Eesti oli sarnaselt paljude teiste Ida-Euroopa riikidega sõdadevahelisel ajal kõvasti arenenud. Tänu Jaak Valge uurimustele teame me, et majanduskasv ei olnud küll väga suur, kuid üldiselt oli Eesti vahet Lääne-Euroopaga vähendamas. Keskmine eluiga oli tõusnud 58 aastani. Keskmine palk oli jõudnud 2/3 LääneEuroopa omast, kuid seoses madalamate hindadega oli ostujõud Lääne-Euroopaga võrreldes ligikaudu 80%. Tänu edukale maareformile oli Eesti Soome järel Euroopas teisel kohal maaomandi suhteliselt võrdse jaotumuse poolest. Ühe agraarmaa puhul oli see maaomandi Gini koefitsient oluline näitaja. Tollal oli muide Eesti põllumajanduse tootlikkus töölise kohta kõrgem kui Saksamaal. Nagu Lätiski oli Eestis abiturientide ja tudengite osakaal kõrgeim Euroopas. Tänapäevaga võrreldes olid tollal sissetulekud ja varad tõenäoliselt palju ühtlasemalt jaotunud ja gümnaasiumiõpetaja teenis umbes kahekordse keskmise palga. Minu eesmärgiks pole maalida sõdadevahelisest perioodist idüllilist pilti. Üleilmne majanduskriis nõudis kõrget hinda. Paljud inimesed ei olnud rahul riigiga, kus nad elasid, ning nõudsid nii vasemalt kui ka paremalt poolt režiimi vahetamist. Oli inimesi, kes elasid niisketes keldrites, ja lapsi, kes ei saanud koolis käia, sest pidid perekonna ülalpidamisel abiks olema.
1940. aasta juunis muutus kõik kardinaalselt. Nõukogude sotsialismile oli tüüpiline vähene eratarbimine, et saaks rohkem investeerida rasketööstusesse ja kulutada rohkem raha relvastumisele. Lisaks tähendab iga majanduslik transformatsioon, nagu seda oli käsumajanduse juurutamine, kõigepealt majandusliku tootlikkuse kahanemist, pealegi oli N Liidu eesmärgiks kõigepealt kõik uued liidetud alad paljaks riisuda. Kuivades numbrites väljendatuna tagas esimene nõukogude aasta Eestile koos rohkem kui tuhandeprotsendilise inflatsiooniga reaalsete sissetulekute kahanemise enam kui poole võrra ja mõningates linnades isegi kuni kümneprotsendilise tööpuuduse. Defitsiidist ja puudusest sai igapäeva osa ja seda kuni 1992. aastani. 1940. aasta hilissuvest peale ei jätkunud vaesemate elanike sissetulekutest enam piisava hulga toiduainete muretsemiseks, tulemuseks oli rohkem kui kümme aastat kestnud laialt levinud ala- ja väärtoitumus. Suurem osa tegi füüsilist tööd ja selleks oleks vaja olnud 3500 kilokalorit päevas (see oli 1939. aasta keskmine tarbimine). Nüüd oli toit aga palju kesisem. Juba 1940. aasta detsembris tõusis loomulik suremus tavaliselt 14-15 surmajuhtumilt 1000 elaniku kohta aastas 27 peale ja jäi kevadel püsima umbes 20 juures. Nõukogude statistikud on meile mõne aasta kohta jätnud väga üksikasjalisi andmeid surma põhjuste kohta. Neljakümnendatel aastatel tulenes suremuse kasv esmajoones kohutavatest tingimustest hügieeni vallas ja alatoitumusest, mis tegi inimesed nakkushaigustele vastuvõtlikumaks.
Mõlemad režiimid – nii Saksa kui ka Nõukogude oma – teostasid Eestis majanduslikku kurnamispoliitikat ning hoidsid elatustaset kunstlikult madalal. Sõda teravdas olukorda veelgi. Umbes 40 000 lisandunud surmajuhtumit võib põhjuslikult seostada alatoitumuse ja vaesusega. Raskeim oli 1947 aasta, kui suremus jõudis 23-ni 1000 elaniku kohta ja linnaelanike keskmine eluiga langes 42 eluaastani, põhjuseks eelkõige vastsündinute ja laste suur suremus. Linnaelanike reaalsed sissetulekud olid tõenäoliselt väiksemad kui kolmandik 1939. aasta tasemest. Elatustaseme ja muude oluliste indikaatorite poolest vastas elu 1940. aastate Eestis mõne Põhja-Aafrika Prantsuse koloonia värvilise elanikkonna omale.
Vaadates tollaseid fotosid, näiteks tüüpilistest maiparaadidest, torkavad silma suured sotsiaalsed vastuolud. Mõningad vähesed privilegeeritud võitlevad ülekaalu probleemiga, on hästi riides (nad teenisid keskmisest kakskümmend kuni kolmkümmend korda rohkem ning neid hellitati veel tasuta privileegidega), laiad massid aga on suhteliselt kehvalt riides ja nende nägudelt peegelduvad alatoitumuse märgid. Stalini-aegses N Liidus valitsenud sotsiaalne ebavõrdsus oli tõepoolest suurem kui Eesti Vabariigi ajal. Alles pärast Stalini surma tõusis elanike keskmine eluiga endisele tasemele. Viiekümnendate aastate keskpaigaks olid linnaelanike reaalsed sissetulekud jõudnud pooleni ja maaelanikel umbes kolmandikuni 1939. aasta seisust. Eelarveuuringud näitavad, et keskmine perekond ei pidanud viiekümnendatel aastatel enam näljaga võitlema, kuid väärtoitumus, eelkõige vitamiinipuudus, pidi laialt levinud olema.
Martin Klesment rekonstrueeris oma doktoritöös Eesti SKT 1950. aastast alates. Tema andmetel saavutati sõjaeelne tase alles 1950. aastate lõpus. Eratarbimise väiksemat osakaalu arvestades tähendab see, et reaalpalgad saavutasid 1939. aasta seisu kõige varem 1960. aastate keskel. Sõda ja sotsialism tõid enesega kaasa rohkem kui kümme aastat häda ja viletsust ning röövisid Eesti majanduslikult ja sotsiaalselt arengult vähemalt veerand sajandit. Me võime täna arutleda 1990. aastate postsotsialistliku transformatsiooni vigade üle või vaielda praeguse kriisi põhjuste üle, kuid suurim sotsiaalne katastroof tabas Eestit 1940. aastatel.
