena, vaid panusena meie ühisesse kultuuriruumi. Nagu kirjutab lehe avaloos Kari Käsper: „Eestis on praegu paljudel hea elada. Aga palju parem on Eestis elada siis, kui kõigil on Eestis hea elada, sealhulgas neil inimestel, kellel on juhtumisi mõni puue.”