„Alfa ja oomega” on ennastkinnitav kokkuvõte analüüsiva, tugevalt sõnalise mõttelaadiga kunstniku rikkast ja mitmekesisest loominguteest.
„Ring saab täis, minu viimased tööd ulatavad käe minu loomingu algusaastate soovidele ja suundumustele. Silme ees heiastub pilt müütilisest maost, kes neelab iseenese saba,“ kirjutab Enn Põldroos näitust saatvas tekstis.
Kontsentreeritud pildivalik rõhutab intellektuaalseid rännakuid, olulise otsinguid, mis avavad kunstniku arutluskäike ja jätavad vahele pika perioodi olemiskergust ja värvirõõmu.
„Minu töödes lahvatas aastakümneteks epikuurlik elurõõm, see on kõige arvukam, ja võimalik, et ka säravam osa minu loomingust. Kuid sellel näitusel ma neid pilte ei näita,“ ütleb Põldroos, pakkudes näitusekutseks oma algusaastate pildiüldistuste laadile lähedase 2013.a. maalitud töö „Labidamees ja roosid.”
Enn Põldroos: Alfa ja oomega – algus ja ots
Ring saab täis, minu viimased tööd ulatavad käe minu loomingu algusaastate soovidele ja suundumustele. Silme ees heiastub pilt müütilisest maost, kes neelab iseenese saba. Esimesed tööd, millede puhul tundsin, et olen kuhugi välja jõudnud, pärinevad möödunud sajandi kuuekümnendatest aastatest, mil noor eesti kunst oli võtnud nõuks välja rabeleda sotsrealistlikust käsusüsteemist. Ilmselt olin tolleks ajaks saavutanud mingi sisemise küpsuse, mis sai õigustuseks sisemas pulbitsevate kujutluspiltide värvidesse kandmisel. Minu tookordne kunst oli jutustav – mitte argisündmuste kujutamise tähenduses, vaid filosoofiliste nägemuste vahendajana. Pehmelt voogavasse sooja hämarusse, maalilistesse kehadesse lõikusid metalselt kalgid sondid ja karikad. Salapärasus ja valu paratamatus. Aimus mingist dramaatilisest saladusest, millestki sellisest, mis on püsivalt kõige aluseks – aga ka ohtudest, mida me olemuslikult kanname endas. Viskumine, pea ees, uude, hullutavasse kaasaegsesse elutunnetusse seostus samas „vana armastusega“ – barokselt väänleva vormitulvaga ja inimestega aegade hämarusest.
Küllap noore inimese elurõõm ei suutnud pikaks ajaks ennast sulgeda taoliste mõtete raudrüüsse. Minu töödes lahvatas aastakümneteks epikuurlik elurõõm, see on kõige arvukam, ja võimalik, et ka säravam osa minu loomingust. Kuid sellel näitusel ma neid pilte ei näita.
Mingil hetkel võtsin lähtepunktiks möödunud aegade meistrite suurteosed. Ma pöörasin need must-valgeteks negatiivideks Negatiiv, see on arhiivifakt, mis hülgab näilisuse ja kodeerib olemuse. Negatiiv on dokument, seega ajatu ja puhas. Negatiiv on ka eitus. Kes meist suudaks pidada midagi tähtsaks ilma seda eitamata! Objekt ja negatiiv – algus ja ots! See oli lühiajaline ettevõtmine, kuid minu jaoks väga tähtsana toon selle seegi kord publiku ette.
Oli aeg, mil püüdsin tabada teravaid hetkesituatsioone. Need killud olid teritatud, et lõigata lahti argituimusesse pakitud kogemust. Kuid skalpell tööriistana mind kauaks siiski ei võlunud. Rahunenud vanainimesena, saavutades märgilise 80. eluaasta piiri, olen pöördunud eepilisemate mõttelaamade poole. On mõttevälju, mille ühest servast teise võib igaüks sõtkuda oma jälgedetrajektoori. Nende väljade avarustel olen minagi otsinud silmapiirilt inspireerivaid maamärke, kuid leidnud ka pinnasel oma noorusaadete mustreid. Eks nendel teedel kohtab mõte paratamatult ka kõiksusekiusatust ning arvab kuulvat jumalat. Kuid millegi pärast terendavad fatamorgaanana kauguses eeskätt ajad, mil osati olla ketserid.
Enn Põldroos
www.poldroos.eu