Nädal pärast valimistulemuste selgumist on võidu- ja leinapeod peetud, vaatlejad, eksperdid ja ajakirjanikud saanud valimissündmuste kõik küljed ära analüüsida ning esitada servast serva spekulatsioonid selle kohta, mida järellainetus võiks siseriiklikult nüüd kaasa tuua. Seetõttu on justkui patuasi raisata leheruumi veel ühele kommentaarile, kuid oleks siiski imelik jätta kaalukas ja avalikkuse meeli kuude kaupa köitnud demokraatia protseduur kultuurilehes üldse kokku võtmata. Seda eriti asjaolu tõttu, et tegu oli ju ka omamoodi kultuurisündmusega. Valimisvõistlus andis vaatajale hea pildi Eesti poliitilise kultuuri arengukursist ja hetkeseisust ning võistluses osalejad ei ole kunagi varem panustanud nii palju meelelahutuslikkusele. Kuigi professionaalselt see neil küll välja ei kukkunud.

Jääb üle vaid nõustuda president Toomas Hendrik Ilvese napi hinnanguga, et valimisdebattide tase oli nigel ja diskussioonid lapsikud. Ilves ei avanud lühiintervjuus juhtunu põhjusi, aga kui küsida, kes selle jama korraldas ja põhjustas, siis kindlasti mitte ajakirjandus ega ka valijaskond, vaid ikka erakonnad, kel on jäägitu vajadus igal avalikul sündmusel domineerida ja etendada peigmeest ka seal, kus tegu ei ole üldse pulmadega. Kehtiva seaduse alusel on erakondadele selleks loodud ka soodsad tingimused, aga kas see on kooskõlas valijaskonna soovidega, on enam kui küsitav. Ja mitte ainult: fundamentaalne küsimus on, kui täpselt on ses seaduses järgitud põhiseaduse nõuet, et iga võimutasandi valimised peavad olema vabad, üldised, ühetaolised ja otsesed. Kui õigusega valida ja pääseda hääletama on kodaniku seisukohast kõik korras, siis õigusega kandideerida ehk passiivse valimisõigusega mitte sugugi, mis omakorda piirab ka hääletaja valikuvõimalusi.

Kõigepealt, millise sõnumi andis valijaskond? Asjatundjad on korduvalt osutanud, et Euroopa Parlamendi valimised on Eestis kujunenud suurel määral isikuvalimisteks. Rahvas tahab nii ja see vaatab vastu valimistulemustest. Hoolimata nimekirjadest ja nende värvidest valiti inimesi. Seitse paremat kogusid kokku ümmarguselt 59% kõigist antud häältest, järgmised seitse üle 21% ning kolmas seitsmik veel 8%. Seega oli ülejäänute kandideerimine toetajatena üsna mõttetu ega avaldanud valimis­tulemuse esinduslikkusele peaaegu üldse mõju. Nad raiskasid parteiliste juhtkondade tahtel ning valimisreeglite kaudsel sunnil ainult oma aega.

Isikuvalimistele osutab tõsiasi, et mõne erakonnaga lõdvalt või mitte üldse seotud kandidaat, kes ei ole tuntud üli­innuka parteitöötaja ja „maailmavaate propageerijana“, aitab oma nimekirjal saavutada tunduvalt parema tulemuse, kui erakondade populaarsusküsitluste järgi võiks eeldada. Ükski Brüsselis täiskohaga tööl rahvaesindaja ei saa samal ajal olla aktiivne tegija Eesti poliitikas ega juhtival kohal oma erakonnas, rääkigu mõni muinasjutuvestja oma erakordsetest võimetest ja teleporteerumise oskusest mida tahes. Valijad, ükskõik, kas teadsid praegu ametis saadikute tööst piisavalt või mitte, väljendasid nende tööga üldist rahulolu ja peaaegu kõik, kes seda soovisid, valiti ka ametis jätkama. Võiks isegi küsida, et milleks kogu pikk ja kurnav valimismaraton, kui ametis jätkamise oleks saanud kinnitada palju odavama meetodiga. Loosirattas oli vaba ainult üks, Andrus Ansipi loobumisega tekkinud koht. Parem, kui ei oleks olnud.

Mängus on üldse väga vähe mandaate (kõigest seitse), mistõttu ei ole kuidagi võimalik neid jaotada õiglaselt ja proportsionaalselt siseriikliku erakondade toetustabeli alusel. Teisisõnu, väga suur hulk antud hääli seetõttu üldse esindust ei saanud ja läks raisku, sedapuhku ligi 20%. On olemas ja kasutusel valimissüsteeme, millega sellist raiskamist vältida ehk tagada ausam konkurents. Kuid, nagu teada, ei ole see ainus ausa konkurentsi probleem valimistel.

Osa neist tiirleb raha ümber ja on jõudnud otsaga ka riigikohtusse, mis on väga tugev kohustav signaal parlamendile vähemasti Euroopa Parlamendi valimise seadus hoolega läbi töötada ja paremaks teha. Üks element on ammu mõtte kaotanud kautsjon, mis valimistulemuse järgi mõnele tagastatakse, mõnele mitte. Teiseks rahaline eelis, mis on neil inimestel/erakondadel, kel õnnestus edukas olla viie aasta tagustel valimistel. Eestis on veel lõpuni vaidlemata, kas üldse ja milleks tohiksid ametis saadikud kasutada neile kuluhüvitisteks antud Euroopa maksumaksja raha või siis toetust, mida nad saavad oma nn parteiperedelt ehk Euroopa tasandi erakondadelt Brüsselis. Eesti seaduse järgi see aus ega õige välja ei näe.

Kuid suurima rahalise ebavõrdsuse tekitab hoopis see, et parlamendierakondadel on vastavalt mandaatide arvule riigikogus kampaaniaks kasutada ka Eesti maksumaksja raha riigieelarvelise toetuse kujul, ülejäänutel aga ei ole. Nagu teada, ei taga suur rahakott alati edu, kuid saavutused siseriiklikel valimistel ei tohiks anda paremat stardipositsiooni Euroopa Parlamendi valimistel.

Ja üldse, mismoodi need Eesti erakonnad ja nende poliitilised programmid Euroopa tasandil asjasse puutuvad, kui Euroopa Parlamendis on iga saadik tõendatult vabamandaadi omanik ja sealsetes poliitperedes-fraktsioonides ei ole iial kehtinud range meelsus- ja hääletusdistsipliin, mis toimib riikide parteides ja parlamentides?

Ei puutugi. Nagu äsja lõppenud kampaanias järjekordselt kinnitust leidis, suudavad suure kulutamisvõimega erakonnad täita kogu ilmaruumi asjassepuutumatu info ja jutupunktidega, mis hävitab ka iga neid sundkorras papagoina kordava kandidaadi isikupära ning jätab valija päristeemade ja võimalike lahenduste osas pimedusse. Kas valijaskond soovis seda? Ma ei tunne ühtegi, kellele toodetud müra meeldinuks. Ka parem osa haritud kandidaatidest oli päevast päeva õnnetu, kuid võimetu asja muutma.

Alternatiiv oleks ausad ja puhtad isikuvalimised, mis välistaksid parteide vahetu sekkumise. Ei oleks erakonna kaubamärgiga nimekirju, vaid ühetaoline teadmiste ja isikuomaduste võistlus. Ei oleks kautsjonit, iga kandidaadi tõsiseltvõetavust kontrollitaks hoopis toetusallkirjadega, näiteks peaks isikul kandideerimiseks olema ette näidata tuhat toetusallkirja. Igal kandidaadil oleks oma isiklik kampaaniafond, millesse juriidilised isikud (sh eriti erakonnad) ei tohiks sissemakseid teha ja mille üksikannetustele, aga ka kogusummale võib soovi korral seada mõistliku ülempiiri, et rikkam rahvas liialt priiskama ei hakkaks.

Selline süsteem võimaldaks Euroopa tasandi poliitikas osalemist ka neile, kes praegu on takistatud, kuna nad ei meeldi parasjagu oma erakonna juhatusele või diktaatorile või erakondadele üleüldiselt, sest ei kuulu neisse ja on seetõttu kartellivälised paariad.

Ka valija elu läheks lihtsamaks, kui asendada praegune ühe valikuvõimalusega, sisuliselt nimekirja valimise ning sellesisese häälte ülekandmise süsteem teistsuguse, näiteks kolme pingeritta pandud eelistuse süsteemiga. Julgen arvata, et neil, kes kellegi Euroopa Parlamenti valisid, oli oma teine ja kolmas eelistus olemas ja tihti mitte sugugi samas nimekirjas. Miks siis mitte anda võimalust seda väljendada ning sedakaudu valimistulemust täpsuse suunas mõjutada! Täiesti võimalik, et selliste muutuste tagajärjel valitaks lõpuks ikka neidsamu inimesi, keda kehtiva korra järgi, aga kindel on, et valija oleks tulemusega rohkem rahul ja lepiks sellega meelsamini. Samuti oleks põhiseaduse mõte paremini täidetud ning, mis kõige parem, paraneks kodanikkonna teadmised Euroopast ja oskus kontinendi arengut mõtestada ja suunata.