„Saaksime teie õpilasi kaitsta. Saaksime teie eest ohtusid tuvastada“ – need on lubadused, mis potsatavad Ameerika Ühendriikide koolidirektorite postkasti iga kord, kui on toimunud järjekordne ohvriterohke koolitulistamine.1 Ka paljud lapsevanemad on avastanud tehnilised abimehed, mis lubavad sümboolse kuutasu eest lapsed küberohtudest eemal hoida ja kindlustada lapsevanematele südamerahu. Kuivõrd realistlik on aga loota, et südamerahu on võimalik tagada lapse tehnoloogilise jubejälgimise abil?
Ohutuse tagamise vajadusega kaasnev sotsiaalne paine rusub riskiühiskonnas kõiki. Kõige valulisemalt puudutab see muidugi USA-d, kus tänavu on toimunud keskmiselt kaks massitulistamist päevas (1. XI seisuga kokku 586 massitulistamist)2, ning viimastel aastatel (2021–2022) on põhi- ja keskkoolides aset leidnud koolivägivalla juhtumite arv tõusnud õõvastavatesse kõrgustesse – kokku 327 koolitulistamisjuhtumit.3 Lisaks on Ameerikas pärast koroonapandeemiat, nagu paljudes teisteski riikides, teravalt päevakorda tõusnud õpilaste süvenevad vaimse tervise probleemid.4 Nende süsteemsete probleemide lahendamisel abitusse seisu jäänud koolijuhtkonnad ja lapsevanemad haaravad seepärast üha meeleheitlikumalt õlekõrre järele investeerides muljetavaldavaid summasid noorte internetikäitumist jälgivasse tarkvarasse.
Sellised tehisarul põhinevad tehnoloogilised abilised saab pea märkamatult „istutada“ noorte kasutuses olevatesse seadmetesse või ühismeedia profiilide külge5 ning jälgida nende rakenduste abil kõike, mida kasvav ja arenev inimene internetis teeb, kellega suhtleb, millist sisu loob või jagab. Lootus selliste rakenduste abil leida üles noori, kel süvenevad vaimse tervise probleemid,6 depressioon7 või kurjakuulutavad vägivallaplaanid,8 sureb muidugi viimasena. Samuti ei kõla noore inimese ööpäevasele jubejälgimisele allutamine kokku sooviga leida lahendus probleemile, mille sügavuses paiknevad tihtilugu vaimse tervise mured. Sellise naiivse lootuse hellitamine tekitab hoopis küsimuse, kas tehnoloogilise jubejälgimise kohaldamisel otsitakse probleemile lahendust või lahendusele probleemi.9 Olgugi et õpetajate (78%) ja lapsevanemate (75%) usk tehniliste abivahendite kaitsvasse jõusse on pea vankumatu,8 on uuringute7,10 tulemusena selliste jubejälgimisrakenduste tõhusus pandud vägagi suure küsimärgi alla.
Noorte veebikäitumise jubejälgimine võib küll anda ülevaate nende huvidest, probleemidest ja vajadustest, kuid selleks et noorte käitumis- ja vaimse tervise probleemid varakult tuvastada, peaksid jälgimisrakendused olema täpsed, tähelepanelikud konteksti suhtes ning võimaldama põhjendatud, personaalseid sekkumisi. Automaatset tekstituvastust kasutavad tehisaru rakendused (nt Gaggle) ei võimalda midagi sellist, olgugi et aastas kammitakse läbi miljardeid õpilaste e-kirju, ühismeediapostitusi ja veebi üles laetud koduülesandeid.
Rakendused, mille eesmärk on otsida ja märgistada noorte veebipostitustest probleemseid sõnu, näiteks „pomm“, „depressioon“, „tulistama“, tuvastavad küll edukalt sellised sõnad ühismeediapostituste ja otsingumootori otsisõnade jadadest, kuid ei ole võimelised neid konteksti arvestavalt hindama. 99% juhtudest võib tehisaru probleemseks märkida nii ajaloo kodutöö Teisest maailmasõjast kui lugemispäevikusse Jerome David Salingeri „Kuristik rukkis“ või Harper Lee „Tappa laulurästast“ põhjal kirjutatud kokkuvõtte,11 aga ka emotsionaalse säutsu jalgpallivõistluselt, kus vastaste värava pihta oli antud turmtuli. Vähe sellest, kuna probleemsete päästiksõnadena on sellistes tehnilistes rakenduses märgistatud ka seksuaalvähemuste sõnavara, nt lesbi ja gei, võib ette kujutada, kui traumeerivalt mõjub noore inimese enesemääratlusele ja identiteediotsingutele tõik, et nende sõnadega Google’is otsinguid tehes võidakse sind suunata otsejoones psühhiaatri vastuvõtule. Pealegi on inimeste – väikeste või suurte – sellisel määral jälgimise puhul alati tegemist tugeva eraelu puutumatuse riivega.
Selle asemel et investeerida võimalikult mitmekesiste võimaluste loomisse, et noortel oleks, kelle poole oma murede ja küsimuste korral pöörduda, nähtub kahjuks jubejälgimisrakenduste ülemaailmsest võidukäigust, et süsteemsete probleemide lahendamisel on mindud pimeda tehno-optimismi teed. Ameerika koolides, niisamuti Eestiski, on krooniline puudus koolipsühholoogide jt tugiteenustest, napib anonüümseid abiliine ja infotelefone, kust noored 24/7 abi ja nõu võiksid saada. Kui teismeline mõistab, et ainus võimalus professionaali tuge saada on kirjutada oma mure Google Docsi faili ning lisada tekstile juurde ohtralt roppusi, et need automaatse jälgimissüsteemi tähelepanu pälviks, siis on ühiskonnas ilmselgelt probleem, mille lahendamiseks ei piisa tehisarust.12 Nii internetiohtudest hoidumisel kui ka vaimse tervise probleemide puhul on vaja süsteemselt ja pidevalt investeerida inimestesse, kes oleksid valmis pakkuma teaduspõhist professionaalset nõu, mis on kõigile abivajajatele kättesaadav. Ükski rakendus, kui tahes tark see ka pole, meid päästa ei suuda.
1 Wilson Criscione, Anonymous threats on social media can paralyze an entire school. But for one Spokane teenager, the nightmare wouldn’t stop. – Inlander 25. IV 2019.
3 Véronique Irwin, Ke Wang, Jiashan Cui, Alexandra Thompson, Report on Indicators of School Crime and Safety: 2022 (NCES 2023-092/NCJ 307328). National Center for Education Statistics, U.S. Department of Justice, Washington DC 2023.
4 Elharake Jad A. Elharake, Faris Akbar, Amyn A. Malik, Walter Gilliam, Saad B. Omer, Mental Health Impact of COVID-19 among Children and College Students: A Systematic Review. – Child Psychiatry Hum Dev. 2023, 54(3), lk 913–925.
5 Leslie Regan Shade, Rianka Singh, „Honestly, we’re not spying on kids“: School surveillance of young people’s social media. – Social Media + Society 2016, 2(4).
6 Sara Collins, Jasmine Park, Anisha Reddy, Yasamin Sharifi, Amelia Vance, The privacy and equity implications of using self-harm monitoring technologies: Recommendations for schools. Future of Privacy Forum 2021.
7 Jason Byars, Emily Graybill, Quynh Wellons, Lonny Harper, Monitoring social media and technology use to prevent youth suicide and school violence. – Contemporary School Psychology 2020, 24, 318–326.
8 Hugh Grant-Chapman, Elizabeth Laird, Cody Venzke, Student activity monitoring software: Research insights and recommendations. Center for Democracy & Technology, Washington, DC 21. IX 2021.
9 Kristjan Kikerpill, Andra Siibak, Schools engaged in doom-monitoring students’ online interactions and content creation: An analysis of dominant media discourses. – Child and Adolescent Mental Health 2023, 28 (1), 76−82.
10 Mariya Stoilova, Monica Bulger, Sonia Livingstone, Do parental control tools fulfil family expectations for child protection? A rapid evidence review of the contexts and outcomes of use. – Journal of Children and Media 29. X 2023.
11 Mark Keierleber, Inside the harrowing world of online student surveillance. – Fast Company 5. IV 2022.
12 Benjamin Herold, Schools are deploying massive digital surveillance systems. The results are alarming. – Education Week 30. V 2019.