Pärast Tallinna konservatooriumi lõpetamist aastal 1926 pani Võrk endast kohe rääkima kui võimekast organistist ja suurepärasest improvisaatorist. Dirigendina sai ta tuntuks hiljem, juba Tartus tegutsedes, tema kontserdireisid koorijuhina ulatusid Eestist väljapoolegi: Helsingisse, Riiga, Stockholmi.
Samas tegutses Enn Võrk heliloojana. Tema koorimuusika kohta kirjutas Tuudur Vettik, et need saavutavad lihtsate vahenditega mõjuvaid kõlaefekte: laulude struktuur on lihtne ja läbipaistev, harmoonia selgekõlaline. Hugo Lepnurm hindas aga eriti kõrgelt Võrgu kaheksat piibliainelist laulu (?Kui armsad on Sinu hooned?, ?Eks teie tea? jt). Lepnurme sõnul püstitas Võrk oma elu eesmärgiks rahvusliku vaimuliku muusika loomise: luua eesti omapärane koraaliviis ja eesti luterliku agenda muusika (Akadeemia, 1989 nr 7).
Võrgu sõja- ja okupatsiooniaastad mööduvad eriliste vahejuhtumiteta ning pärast sõda jätkab ta oma tegevust taas Tallinnas. Loometöö kõrval õpetab ta Tallinna konservatooriumis akustikat, harmooniat ja ansamblilaulu ning saab 1947. aastal isegi dotsendi kutse.
Poliitilisele survele järele andes osaleb ta 1948. aastal ENSV 9. aastapäevale pühendatud heliteoste konkursil, kus tema Juhan Smuuli tekstile kirjutatud kantaadile ?Laul Stalinist? antakse Nõukogude Eesti preemia. Kaunilt kujundatud diplomile kirjutavad alla ENSV Ministrite Nõukogu esimees A. Veimer ja ENSV Ministrite Nõukogu asjadevalitseja A. Veiderpass.
Ülivõrdes arvustuse Võrgu kantaadile kirjutab Harri Kõrvits: ?Juba kantaadi esiettekanne Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 31. aastapäeva pidulikul kontserdil leidis kuulajate poolt väga sooja vastuvõtu. Ka möödunud aasta detsembrikuus Üleliidulisel Heliloojate Liidu juhatuse pleenumi sarjas toimunud kontserdil Moskvas märkis arvustus Võrgu teost kui üht silmapaistvamat tulemust antud loomingu laadis.? (Sirp ja Vasar 23. VII 1949). HLi peasekretär Tihhon Hrennikov tõstis Moskvas lausa oma pleenumikõnes Kabalevski, Dvarionase, Gasanovi jt heliloojate kõrval esile ka Enn Võrku (Pravda 23. XII 1948).
Siit oleks võinud alguse saada Võrgu peadpööritav karjäär kuni Nõukogude Liidu rahvakunstniku tiitlini välja. Aga Jumala teed on ettearvamatud. Juba aasta pärast Nõukogude Eesti preemia üleandmist istub Võrk ENSV Heliloojate Liidu juhatuse ees nagu süüpingis ja annab aru oma tegevusest okupatsiooni ajal. EHLi protokollist näeme, et Võrgu küsimust arutati üle nelja tunni (Teater. Muusika. Kino, 1988 nr 11). Enn Võrk vastab Eugen Kapi ja Harri Kõrvitsa ideoloogiliselt teravatele küsimustele, protokollib Edgar Arro. Selle protokolliteksti lugemine ei jää oma mõjult alla Kafka ?Protsessile?.
Vaatamata Võrgu enesekaitsele (?Mina oma iseloomult ei ole sarnane, et luua muusikat, mis sunniks teisi inimesi õhutama tapmisele või hävitamisele?), otsustati Võrk heliloojate liidust välja heita. Otsus saadeti kooskõlastamiseks EK(b)P KK-le. Niisugune otsus viis tavaliselt arreteerimiseni või väljasaatmiseni (näiteks Päts, Vettik jt). Võrgu olevat päästnud halvimast Kabalevski, kes nägi Moskvas tema nime arreteeritavate nimekirjas ja pakkus talle kaitset. Oli tal ju hästi meeles alles aasta eest Moskvas suure eduga ette kantud Võrgu eespool mainitud kantaat.
Kuidas seletada niisugust 180-kraadilist meeleolumuutust inimeste poolt, kes olid ju ise selles komisjonis, kus Võrgule määrati kõrgeim ENSV muusikapreemia? Kuidas toimis see kuratlik stalinistlik süsteem, mis tõstis inimesi au ja kuulsuse peadpööritavasse kõrgustesse ja virutas kohe sügavale lootusetuse kuristikku? Ja mis mõte sellel kõigel lõpuks oli?!
Enn Võrgul läks lõpptulemusena siiski veel hästi. Ta varjas end aastatel 1950 ? 1955 Viljandimaal ühes talus ja kirjutas seal Uue Testamendi oratooriumi ?Valvake? (?Vigilate?). Selle oratooriumi terviklik esiettekanne saab teoks alles tänavu Rapla kirikumuusika festivali avakontserdil, mida juhatab Tõnu Kaljuste. Paradoks on selles, et kui Võrgu elus poleks olnud nii drastilist muutust, oleks võinud see suurejooneline teos ehk ka loomata jääda.
