Solisti, dirigendi ja orkestri ansambel oli suurepärane. Mihkel Poll mängis teost esimest ja loodetavasti mitte viimast korda: teos sobib talle tema kauni ja mitmekesise klaverikõla ning eriti tema täpsuse tõttu, sest klaveripartiid, millesse näiliselt improvisatoorne rütm on sisse kirjutatud, võiksid solisti omapoolsed vabadused üksnes kahjustada. Ettekanne poleks kuidagi lubanud arvata, et solist hakkas teosega tutvuma napilt kuu enne kontserti, kui see kavasse võeti. Uue kontserdi õppimiseks on see aeg lühike, ehkki soolopartii pole nii hullult keerukas nagu György Ligetil (kelle kontserti Poll on mänginud) või Magnus Lindbergi klaverikontserdis nr 2, mille esiettekandeks New Yorgis (2012) valmistus supervirtuoos Jefim Bronfman pool aastat.
Juba neljanda sümfoonia lõpetamise ajaks 1900. aastal oli Mahler otsustanud eemaldada isegi oma varasemate sümfooniate alapealkirjad. Kuuendale sümfooniale ta seda ei pannudki; nimetus „Traagiline”, mis figureeris ka ERSO kontserdi eelreklaamis ja kavalehelt õnneks puudus, pärinevat Bruno Walterilt. Muusikaliselt õigustaks seda üksnes finaali ootamatu, katastroofina mõjuv lõpetus. Vastandlikke karaktereid sisaldavad kõik osad. Näiteks esimeses osas on küll Mahleri kõige kibedam ja iroonilisem marss, kuid ka üks tema kõige romantilisemaid teemasid (nn Alma portree) ning salapärased „ebamaised” episoodid tšelesta ja kaugete karjakelladega (seda ammust eestikeelset sõna, saksa Herdenglocken täpset vastet võiks eelistada muusikute seas levinud „lehmakelladele”, ingliskeelse cowbells otsetõlkele – vähemalt Mahleri puhul, kes teadaolevalt kasutas neid sümfooniaorkestris esimesena, just kuuendas sümfoonias). Nende episoodide harmoonia aga võinuks kirja panna ka mõni XXI sajandi eesti või hollandi või ameerika helilooja.
Enne esiettekannet (1906), kui partituur oli juba trükis, muutis Mahler sümfoonia keskmiste osade järjekorda, hiljem mõtles ringi vähemalt korra ja tema lõpliku otsuse kohta polegi üheseid andmeid. Vaidlus kestab tänapäevani, sümfooniat on trükitud ja mängitud nii ühes kui teises variandis, muusikalisi õigustusi ja vastuväiteid leidub mõlemale.
Olari Elts oli valinud esimeste ettekannete järjestuse, mida toetab ka partituuri kriitiline väljaanne aastast 2010: enne Andante, siis Scherzo. Selle miinuseks on, et lõppu jääb kaks „märulit”, mille kogukestus on enam kui pool sümfooniast.
Mahleri tihe ja mitmekihiline faktuur kõlas reljeefselt. Eltsi tempod olid kiiretes osades tavatult kiired ja Andante eriti aeglane; rohked tempokontrastid osade sees mängiti samuti hästi suureks. Seetõttu tungisid esile detailid ja raskem oli tajuda teose ühtset pikka teekonda, mis Mahlerile oli tähtsam kui ühelegi varasemale sümfoonikule. Tormaka ja teravate aktsentidega Scherzo järel kujunes finaal paiguti võidukihutamiseks (ajaga?), kuid keegi ei sõitnud teelt välja. Au esitajaile!