Poliitikaga on nii, et eri põlvkonnad tajuvad seda erinevalt, toetavad eri arusaamu ja poliitilisi jõude. Isegi Eesti taasiseseisvumise perioodil, kui aeti põhimõtteliselt sama asja, suudeti tekitada terav konfrontatsioon Rahvarinde ja Eesti Kongressi vahel. Sellest hoolimata võimaldas aeg poliitikale kaasa elada ja sellega samastuda, pakkus toonastele põlvkondadele kaasaelamise kogemuse, millest praegustel põlvkondadel pole aimugi. Neile tähendab poliitika erakondade vastikut kemplemist, sõnasõda, vassimist ja silmakirjatsemist. Või siis roosasid kleite ja seelikuid meeste seljas, mis ühtedele on liberalism ja väljendusvabadus, teiste meelest transvestism ja perverssus.

Tänapäeva poliitika ei ole laulev revolutsioon eeskuju andvate poliitikutega, kes sisendavad meisse usku, et ükskord me võidame niikuinii. Selliseid poliitikuid ja sellist usku ei ole enam, ja teatud juhtudel me juba ammu ei võida, vaid kaotame iga päev – kaotame poliitilises kultuuris, poliitilises korrektsuses, usus poliitika aususse, riigi autoriteeti ja usaldusväärsusesse. Peab olema kas pime, küüniline või väga truu võimujünger, et eitada poliitilise kultuuri allakäiku. Me kaotame iga päev rutiinselt kõike seda, milleks vastupidine praktika või ravim puudub. Poliitika kahjustab tervist.

Tervisekahjud poliitikast

Et poliitika võib inimesele halvasti mõjuda, kinnitab ka USA vastavasisuline uuring,* milles osalenud möönsid, et poliitika tekitab neis vaimseid häired, nt stress (38% vastanuist), väsimustunne (21,4%), unetus (18,3%), otsesed psüühikahäired (11,5%) ja enesetapumõtted (4,1%). Poliitika viib inimese endast välja ka emotsionaalselt: 31,8% vastanuist nõustus väitega, et ajakirjanduses avaldatud seisukohad, mis ei kattu enda omadega, tekitavad neis raevu; 29,3% on kaotanud poliitika tõttu enesevalitsemise, 26,5% hakanud mõnda inimest vihkama, 23,3% mõelnud tõsiselt mujale kolimisele, 15,3% soovinud halba neile, kes ei jaga nende poliitilisi seisukohti jne.

Neljandik vastanuist (25,6%) tunnistas, et nad on kulutanud poliitikale mõtlemisele rohkem aega, kui oleksid soovinud; 22,1% leidis, et kellegi poliitiline võit või kaotus on neile liiga palju korda läinud ja 16,8% nõustus, et nende elu oleks palju parem, kui nad ei mõtleks nii palju poliitikale. Uuringus osutatakse samuti, et poliitika jälgimine on inimestele kaasa toonud sotsiaalseid pingeid: kahjustanud nende suhteid sõpradega (20,3%), põhjustanud perekondlikke probleeme (14,6%), kahjustanud töösuhteid (8%) jms.

Ent kui poliitika kahjustab tervist, siis tuleks vastata ka küsimusele, kuidas neid kahjustusi vältida ja milline peaks olema selles tähenduses tervislik eluviis. Kuidas näiteks toime tulla olukorraga, kui poliitikast on tekkinud sõltuvus ja poliitikahuvist on saanud midagi narkomaania taolist, et lihtsalt peab iga päev oma doosi kätte saama? Uudisruumis surfates tuleb pilk peale visata, kuidas Martin sõimab Jürgenit või kuidas Jürgen vastu annab ning kuidas parteisõdurid kommentaariruumis asjad lõplikult ja õigesti paika panevad. Muudkui loed uusi kommentaare ja tunned, kuidas sisemine raev su üle võimust võtab ja tahaks paika panna kõik need ajukääbikud ja vigisejad, kes mõtlevad teisiti kui mina. Siin on õige koht öelda stopp! ja küsida: kas äkitselt on hoopis minuga midagi valesti? On minust saanud politohoolik või poliitnarkomaan? Kui jah, siis pean ju selle probleemiga tegelema.

Üks võimalus poliitikasõltuvusest ülesaamiseks oleks anonüümsete alkohoolikute eeskujul asutada anonüümsete poliitikasõltlaste tugirühm, kus poliitikahaiged üritaksid rühmateraapia korras oma probleemist üle saada. Neil teraapiaseanssidel saaksid nad kirjeldada oma kogemusi ja teada anda, kui hästi nad on suutnud oma poliitikasõltuvusele vastu panna, kinnitades näiteks, et juba terve nädal on neil õnnestunud elada nii, et nad ei vaata ega kuula uudiseid, ei surfa interneti uudisportaalides, ei kirjuta kommentaare ega sõima Facebookis kõiki, kes ei jaga nende poliitilisi eelistusi. Nad on koguni kustutanud või blokeerinud kõik oma ühismeedia sõbrad ja jälgitavad, kellel on seos poliitikaga. Või veelgi enam – nad on ennast nii Facebookist, Twitterist kui ka muudest kanaleist, kus neile võidakse läkitada poliitilisi sõnumeid, välja loginud või oma kontod kustutanud. Kuni nad ühel päeval tõdevad, et elavad vaid iseenda elu, on endaga rahul ja õnnelikud. Nad on terveks saanud ega ole enam poliitikast sõltuvuses!

Kuna niisugust tugirühma veel ei ole, on võimalik kaaluda ka eneseabi meetodeid. Kõik need tuginevad arusaamisele, et inimene ei saa muuta teisi, vaid ainult iseennast. Ehk siis tuleb alustada maailma parandamist iseendast ja kui ka püüda teisi mõjutada, siis vaid iseenda hea eeskuju kaudu.

Siin ilmutavad end muidugi teatud paradoksid. Me ei saa väita, et poliitika on läbinisti halb. Kuigi üldiselt koosneb inimkonna ajalugu sõdadest ja tapatalgutest, on tänu diplomaatiale ja poliitikale saavutatud ka pikemaid või lühemaid rahuperioode ning ka tänapäeva heaoluühiskonnad on eduka poliitika tulemus. Varem pidevalt sõjajalal olnud Euroopa Liidu tuumikriigid pole üksteisega sõdinud juba tervelt 75 aastat. 1945. aastal sündinud sakslane, prantslane, austerlane, itaallane pole näinud oma riigi pinnal ühtegi sõda, nad on õnnelikult vanaks elanud. Poliitikategemise lõpptulemusena oleme jõudnud sõdadeta Euroopasse, ka Balkan, sh endine Jugoslaavia, on rahunenud. Tähtis on olnud eesmärk – rahu ja koostöö Euroopas – ja see, et hoolimata poliitilisest rivaalitsemisest on seda kõrgemat eesmärki järgitud.

Euroopa häda näib olevat see, et meil on liiga palju heaolu ja vähe suurejoonelisi eesmärke, kui selleks mitte pidada aeg-ajalt esile kerkivaid iseseisvusliikumisi (Kataloonia, Šotimaa). Küll aga jagub probleemseid teemasid, nagu rahvastikuränne, sellega kaasnevad kultuurikonfliktid (islami mõju kasv Euroopas), samasooliste abielu, perekonna uuesti defineerimine, abordi keelustamine jms, mis kütavad kirgi vaata et rohkemgi kui ükski suur eesmärk, sest me vaidleme ju põhjapanevate nähtuste üle. Kui veel 50 aastat tagasi oli üheselt selge, mis on abielu ja mis on perekond, siis nüüd on ühiskonnad polariseerunud. Ühed nõuavad nende mõistete viimist põhiseadusse nende ajaloolisel kujul, teised on mõisted ümber defineerinud ja soovivad uute definitsioonide seadustamist.

Biologistlikust käsitusest on saanud anakronism ja ainult vanameelsed defineerivad sugude vahelisi suhteid bioloogilistest aspektidest lähtuvalt. On neid, kes soovivad mõistete ema ja isa asemel kasutada perekonnaseaduses üldnimetust vanemad, ja küllap me ühel päeval anname ka vanajumala kohtu alla, et ta on mehi diskrimineerinud ega ole võimaldanud neil lapsi sünnitada. Mõistelisel tasandil saab seda muidugi korrigeerida ja selle ka seadusse kirja panna, et lapsi võivad võrdselt sünnitada nii naised kui ka mehed, sest igasugune biologism on ajast ja arust ega sobi kokku nüüdse mõtlemisega. On selge, et niisugused teemad ajavad inimestel pead kuumaks ja kahjustavad tervist. Nii poliitikute kui ka neile kaasaelajate oma.

Perifeerpoliitika ja infomüra

Kolmanda paradoksina väärib eraldi tähelepanu poliitika tegemise metoodika, mille ma paigutaksin perifeerpoliitika mõiste alla. Iseenesest on see vana nähtus, mis lähtub põhimõttest, et pole tähtis, mida sinust räägitakse, vaid see, et üldse räägitakse. Seetõttu ei üllata meid ei irvhammastest doktor Vassiljevid ega kokandussaates lusikaid ja kulpe keerutavad ekspeaministrid. Sellega toodavad nad populaarust ennekõike iseendale, kuid ka oma erakonnale. See on koht, kus kattuvad poliitika ja klounaad. Või koguni samastuvad?!

Nii peame jälle küsima, kas selline poliitikategemine (või poliitika üldse) muudab maailma paremaks. On poliitika piisavalt arukas või osa lolli mängimisest? Mingitki selgust neis küsimustes takistab tohutu infomüra, seisukohtade ja väidetavate tõdede lõputu hulk, millega koos libiseb käest ka tunnetus, mis siis õieti toimub, mis on õige ja mis vale. Või kuhu me siin Eestis või Euroopas liigume? Kas me taas kristianiseerume (abielu pühadus, abordikeeld jms) või hoopis islamiseerume kasvava rahvastikurände tõttu? Kas poliitikud, kes ühte või teist väidavad, on ikka tõsiseltvõetavad? Sest mõnel neist on ekstremisti, mõnel klouni silt. Poliitika on nagu paks aur saunas, kus osalised ja toetajad on kui tummad leilis – kõik vehivad kätega ja üritavad midagi selgeks teha, kuid teisi kuulmata ja paksu auru tõttu ka midagi nägemata.

Enese aitamise võimalused

Niisiis eneseabi. Seda vajaksid nii need, kes poliitikat teevad, kui ka nende toetajad, ustavad parteijüngrid ja uute prohvet Maltsvetite kummardajad. Võtke end kätte, keskenduge, vaadake enda sisse, sõitke võimaluse korral kuhugi kaugele (kui see jälle võimalikuks saab), vaadake Eestit ja oma tegemisi eemalt, sellesse sekkumata. Korraga näete kõike jälle selge pilguga. Maailm on ilus, oi kui ilus oma päikesetõusude, loojangute, siniste ookeanide, palmisaarte ja ka Eesti omaenda metsadega (nii palju kui neid alles on). Maailmas on ka palju toredaid inimesi, seal on armastust ja helgust. Nautige seda, parandage meelt, sest teid on tülgastav vaadata. Saage terveks ja hakake tegema poliitikat nii, et ka teised jääksid terveks!

* Friends, relatives, sanity, and health: The costs of politics. PLoS One. 2019; 14(9). https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC6760758/