Olen ennasttäis. Ma olen kõige-kõige. Üle kõigi. Etem, parem. Ma olen nii ennasttäis, et hõlman lisaks omaenda kehale ka oma lähiruumi ja asju selles. Minu valmistatud puulusikas ja minu keevitatud taburet on võrratud, tippude tipp. See minu tekst siin on kõikse parem maailmas. Minu eluase on kõige oivalisem. Minu lapsed on kõige tublimad, ilusamad, targemad – üle kõige ja kõigi. Vähe sellest. Minu linn on kõige parem maamuna peal. Ükski teine linn ei saa ligilähedalegi. Veel enam. Minu riik on kõige parem. Minu planeet on kõige parem. Minu päikesesüsteem! Minu universum! Ühtki teist universumit ei saa minu omaga võrreldagi, nad on minu universumi kõrval krööm, köömes, kõõm. Neid pole ollagi.
Ma olen väga tagasihoidlik. Ma olen vähim-vähim. Alla kõigi. Kehvem, viletsam. Ka mu vestetud puulusikas ja keevitatud taburet pole kaugeltki nii ilusad ja hästi tehtud nagu sinu omad. See mu tekst siin ei kõlba ka kuhugi. Mu elamine on vilets, ärge pange pahaks, astuge mu madalasse hurtsikusse. Ka mu linn, riik, maakera, universum pole kõneväärtki! Nad on kõige kehvemad, mis üldse on! Ükski linn, riik, maakera ega universum pole nii tühised kui minu oma! Ja sinu lapsed! Küll nad on tublid, ilusad, targad! Mu kallid lapsukesed, Jüri, Mari! Katsuge olla sama viksid nagu tema lapsed! Või muidu ma näitan teile, kuidas Luukas õlut pruulib, teen teile uut ja vana, annan teile koosa ja teen peapesu! Te veel saate mu käest! Ja mu kallis sõber, sa pole võrreldavgi temaga! Vaata, sa oled palju koledam, rumalam, saamatum! Las kõik näevad, et mitte keegi pole nii tagasihoidlik kui mina!
Ennast täis olemine läheb loomuldasa üle endast tühi olemisse, viib enda lõimimisele kõikide teistega. Ja tagasihoidlikkus, enda tühistamine läheb loomuldasa üle ülbusse, enda seadmisse teistest üle.
Kui aga ennast täis olemine on hõlmanud endasse kogu universumi, siis jääb samas ju alles ka tema lähtekoht, see konkreetne isik, kust see paisumine pihta hakkas. Ta on küll kõik endasse võtnud, aga ta pole sealjuures ka ise ära kadunud, tema eriline vaatepunkt pole haihtunud, vaid sellesse on lihtsalt juurde võetud, sisse mähitud teisi vaatepunkte. Täidetusse tuleb teisesust, „tühjust“, mis seda teisendab.
Enda tühistaja on oma tühistamises ennast täis, ta seab ennast üle kõigi omaenda tühistamises eneses. Aga kui ta on järjekindel tühistaja, siis ta peaks tühistama ka seda tühistamist. Siis ta pole mitte lihtsalt ennast täis, vaid ta vaatepunkt saab nihestatud, õõnestatud. Tema esialgne enesetühistus tõi kaasa teisetühistuse ning see kõik lähtus mingist täidetusest – tollest fikseeritud kohast „millest vähemat ei ole võimalik mõelda“. Aga nüüd liigub ta teisele tasandile, kus saab nähtavaks tolle esialgu väidetud tühjuse täidetus – kõik need teadvustamata motiivid, mis panid isiku end sellisel äraspidisel moel ülendama.
Nõnda saame enda täitmise ja tühistamisega liikuda järgmisele dialektilisele tasandile, kus täidetuses on tühjust ja tühistatus täidetust. Kus endatäitmine hõlmab teisi ja saab empaatilisemaks ning kus endatühistamine jõuab konkreetsema ja adekvaatsema enesemõistmiseni.