Tallinna Linnateatri „Lapsed“, autor Lucy Kirkwood, tõlkija Oliver Berg, lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Reinis Suhanovs (Läti), kostüümikunstnik Reet Aus, muusikaline kujundaja Riina Roose, valguskunstnik Kristjan Suits ja helikujundaja Arbo Maran. Mängivad Piret Kalda, Anne Reemann, Epp Eespäev, Hendrik Toompere ja Peeter Tammearu. Esietendus 1. II Salme kultuurikeskuse väikesel laval.
Mitu näitlejakoosseisu on sõnateatris küllaltki ebatavaline nähtus, ja kuigi Tallinna Linnateatri uuslavastuse puhul ei ole ühtegi praktilist põhjendust näitlejate vahetumiseks avaldatud, peitub selles suur kunstiline väärtus. Anne Reemann, Piret Kalda, Epp Eespäev, Hendrik Toompere ja Peeter Tammearu on igaüks suurepärased näitlejad, kõrgelt hinnatud nii kolleegide kui ka publiku poolt, kuid Elmo Nüganeni uues lavastuses eri kombinatsioonides mängides, teineteise tähelepanu ja taluvust kombates ning publikut oma värvidega üllatades, pääseb nende sära just üheskoos eriti lummavalt esile.
Võtmesõna on „koos“ – vaatamata sellele, et Anne Reemann on ainsana dublandita ja seisab loo mõttes kesksel kohal, pole Lucy Kirkwoodi näidendis ega Nüganeni tõlgenduses üht konkreetset peategelast. See on võrdväärsete tertsett, kus igaühel on oma minevik, motiiv ja suund. Ses mõttes on tingimata vajalik, et Kirkwoodi tegelased on küpses eas, sest ükski noor või vähekogenud näitleja ei suudaks niivõrd nüansirikast ja magusvalusat lugu sellise väega mängida. Aga niipea kui kokku saavad kolm tugeva energia ja isikupärase mängustiiliga näitlejat, suurepärane tekst ja psühholoogilise realismi meisterlavastaja, on tulemus külmavärinateni lummav.
Üks esimesi emotsioone, mis etenduse alguses mõtted vallutas, oli intellektuaalne mõnu kvaliteetsest dramaturgiast. Briti näitekirjanik Lucy Kirkwood on mõjukas nüüdisaegne mõtleja, kes on kirjutanud sügavalt eripalgelistel ja problemaatilistel teemadel. Tema hoolikalt struktureeritud tekstid ja emotsionaalsed dialoogid on pälvinud korduvat tunnustust ning Oliver Bergi tõlkes jõuab näidendi „Lapsed“ südamlikkus ja süngus ka eesti publiku ette. Teisena tabas hämming selle loo tänapäevasusest ja parimast ajastusest. Isegi kui jätta sel korral koroonateema kõrvale, tabab Nüganen oma materjalivalikuga nii valusalt märki, et sunnib loodetavasti kuulama ka need, kes keskkonnateemalistes vestlustes jäävad leigeks.
HAZEL: Ja sa ju tead, et me oleme terve elu olnud need inimesed, kes piknikule või telkima minnes ei korista mitte ainult iseenda järelt ära, vaid me lähme ja korjame teiste inimeste prügi ka üles, mul on oma jakitaskus väike kilekotivaru alati kaasas, meil on lihtsalt selline komme, koht tuleb endast maha jätta puhtamana, kui see enne sind oli, aga sa ju saad aru, et me olime selle ära teeninud. Me olime selle ära teeninud, ainult sellel ühel korral, et öelda: me lihtsalt ei jõua selle pasaga praegu tegeleda.
Fiktiivsest käivitavast sündmusest hoolimata sunnib „Lapsed“ publikut reaalsusele näkku vaatama. Ammu on möödas aeg, et diskuteerida kliimamuutuse kui nähtuse olemasolu või selle seose üle inimtegevusega, ning isegi pikaajaliste lubaduste tegemiseks on aeg otsas. Kirkwood suunab tähelepanu sellele, kuidas kõige hullema keskel leida endas see moraalne jõud, et võtta vastutus.
Kuidas öelda „mina tegin ja mina koristan ära“ maailmas, kus me oleme harjunud koledusi joogamati alla pühkima ja ebamugavusi nupuvajutusega kustutama? Kuidas leppida süü lõplikkusega ja sellega, et ka vastutustundega ja isetult tegutsedes ei muuda see suures plaanis enam mitte midagi?
Heili Sibrits märgib oma arvustuses tabavalt, et „sel päeval, kui Salme kultuurikeskuses esietendus Elmo Nüganeni lavastus „Lapsed“, ilmus online-meedias artikkel „Kaberneeme, Viru-Nigula ja Lüganuse – selgusid tõenäolised asukohad Eesti esimesele tuumajaamale“. Eestis pole tegelikult otsustatud, kas tahame tuumajaama ja kuhu oleme valmis selle ehitama, meil pole isegi aktiivset diskussiooni.“1 See pole kokkusattumus, vaid ehe näide olulisest, mis on mattunud infotulva alla. Kuigi osa ühiskonnast püüab pidevalt ebakindlale tulevikule tähelepanu pöörata, tegeleb teine osa kinnisilmi lühiajaliste pseudomuredega ja teeb näo, et homne meisse ei puutu.
Muidugi on „Lapsed“ märgiline lavastus ka mitmel teisel, isiklikumal ja kohalikumal, viisil, nagu Tallinna Linnateatri kauaoodatud remont ja eksiil Salme keskuses ning Elmo Nüganeni ajastu lõpp peanäitejuhina. Sellest vaatenurgast leiab väikesi sooje vihjeid nii lavalt, muusikast kui ka näitlejate valikust: „Teatrimälusleppi kannab üllatav finess läti kunstniku Reinis Suhanovsi stsenograafias,” kirjutab Pille-Riin Purje. „Salme kultuurikeskuse väikeses saalis näeme lava ja saali piiril halli sammast, mis toob kohemaid meelde Nüganeni esiklavastuse Linnateatris, „Romeo ja Julia“ Laia tänava hoone diele’s. Usun, see on lavastaja kingitus iseendale ja kaasteelistele, sest külaliskunstnik Suhanovs kuulub poegade põlvkonda ega saa olla „Romeot ja Juliat” näinud.“2
Salme kultuurikeskusesse püstitatud valge telk tekitab muhedaid seoseid nii suveteatritega kui ka kujutluspilte, kuidas mõjunuks selline lava mõnes Laia tänava ruumis, aga tegevuse käigus hakkab lavakujundus ülima delikaatsusega rõhuma süngematele tagamõtetele pagulusest, ajutiste lahenduste püsivusest ja meie mugava elu haprast iseenesestmõistetavusest. Kui Kirkwoodi tekstis on tegevuskohaks valitud suvemaja, mis loo jooksul toob fookusse heaoluühiskonna võimalused, muudab telk olukorra tegelastele teravamaks ja sihipärasemaks. Tegevuskoha niivõrd selge muutmine võib muidugi tekitada sisulisi vastukäivusi, aga lisada ka uusi tähendusi.
„Kui sõnades rõhutati, et kui vastutustundetu on tahta asju vaid sellepärast, et me neid võime ja saame tahta, siis Hazeli ja Robini kodu ei viidanud mitte kuidagi mõtlematule tarbimisihale. Üksikutest esemetest, mida Robin kiirgustsoonis olevast kunagisest kodumajast ajutisse elupaika oli toonud, sai pigem järeldada, et see perekond polnud elanud osta-ja-viska-minema-mõtteviisist kantuna: põlvest põlve pärandatud mööbel, ise ehitatud venitamislaud, katastroofi järel hoiti nõusid kohvrites (mitte polnud ostetud Ikea vms kiiret lahendust pakkuvaid mööblitükke).“3
Minu meelest on see mulje geniaalselt petlik ning sellistes õigustustes peituvadki need heade kavatsuste tänavakivid, mis põrguteed ääristavad. Niikaua kuni prügikoristusaktsioonide osavõtt, kilekottide demoniseerimine ja maheavokaadode õilistamine õigustab lennureise, uusi tehnikavidinaid ja keskkonnaignorantsete võimuesindajate valimist, pole suuri muudatusi oodata. Keskkonnasõbralikul elustiilil pole mingit pistmist enesele keelamisega, vaid pigem on küsimus läbitunnetatud teadvustamises ja leppimises, et nii on vaja teha.
ROSE: „Ma tõesti saan nüüd aru, et maailma kuidagigi koos püsimiseks, saad aru küll, et me ei saa lihtsalt teha kõike seda, mida me tahame, lihtsalt seepärast, et me seda tahame.“
On ebavajalik rääkida sellest, et Reemann, Eespäev, Kalda, Tammearu ja Toompere on suurepärased näitlejad – see on mainimatagi selge –, aga just tänu sellele kerkib esile koostöö. „Lastes“ ei ole paika pandud kaht kindlat koosseisu, vaid näitlejad vahetuvad ja moodustavad kombinatsioone vabamalt. Selle ja tihedalt läbikomponeeritud teksti tõttu on nende suhtlus ja reaktsioonid ääretult nauditav vaatemäng. Pisinüansid lükkavad esiplaanile kord ühe, kord teise detaili.
Reemanni närviline, agressiivselt optimistlik ja tegus perenaine Hazel tõmbub ja tõukub vastavalt sellele, kes temaga parajasti mängib. Kui Tammearu Robin on surmahirmus joviaalne ja südamlik, on Toompere rõõm meeleheitlik ja lootuseta. Kui Eespäeva Rose on otsusekindlalt rõõmsameelne ja terav, siis Kalda süngelt vihjeline ja leebe. Ja need olid vaid kaks kombinatsiooni, mida minul näha õnnestus. Mis teistel päevadel juhtub, jääb nende päevade publiku teada. Selles ainukordsuses ja ennustamatuses peitub suur võlu. Meil ei olegi vaja näha kõiki variante, teada kõiki ümberpõikeid ja nüansse, sest lõpptulemus jääb ikka samaks – mängu ilu ja õudne lõpp. Tegelikult polegi lõpp teab mis õudne, vähemalt ühe teatriõhtu vaatenurgast, sest lõpus on rahu ja leppimine.
Väike kõrvalepõige valguskujundusse (Kristjan Suits): osa etendusest on lava valgustatud elektrisäästlike leedlampide ja küünaldega, kuid osa etendusest kannavad näitlejad ise endaga kaasas pikki lampe, mängides nendega ja liigutades vastavalt vajadusele. Kogu valguskujundus on viimse nähtava detailini näidendi tekstiga kooskõlas: elektrisäästlikkus ja -katkestused, statsionaarse elumaja puudumine ning elektri kättesaadavuse etteaimamatus. Tuleb au anda Suitsule puhtalt selle eest, sest näiteks mina pole oma elus näinud lavastust, kus näitlejad oma valgustust ise kaasas kannavad.
Aga seejuures ei mõju see tehnilise vajadusena, vaid loogilise osana loost endast. Niivõrd loogilise osana, et esimese hooga ei pruugigi pähe tulla, et see on osa valguskujundusest, mitte näidendist endast! Sel moel on valgus loo peamise sõnumi teenistuses: las arenevadki kõik meie väikesed püüdlused parema säästlikkuse ja harjumusliku prügikoristuse poole, nii et me selle keskel ikka sööks, tantsiks, armastaks ja minevikusuhteid klaariks. Elu on ja jääb, küsimus on ainult vormis. Kohanemine on homo sapiens’i parim omadus.
1 Heili Sibrits, Elmo Nüganeni uuslavastus. Milline ohverdus on piisav? – Postimees 2. II 2021.
2 Pille-Riin Purje, Kingitus iseendale ja kaasteelistele. Nüganeni lahkumislavastus pakub nauditavat näitemängu. – Eesti Päevaleht 2. II 2021.
3 Heili Sibrits, Elmo Nüganeni uuslavastus. Milline ohverdus on piisav? – Postimees 2. II 2021.