Rein Veidemannile ja Eri Klasile –

eakaaslastele, kolleegidele, sõpradele.

 

Enne viimaseid presidendivalimisi, neidsamu, mis tõid lõpuks Kadriorgu Arnold Rüütli, avaldas Rein Veidemann “Eesti Päevalehe” esiküljel soovituse-üleskutse valida eestlaste presidendiks Eri Klas.

See tõsine ettepanek juba täiskäigul kampaania ajal, nagu tundlikel, siirastel ja ausatel inimestel teinegi kord ette tuleb, ei olnud ometigi kainele ja kaalutlevale järelemõtlemisele järgnenud samm, vaid pelk ühehetkeemotsioon.

Veidemann nimelt, nagu artiklist võib välja lugeda, oli käinud kontserdil, kus Eri Klas juhatas Euroopa noorte muusikute ühendorkestrit, mis kandis ette Beethoveni kuulsa “Oodi rõõmule”.

Kõiki artiklisse koondatud teadlikke või alateadlikke semiootilisi märke dešifreerides ning lahti lugedes võis asjatundja sedastada, et Veidemann oli sattunud täielikku tundelisse ülierutusse, lastes ennast liigutada, raputada, mõjutada ning viia sellisesse reaalelust kõrval või kõrgemal olevasse kunsti-illusoorsusesse, mis sünnitabki täieliku vastutustundetuse.

Veidemann oli loomulikult lummatud Beethoveni muusikast, aga nagu ikka tõsisema muusikalise hariduseta inimeste puhul, kes ometigi samuti tahavad igas situatsioonis jõuda tõe jälile, oli Reinu pilk sel kontserdil lahtilaskmatult naelutatud Eri Klasile, ta silmad jooksid koos Eri ihuliigutustega, pilk saatis dirigendikeppi, – Erist õhkus seletamatut maskuliinset vastupandamatust – ning Veidemann ajas segi põhjuse ning tagajärje, s. o. Beethoveni ja Klasi, arvates ekslikult, et just Eri on põhjustanud selle imelise hingelise seisundi, kuhu Veidemann kukkus, s. o. täieliku katarsise.

Aga valimiskampaania oli juba kõrgpunktis ning korraga adus Veidemann, et just nimelt toosama taktikepp ongi see võluvitsake, mis ainsana võiks allutada üksmeelsele kuuletumisele eestlaste omavahel jahmerdavad tillukesed parteid.

Beethoveni kõrgusest oli ajaloolise selgeltnägemise ilmutus ühtäkki antud Veidemannile sõnastada ning prohvetlikult kuulutada kogu rahvale.

Ma kujutan endale selgesti ette, kuidas nad sellel märtsiõhtul koos Andraga väljusid kontserdisaalist ning teel auto poole sõnas Andra, et tuleb selveristki läbi sõita, sest hommikuks on vaja kohvikoort ning ka värskeid saiu Andra vanaprouast emale, s. o. Rein Veidemanni ämmale.

Kuid kasvatatud ja alati tähelepanelik mees ta kõrval ei kuulnud, oli oma kinnismõtete helikindlas puuris. Andra selge, teadev ja valitsev hääl ei toiminud ning Veidemann ainult mõmises, kui juhtis auto otsejoones ja ühegi peatuseta kodutreppi Gonsiori tänaval.

Kindad, mütsi ja salli jõudis Veidemann koju lauale asetada, aga kerge jopp võis isegi selga jääda ning kingad toasusside vastu vahetamata, kui ta nüüdsama, sedamaid ja kohe pidi arvutisse lööma tolle ikka veel kestva emotsiooni ajel sündinud ilmutusliku tõe eesti rahvale: Eri on teie ainus ja õige president!

Ma ei kahtle, et Veidemannile endale näis tol hetkel presidendivalimiste saatus juba otsustatud ning kõik edasine oli juba pelk formaalsus – umbes samuti nagu rahvas endisajal valis suure üksmeele ja rõõmuga Eesti NSV Ülemnõukogusse kõik EKP Keskkomitee poolt pakutud töö- ja kultuurisangarid.

Mina sattusin Rein Veidemanni õhin-siirast üllitist lugema oma tavapärasel varahommikusel kohvitunnil veidi pääle kella kuut.

Ma lugesin loovinimese aruannet sügavast kunstielamusest, mille ta ometigi oli osanud kokku viia ning lõpetada päevapoliitilise lõpp-sihiga. Ma lugesin lugu tippdirigendi võimekusest Beethoveni muusikast välja lugeda ja välja juhatada võluvõim, aga selle loogilise järjena ei ennustatud mehele uusi tõusmisi maailma tipporkestrite dirigendipulti, vaid kui karistavat kohtuotsust – see mees tuleb suruda Kadriorgu!

Provintslase ja rannapoisina olen läbi elu unistanud lähivetelt ookeanile jõudmist ja nüüd adusin äkki, et üks minu kolleeg ja sõber surub teist minu kolleegi meie ühise kultuuriruumi avamerelt ning kõrge laine käest Baltikumi madalasse ja seisvasse vaikvette.

“See värk ei lähe Sul läbi, Rein!” ütlesin tol varahommikusel vaikustunnil oma Kadrioru kodus sadakonna meetri kaugusel presidendilossist. Ning ma otsustasin Reinule tema kauni õhina vähendamiseks pihtida loo oma kõige meeldejäävamast kohtumisest Eri Klasiga – mitte tuhandepealise saali ees dirigeerivast Erist, vaid magusasti magavast põlvkonna-kaaslasest Erist, kes kunagi uneski pole näinud end eestlaste presidendina.

Asi oli nii.

22. juunil 1984 läksin Saksamaa Liitvabariigis, Tallinna sõpruslinnas Kielis luksushotelli “Kieler Kaufmann” restorani koos soomlasest kirikuõpetajaga. Olime osalised suurel rahvusvahelisel foorumil, mis oli kokku kutsutud 1941. aastal alanud suure sõja alguse kuupäeval. Kirjanikke ja ajaloolasi kümnest riigist.

Ma olin saabunud Moskvast magamata silmadega ja ma selgitasin soomlasele:

“Esmalt üks topelt-espresso kohv!”

Kõrvallauas istusid kolm suviselt kerges elegantses valges rõivas saksa härrasmeest ning seljaga minu poole jääv rääkis jätkuvasti anekdoote, mis ülejäänud kaht ikka valjemini naerma võttis.

Sellest lauast hehkus elujõudu, jõukust, enesekindlust ja tervist. Edukust, rikkust ning vaba avalat käitumist. Sääl laua taga istus 80-ndate aastate Lääne-Saksamaa elutaseme tipp-standard – Euroopa südame võimas, rikas, enesekindel ja esinduslik rass, vaba eelmise põlvkonna mineviku-häbenemisest – mehed, kes võisid juutidele häbenemata silma vaadata ja kätt anda.

Aga siis, kui oleme soomlasest usumehega omagi lauas seltskondliku vestluse üles võtnud, pöörab seljaga meie poole istuv ja anekdoote rääkinud sakslane end näoga meie poole – ma ei näe vastu päikest ja läbi tema tugevate päikeseprillide ta silmi – ja ütleb puhtas selges eesti keeles:

“Mõni mees on juba nõnda uhkeks läinud, et enam kaasmaalast ei teretagi!”

See eriliselt elegantselt rõivastatud, üleni valges ja suvises, päevitunud ja puhas, tugev, nooruslik, parimais aastais esinduslik sakslane oli Eri Klas.

Ma tõusin oma lauast, et kätelda Erit ja kaht tema võõrustajat – “Ich freue mich sehr!”, nagu on mind enne reisi õpetanud Mati Sirkel. Mehed on pangahärrad, kelle jahiga justsama on tuldud lõbusõidult Kieli lahelt.

Sakslased räägivad, millise menuga on Eri juhatanud eilset sümfooniakontserti. Sakslased on jõukurid. Eri on täht. Mina olen Eri kaasmaalane ja tuttav. Ma olen ühtäkki oma tasemest kõrgemal. Mind on tõstetud kõrvust.

Ma hakkasin äkki samuti valjemini rääkima ja valjemini naerma. Siin restoranis ei ole praegu kõvemaid mehi, kui need kolm lõunastajat kõrvallauas. Need on mind käteldes vähemalt kelnerile märku andnud, kuidas minussegi suhtuda.

Ja Eri ütleb:

“Sa tuled õhtul minuga teatrisse! Mul on kaks piletit.” –

“Sa ju tead, Eri, et ma ei käi Eestimaalgi teatris, – mis vägi siis mind siin sunnib!”

Eri Klas, maailmamees ning asjatundja, sõnab:“Maailma parim pantomiimiteater astub õhtul üles. Prantslased! Sa ei ole iial midagi sellist näinud. Ja kui sa täna ei näe, siis sa ei näegi. Siin pole ühtki prii piletit – peale selle, mis on sinule minu taskus!”

“Ma tulen,” ütlen Erile. “Aga mul on hirm, et võin magama jääda. Ma olen mitukümmend tundi ühtede silmadega.”

Ja ma räägin, kuidas mind eelmistel päevadel solgutasid Moskva linn ja Sergei Mihhalkov, Vene Kirjanike Liidu esimees.

Pidime koos Sergei Mihhalkoviga esindama tervet suurt ja hõlmamatut nõukogude sõjakirjandust esinduslikul Kieli rahvusvahelisel ümarlaual, mille ümber istuti suure sõja kunagisel alguspäeval – 22. juunil, kokku 10 riigi literaadid.

“Me kohtume Teiega, Ülo Karlovitš, Šeremetjevo-2 peasissekäigu juures kell 7.30, sest lennuk läheb 10.05. Jõuame hommikuk
ohvi juua ja pisut arutada, millest kumbki Kielis räägib!” pakkus Mihhalkov oma sobiliku variandi.

Ööbisin oma ammuse sõbra pool, akendega vastu Novodevitšje kalmistut. Kell oli pandud helisema 5.30-le, sest taksoga Moskva südalinnast võtab lennuväljale jõudmine tublisti üle tunni.

Uni ei tulnud. Ja et kellgi oli seisma jäänud, ei julgenud ma enam suikuda, et mitte sõitu üleüldse maha magada.

7.15 seisin Šeremetjevo peaväravas. Ilm oli südasuvine, leitsakuline varasest tunnist peale.

Sergei Mihhalkov ei tulnud 7.30-ks. Kell 7.45 ütlesin endale, et ilmselt on kusagil liiklusummik.

Kell 8.30, kui päike veel halastamatumalt asfalti sulatas, arvasin põhjuseks – üle 60-nene mees, ehk on südamevaegusi.

Kell 9.30 polnud miskit märki vene kirjanikust, kes oli palunud eestlasel seista kell 7.30 Šeremetjevo-2 peauksel.

“Kõike võib ette tulla,” ütlesin endale kell 9.15 ning astusin tõkestatud pääsla poole, kust mindi lennukile.

“А Вы куда­?”

“На Франкфурт, 10.05!”

“Посадка закончена,” öeldakse mulle, maakeeli siis – lennukile pääs on lõppenud.

Venelaste suurtele, rasketele ja kohmakatele reaktiivlennukitele lõppes pääleminek alati terve tund enne väljalendu, sest nad pidid “üles soojenema” aeglasemalt kui Lääne vastavad analoogid. Need olid turvalised lennukid, kuid tehniliselt ajast maas. Need olid sotsialismi lennukid.

Hiljem selgus, et Mihhalkov oli tõesti Šeremetjevos juba 7.30, aga ei tulnud tal meelde peaukse ees eestlasest kolleegi trehvata, sest läbi elu oli ta harjunud sisse astuma vaid ülemnõukogu saadikuile määratud ustest, mille taga avanes elitaarsus ja privaatsus, kummardustega teenindamine noore nägusa personali poolt.

Ja kui minule kell 9.15 öeldakse “Посадка закончена!”, istub Sergei Vladimirovitš juba nõukogude tipplaineri tippreisijate salongis ning talle pakutakse võileivakesi punase kalamarjaga.

Nõnda siis seisangi keset Šeremetjevo-2 suurt ootesaali, diplomaadikohver näpus, magamata ja nõutu – mu lennuk on läinud…

Ma sõidan esmalt liftiga kaks korrust maa alla, meeste WC-sse.

Lasen vee välja.

On hulk maad kergem.

Ja miskipärast meenub kui lohutuseks nelja aasta tagune lugu kaksikvend Jüriga siinsamas õhuvaksalis, kui ta lendas mingile huumorifestivalile Bulgaariasse ning püüdlik instruktor veel lennuväljal oma hoole- ja pilgualusele meenutas, et Bulgaariagi on välismaa ning liigset vene raha ei tohi kaasas olla. Minu Abrukalt pärit ja ausa provintsikasvatuse saanud vend ei teadnud, et liigne raha pannakse kas kinganinasse või kingapõhja ning venelasest piiriametniku pärimise korral vaadatakse mehele julgesti silma sisse ning öeldakse vigases vene keeles, aga valjusti ja selgesti:

“Neetu u menja dengi, ponimaes.”

Ja vend Jüri tuleb Šeremetjevo peauksest välja – on veel suur suvi – ning astub otsejoones 50 sammu mingi tellisehunniku poole, kuhu ta peidabki kaks 50-rublalist rahatähte – vasakult lugedes kuuenda kivi alla.

Kümne päeva pärast naastes leiab ta selle kivi tõepoolest sedamaid üles; – õhinal ja õnnelikult ja endaga rahulolevalt tõstab ta kivi üles ning hulk aega seejärel imestab tühja ja paljast vene püha mulda, kus pole vähimatki jälge tema rahast; – ning hääldab omaette korralikus vene keeles – ikkagi aasta kroonuteenistust Bobruiskis! – need kolmekordsed, mida kasvatatud inimesed eesti keelde ümber ei tõlgi.

Ja see ühtäkki ilmutunud lugu sääl varahommikul Šeremetjevo peldikus, kosutab suuresti minu hingelist tasakaalu. Ma peaaegu et naasen oma tavaparameetreisse: rahulik, tasakaalukas, tark, hästi kasvatatud, tagasihoidlik, sümpaatne. Ja nagu õigel ajal tuleb meelde Aleksander Suumanni kunagine õpetus:

“Kui midagi on viltu või suisa väljapääsmatu, siis tuleb kõigepealt minna suure peegli ette ning kohendada lipsusõlme ja kammida soeng laitmatuks.”

Ma käitusin Sassi õpetuse järgi.

Ja kui ma siis näen peeglis iseennast – ilusas lipsus, seitelsoenguga, moodsas pintsakus, elegantne diplomaadi-kohvrike näpus, siis seda meest vaadates pean tunnistama, et sellist inimest ei jäta keegi hädas aitamata.

“Maailma kurjus on selleks, et mina seda trotsin”, ütlen endale.

 See parimais aastais esinduslik meesterahvas uurib nüüd asjalikul pilgul suure rahvusvahelise õhuvaksali kõiki reisija-teeninduse-reklaame ning sõidab siis liftiga kuuendale korrusele “Lufthansa” esinduskontorisse.

Kuus daami, kelle kõigi kohta võiks pruukida sõna kaunitar, pööravad oma pilgud ootus- ja abivalmilt temale, kui ta seisab sääl … Nõukogude sõjakirjanduse elava esindajana ja moodustab saksa keeles kõige lühemaid lauseid, et kõige vähem eksida.

See tekst teavitab, et mees on kogemata maha jäänud Frankfurdi lennukilt, aga homme hommikul kell 10.30 peab ta pidama ettekannet Kieli raekojas Läänemere kirjanike ümarlaual.

“Võib-olla härrale tassike kohvi ja pits konjakit,” pakub üks kaunitaridest.

“Koos austerlastega on meil täna veel kuus lendu Frankfurti. Milline võiks teile sobida?” küsitakse.

Ja üks eriti võluv ütleb vahele:

“Mina lendan näiteks kell 13.15.”

Siin enam ei kaaluta:

“Kui minu seltskond Teile sobib…”

Korraliku inimesena pakun neile võimalust, et arve selle pileti eest saadetakse NSV Liidu Kirjanike Liidu raamatupidamisse, aga – nii öeldakse – see ei tulevat kõne alla, sest ühele lennukompaniile on vaid auks teist aidata.

Nii lendangi ma Frankfurti, säält samal õhtul Hamburgi, ning –  tukkunud öö raudteevaksali kõrval pingil – jõuan varahommikuse rongiga õigeaegselt, aga suure unedefitsiidiga Tallinna sõpruslinna Kieli.

Ma kipun püsti jala peal suigatama, kui Eri Klasiga pantomiimisaalis oma toolidele läheneme.

Suur, esinduslik ja ilus, aga eriliselt õduski saal oli täis viimse istekohani, tagaseinas veel lisatoolid.

Saalis oli peatse suure elamuse eriline elekter ja ootus, elevus ning väljavalitute õnnelik uhkus olla kohal ja paigal, olla eelistatu, osaline, nautija.

Prantslased tulid lavale ning hurmasid, valdasid ja haldasid saali kõige esimestest minutitest alates – nad tegutsesid selle vabaduse, elegantsi, lihtsuse ja maagiaga, mis ongi suure kunsti tunnus, kui ta tõepoolest sünnib kõrgeimal tasemel. Milleni küünitakse harval jumalapäeval. Prantslased sundisid end vaatama pärani silmi ja pärani suuga, hinge kinni pidades, imestuse ja vaimustusega.

Esimese kümne minuti jooksul pöördus Eri minu poole mitmel korral ühesõnalise vaimustusega.

“Nägid!!!”

Aga saal soojenes ning prantslaste tase oli lõpmatult kõrge sel moel, et see ei langenud nende nivoost enam allapoole ega tõusnud ülespoole uue imestuseni. Me olime üheselt ja püsivalt kestvas elitaarses, mugavas ja õnnestavas kunstisoojuses. Oli hea olla. Oli imeliselt õdus ja mugav. Ihusse sündis magus rammestus. Silm tahtis vägisi kinni vajuda.

Ma tegin kuuleka ja kasvatatud inimesena meeleheitlikke pingutusi, et pääle mõnesekundilist väljalülitamist uuesti vaadata lavale, kus prantslastest maailma parimad pantomiimid lollitasid saalitäit jõukat, esinduslikku ja elegantset kooslust suvises Kielis.

“Nägid?!!” hüüatas Eri uuesti. Saal umises ja sumises nagu laine ning õõtsutas mind uinutavalt kui soe suvine meri.

Ma pole kunagi elus vajanud ülearu palju ja iga päev kunsti ja kultuuri korraga, ma pole seda tarbinud kui toitu, vaid pidevalt ja regulaarselt kui vitamiini. Tugevat ning toimivat. Pigem vähe, aga kvaliteetset. Minu selle õhtu jagu oli il
mselt käes.

Mind uinutas vastupandamatult. Vene magamatus rammis ja rammestas mind täissaali sakslaste keskel.

Ja ma olingi suikunud, kui mind äkilise võpatusega äratas erk naerupahvak, aplodeeriv heakskiit, vaimustatud jalgutrampimine, – ning ma piilusin kohe ja vargsi vasakule – ega Eri ei pannud tähele?

Pilti, mis avanes, pidanuks nägema Rein Veidemann enne Eri tõstatamist Eesti presidenditoolile.

Eri magas.

Eri Klas magas minu kõrval Kieli esindussaali pehmes toolis, kui laval esitati maailma kõige tipsemat pantomiimi. Ma kartsin end nihutada, et mitte sattumisi Erit puudutada, kui dirigent Klas sügavasti magas.

Eri magas kapitaalselt, kolossaalselt ja grandioosselt.

Eri magas nagu Jumal seitsmendal päeval, kui kuue eelnevaga oli loodud maailm.

Eri magas nagu Kreutzwald Võrus, kui “Kalevipoja” viimane rida kirjas. Ta uni oli sügav, õiglane, teenitud nagu marssal Žukovil, kui sakslane Moskva all pidama saadi.

Eri ei norsanud. Ta magas sügavalt, aga kasvatatud inimese vaikse hingamisega. Erist hehkus päikest, soojust, tervist ning mingit eriliselt peent, vaevu-vaevu adutavat parfüümi.

Ja Eris oli veel midagi erilist selles saalis – ta oli nõukogude kõrgklassi inimene. Nõukogude inimese uhkus ja klassi-solidaarsus minus olid sääl Kieli saalis esinduslikult magava Eri Klasi kõrval ehk üleüldse kõrgeimad selle tunde alla mahtuvaist kogu 50 vene võimuaasta kohta.

Ning see mees oli uneski jätkuvalt ja katkematult elegantne, uhkust sünnitavalt ja kadestamisväärselt ilus.

See oli noor, parimais aastais, väga hea tervisega juut, oma rassi iidsete, puhaste ja klassikaliste näojoontega – ta näol oli looduslapse puhtus, siirus ja avalus ning sellele erilise õnnestumisega lisandunud eestlaste lihtsus, ausus, väärikus ja mehisus.

Eri oli täielik vaatamisväärsus!

Ja ma jäin uuesti magama.

Ilmsesti ei näinud Eri minu suikumist, sest me ärkasime koos marulise aplausi peale, mis järgnes eelviimasele numbrile.

Eri virgus sekundipealt. Hetkepealt olid kõik jõud ja meeled temas toiminguvalmis kui tippsprinteril 100 meetri stardis. Uinunud, puhanud ja taastunud elegants oli esinduslik ja virge.

“Nägid?!!!”

Ja selle peale:

“Ning Sa ajasid vastu. Ei tahtnud tulla. Kümne aasta sees ühel korral näed sellist imet!”

Eril oli õigus.

Kümne aasta sees ei olnud ma tõepoolest kordagi näinud nii esinduslikult ja kaunisti magavat kuulsat kultuuriinimest.

Suur kunst siin Kieli esindussaalis oli sel kombel saanud ühenduse reaaleluga, ning kunsti ja reaalelu sümbioos ongi see, mis sünnitab sügavaima elamuse.

Prantslastele aplodeeriti tormiliselt.

Aga kui me koos Eriga läbi saksakeelse inimkoridori liikusime õhevil ja õnnelike inimeste vahel väljapääsu poole, peatati Erit ikka ja jälle ning tunnustati, tänati ja kiideti eelmise õhtu sümfooniaelamuse eest, mis olnud wunderschön ja wunderbar. Ning tänukätt Erile ulatades kätles iga teine mindki, elegantses pintsakus ja maitsekas lipsus mõtliku ja targa näoga meest, ilmsesti samuti kõva tegijat, kui ta juba koos Eri endaga pääses unelma-kontserdile kõige väljavalitumate hulka. Sakslastele ei jäänud märkamata-meeldimata meeste imeliselt puhanud ja klaarid näod, nagu olnuks nad nüüdsama unest tõusnud.