Pärast Vorkuta sunnitöölaagrist vabanemist 1953. aastal oli ta neli aastat sealsamas kaevandusinsenerina asumisel, Eestisse tagasi pääses 1958. aastal. Asumisel õppis ta Moskva kaugõppe polütehnilises instituudis mäeasjandust, Eestis lõpetas 1964. aastal cum laude Tartu ülikooli matemaatikuna. Töötas seejärel plaanikomitees ja küberneetika instituudis.

Pärast Eestisse tagasipöördumist teenis ta algul elatist tõlkijana, tõlkides prantsuse keelest Pierre Courtade’i, Paul Guimard’i, Maurice Druoni ja Jorge Sempruni romaane, novelle ja jutustusi. 1963. aastal tõlkis ta koos Lennart Merega Aleksandr Solženitsõni jutustuse „Üks päev Ivan Denissovitši elus„, ta oli ka üks 2000. aastal ilmunud „Kommunismi musta raamatu” tõlkijaid.

Eesti iseseisvuse taastamise järel oli Enn Sarvel suur roll Nõukogude ja Saksa okupatsiooni ning okupatsioonikuritegude ajaloolis-õiguslikul mõtestamisel.

Ta rõhutas järjekindlalt Eesti okupeerimise vastuolu rahvusvahelise õigusega ja esitas oma seisukohad 1997. aastal ilmunud raamatus „Õiguse vastu ei saa ükski: Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus„.

Enn Sarv on avaldanud hulga artikleid Eesti õiguslikust järjepidevusest, okupatsioonist ja anneksioonist ning inimsusevastastest kuritegudest Eesti kodanike ja elanike vastu. Olulisemad nendest on dokumendipublikatsiooni „Tõotan ustavaks jääda … : Eesti Vabariigi Valitsus 1940–1992” sissejuhatav artikkel „Eesti Vabariigi kontinuiteet 1940–1945” (2004) ja „Valge raamatu” sissejuhatav artikkel „Ülevaade okupatsioonidest” (koos Peep Varjuga, 2005).

Enn Sarv tegutses kuni surmani Eesti valitsuse moodustatud represseeritute probleeme lahendavas asjatundjate komisjonis, tal oli suur osa 2004. aastal jõustunud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse väljatöötamisel. Ta oli Eesti Poliitvangide Liidu liige ning selle esindaja Rahvuslik-Demokraatlike Jõudude Koostöökojas.

Eesti Vabariik tunnustas Enn Sarve teeneid Riigivapi II klassi teenetemärgi (1996) ja Valgetähe II klassi teenetemärgiga (2006). Eesti Üliõpilaste Selts valis ta 2004. aasta detsembris oma auvilistlaseks.

Vaid mõni päev enne surma asjatundjate valitsuskomisjoni istungilt lahkudes tõttas ta jätkama oma pooleli kirjatöid. Tõsise töömehe lahkumine oli ootamatu. Teda jäävad leinama kaks poega ja viis lapselast, sõbrad, aatekaaslased ja kolleegid.

Eesti Demokraatlik-Rahvuslike

Jõudude Koostöökoda

Eesti Üliõpilaste Selts